Lord Falconbridge. Arthur Conan Doyle

ja me oleme ühepikkused, ainult et mina olen kaotanud oma juuksed.”

      “Mis on rinnaümbermõõt?”

      “Sada üheksa sentimeetrit, proua.”

      “Te paistate tõesti olevat väga tugev noormees. Ja vapper samuti, ma loodan?”

      Noor Spring kehitas õlgu.

      “Seda ei saa ma ise öelda, proua.”

      “Võin selle eest vastutada, proua,” ütles Cribb. “Lugege kolme nädala vanust Sporting

      Chronicle’i. Sealt leiate, kuidas ta pani vastu Ned Painterile, kuni ta oli oimetuks löödud. Ma olin tema abiline, proua, ja ma tean. Võin teile näidata oma vesti – see annaks teile aimu, missuguseid lööke ta taluda suudab.”

      Leedi ei lasknud end mõjutada. “Kuid ta kaotas,” ütles ta külmalt. “Mees, kes võitis, pidi olema parem.”

      “Julgen teile vastu vaielda, arvan, et mitte, ja minu otsus maksab poksimaailmas rohkem kui kellegi teise oma, peale härra Jacksoni. Minu noormees siin on juba korra Painterit võitnud ja võidab jälle, kui Teie Kõrgeausus otsustab leida pisut stardiraha.”

      Leedi võpatas ja vaatas vihaselt tšempioni.

      “Kelleks te mind kutsusite?”

      “Palun vabandust. See on lihtsalt minu kõneviis.”

      “Ma käsin teid seda enam mitte teha.”

      “Hästi, proua.”

      “Olen siin inkognito. Palun teid mõlemaid teie au nimel, et te ei püüaks teada saada, kes ma olen. Kui ma ei saa teilt kindlat lubadust, jääb asi katki.”

      “Hüva, madam. Luban seda omalt poolt ja kindlasti teeb seda ka Spring. Aga kui ma võiksin midagi märkida, siis ma ei saa takistada oma kõrtsmikke ja kelnereid teie teenritega vestlemast.”

      “Kutsar ja teener teavad minust just sama palju kui teiegi. Kuid mu aeg on piiratud, peame asuma asja juurde. Arvan, Mr. Spring, et te otsite praegu mingit tööd?”

      “Seda küll, proua.”

      “Mr. Cribbi jutust sain aru, et olete valmis võitlema igaühega ükskõik missuguses kaalus?”

      “Igaühega, kes on kahel jalal,” hüüdis tšempion.

      “Kellega te soovite, et ma võitleksin?” küsis noor poksija.

      “See pole teie mure. Kui te olete tõesti valmis võitlema igaühega, siis nimel endal pole mingit tähtsust. Mul on omad põhjused selle salajas hoidmiseks.”

      “Hüva, madam.”

      “Te olete vaid paar nädalat treeninguist eemal olnud. Kui kaua võtaks aega, et jälle vormi tagasi jõuaksite?”

      “Kolm nädalat kuni kuu.”

      “Hästi. Ma tasun teie treeningukulud ja maksan iga nädal kaks naela. Siin on viis naela ettemaksuks. Te võitlete, kui ma arvan, et olete valmis ja olukord on sobiv. Kui te selle matši võidate, saate viiskümmend naela. Kas olete tingimustega rahul?”

      “Loomulikult, madam.”

      “Ja pidage meeles, Mr. Spring, ma valin teid mitte sellepärast, et oleksite parim mees selleks – sest siin võib olla eriarvamusi – , vaid sellepärast, et pean teid korralikuks meheks, keda võin usaldada. Selle matši tingimused peavad jääma saladuseks.”

      “Ma mõistan seda. Ma ei räägi kellelegi.”

      “See on eramatš. Mitte midagi muud. Te alustate treeninguid homme.”

      “Väga hea, madam.”

      “Palun, et Mr. Cribb teid treeniks.”

      “Ma teen seda, madam, rõõmuga. Kuid lubage küsida, kas ta saab mingi tasu, kui ta kaotab?”

      Tundepuhang välgatas naise näol ja ta käed tõmbusid vihaselt rusikaisse.

      “Kui ta kaotab, siis mitte pennigi, mitte pennigi!” hüüdis naine. “Ta ei tohi kaotada, ta ei kaotagi!”

      “Hüva, proua,” ütles Spring, “Ma pole kunagi kuulnud niisugusest matšist. Kuid on tõsi, et olen omadega läbi ja kerjused ei saa olla valivad. Teen just seda, mida ütlete. Treenin, kuni saadate mulle sõna, ja siis poksin, kus te mulle ütlete. Loodan, et poksiring on suur.”

