Lord Falconbridge. Arthur Conan Doyle

vabandust, sir, kas olete Mr. Spring – Mr. Thomas Spring Londonist?”

      “See on mu nimi, noormees.”

      “Siis pean teile edasi andma juhtnöörid, et te ootaksite ühe tunni pärast sööki. Siis leiate mind ukse juurest kaarikust ja ma viin teid õigesse kohta.”

      Noort poksijat polnud kunagi heidutanud ükski kogemus, mis oli talle ringis osaks saanud. Tema poolehoidjate rohmakas julgustus, rahva voogamine ja kisa, vastase nägemine olid alati rõõmustanud ta vaprat südant ja tekitanud temas soovi näidata end väärilise keskpunktina niisugusele vaatepildile. Kuid üksindus ja ebakindlus olid tapvad. Ta heitis end hobusejõhvist sohvale ja püüdis tukkuda, kuid ta mõtted olid liiga rahutud ja erutatud. Viimaks ta tõusis ja kõndis tühjas toas edasi-tagasi. Äkki märkas ta suurt punetavat nägu, mis uuris teda ukse tagant. Selle omanik, nähes, et teda oli märgatud, astus tuppa.

      “Ma palun vabandust, sir,” ütles ta, “kuid ehk on mul au rääkida Mr. Thomas Springiga?”

      “Teie teenistuses,” ütles noormees.

      “Ausõna! Mulle on suureks auks teid oma katuse all vastu võtta! Cordery on mu nimi, sir, olen selle vanamoodsa kõrtsi omanik. Arvasin, et mu silmad petavad mind. Olen ringihooldaja, sir, oma tagasihoidlikul viisil, ning ma olin Moulseys möödunud septembris, kui te võitsite Jack Stringerit Rawcliffe’ist. Väga kena võitlus, sir, ja väga ilusas stiilis, kui ma võin seda ütelda. Mu arvamus on asjatundlik, sir, sest sel aastal pole ei Kentis ega Sussexis olnud palju poksimatše, kus Joe Cordery oleks ringi kõrvalt puudunud. Küsige Mr. Gregsonilt Holborni spordisaalis ja ta räägib teile vanast Joe Corderyst. Muide, Mr. Spring, kas see pole mitte äriasi, mis on teid siia toonud? Igaüks võib näha, et olete suurepärases võistlusvormis. Oleksin väga rõõmus, kui te mulle vihjaksite.”