      “Jah,” vastas naine, “see ring on suur.”

      “Ja kui kaugel on see Londonist?”

      “Saja miili kaugusel. On teil veel midagi ütelda? Mu aeg on otsas.”

      “Ma tahaksin paluda, proua,” ütles tšempion siiralt, “et ma võiksin olla selle noormehe abiline, kui aeg tuleb. Olen teda abistanud viimase kahe võitluse ajal. Võin ma kaasa tulla?”

      “Ei,” sõnas naine teravalt. Rohkem sõnagi lausumata ta pöördus ja oli läinud, ust enda järel sulgedes. Mõni hetk hiljem välgatas suurepärane tõld aknast mööda, pööras rahvarohke Haymarketi poole ja sukeldus liikluskeerisesse.

      Kaks meest vaatasid teineteist vaikides.

      “No ausõna, see on alles lugu!” hüüdis Tom Cribb viimaks. “Vähemalt saab selle eest raha. Kuid siin on midagi veidrat, selles pole kahtlust.”

      Pärast mõningat vestlust lepiti kokku, et Tom Spring hakkab treenima Castle Inn’is Hampstead Heathil, nii et Cribb võib sinna sõita ja teda seal jälgida. Sinna läks Spring päeval pärast vestlust oma perenaisega ja asus otsekohe tööle ekspandritega ja poksikottidega, et end vormi viia. Siiski oli tal raske asja tõsiselt võtta ja ta heasüdamlikul treeneril oli pisut raskusi.

      “Tunnen puudust tubakast, Paps,” ütles noor poksija, kui nad istusid koos kolmanda päeva pärastlõunal. “Kindlasti ei tee üks piibutäis midagi halba?”

      “Noh, hüva, poiss, see jääb mu südametunnistusele, kuid siin on mu tubakas ja seal savipiip,” sõnas tšempion. “Ausõna, ma ei tea, mida kapten Barclay Ury’st oleks ütelnud, kui oleks näinud meest treeninguperioodil suitsetamas! Tema oleks alles suutnud sind tööle panna! Tema oli minu treener teisel korral, kui ma Mustaga võitlesin.”

      Spring oli süüdanud piibu ja nõjatus tagasi sinises suitsupilves.

      “Paps, sul oli lihtne tublit trenni teha, kui sa teadsid, mis sind ootab. Sul oli su kuupäev ja koht ja kindel vastane. Sa teadsid, et kuu pärast hüppad ringi ja kümme tuhat inimest on sinu ümber ja sõlmivad ehk saja tuhande eest kihlvedusid. Sa teadsid ka meest, kellega pidid kohtuma, ja sa ei pidanud teda endast paremaks. Kuid minuga on lugu teisiti. Niipalju kui ma tean, on see vaid naise tuju ja lõpeb mitte millegagi. Kui oleksin kindel, et asi on tõsine, siis murraksin pigem selle piibu pooleks, kui seda tõmbaksin.”

      Tom Cribb kratsis segaduses pead.

      “Ma ei saa midagi aru, poiss, peale selle, et ta raha on hea. Mõtleme, kui paljud mehed suudaksid pool tundi sulle vastu hakata. See ei saa olla Stringer, sest sa võitsid teda. Siis on veel Cooper, kuid tema on teel Newcastle’isse. See ei saa olla tema. On veel Richmond, kuid sul pole vaja mantlitki maha võtta, et teda nahutada. On ka Gasman, kuid tema pole seitsekümmend viiski kilo raske. Ja on ka Bill Neat Bristolist. Tema see on, poiss. See leedi soovib sind saata kas Gasmani või Bill Neati vastu.”

      “Kuid miks mitte seda öelda? Ma teeksin tublit trenni Gasmani jaoks ja veel tublimat Bill

      Neati jaoks, kuid olen segaduses, kui pean treenima vähimagi aimuta, kellega ma võitlen, see võib olla igaüks ja siiski mitte keegi, mõistad?”

      Äkki segati kahe poksija mõtisklusi. Uks avanes ja leedi sisenes. Kui ta pilk langes kahele mehele, siis ta tõmmu, ilus nägu punastas vihast ja ta vaatas neid vaiksel, põlglikul ilmel, mis pani nad mõlemad süüdlaslike nägudega püsti kargama. Seal nad seisid, pikad tossavad piibud peos, niheledes ja maha vahtides nagu kaks suurt tugevat mastifi koera vihase perenaise ees.

      “Nii!” ütles ta raevukalt jalgu trampides. “Ja see on siis trenn!”

      “Mul