Lord Falconbridge. Arthur Conan Doyle

n>

      Lord Falconbridge

      Tom Cribb, Inglismaa meister poksis, oli lõpetanud aktiivse tegevuse kahe kuulsa matšiga, kus tema vastaseks oli võimas Molineux. Seejärel ostis ta Pantoni tänava nurgal Haymarketil endale pansionaadi, mille nimi oli “Üksmeelsed Käed”. Selle võõrastemaja riivistatud ukse taga oli roheline riidega kaetud toauks, mis viis suurde punase tapeediga ruumi, mida kaunistasid paljud spordialased leheväljalõiked, mitmed karikad ja vööd, mis olid kuulsa poksitšempioni võiduka karjääri hinnalised trofeed. Siin käisid koos ta kaaspoksijad, eriti need, kes olid vaesed või hädas, sest meistri heldus oli üldtuntud ja ükski mees tema elualalt ei pöördunud kunagi ta ukselt tagasi rõõmustavate sõnade või tubli eineta, mis tema olukorda parandaks. Selles õdusas miljöös oli neil tänapäeva korintlastel kombeks koguneda, et arutada Tom Cribbi suurepäraste veinide maitseomadusi, minevikumatše, oodata uudiseid ning aidata neil uudistel tekkida.

      Kõnesoleval hommikul, 25. augustil 1818, olid selles kuulsas õdusas nurgakeses vaid kaks meest. Üks oli Cribb ise – sama vormis nagu seitse aastat tagasi, kui oma viimaseks võistluseks treenides oli ta jooksnud koos kapten Barclayga nelikümmend miili päevas kõrgustikuteedel. Laiaõlgne, tõmmu ja pikk, kaalus ta pisut vähem kui sada kolmkümmend kilo, kuid ta range, tugevate joontega nägu ja säravad silmad näitasid, et profipoksija vaim polnud veel päriselt kadunud hotellipidaja mugavas elus. Kuigi kell polnud veel üksteist, seisis tema ees suur kann heledat õlut ja ta tegeles suure musta tubakajupiga, lõigates sellest tükke ja hõõrudes neid oma mõhnaliste sõrmede vahel pulbriks. Hoolimata oma meeleheitlikke võitlusi täis minevikust, paistis ta olevat see, kes oli – heasüdamlik, auväärne majaperemees, seadusekuulekas ja lahke, õnnelik ja heal järjel olev mees.

      Ta kaaslane polnud siiski mingil juhul sama meeldivas olukorras ja ta näol oli hoopis teistsugune ilme. Ta oli pikk ja hea kehaehitusega mees, umbes viisteist aastat noorem kui tšempion, ning meenutas oma isandliku peahoiaku ning kena õlajoonega midagi sellest mehelikust ilust, mis oli iseloomustanud Cribbi tema parimail aastail. Igaüks, kes talle näkku vaatas, võis näha, et ta oli elukutseline poksija, ning igaüks, kes vähegi kujutlusvõimet omas, võis tunnistada tema kena, graatsilist hoiakut ja lihaselist keha nähes, mis oli meeter kaheksakümmend pikk ja kaheksakümmend kilo raske, et see mees oli alustanud oma karjääri eelistega, mis pidid teda kaugele viima, kui selle taga seisaks vaid tahtejõud ja otsusekindlus. Tom Winter või Spring, nagu ta end kutsuda lasi, oli tulnud Herefordshire’is paljude koduste võitudega, millele olid järgnenud kaks võitu Londoni hirmuäratavate raskekaallaste üle. Kuid kolm nädalat tagasi oli teda võitnud kuulus Painter ja see tagasilöök oli mõjunud noormehe vaimule halvavalt.

      “Pea püsti, semu,” ütles tšempion, vaadates oma puhmaskulmude alt kaaslase nukrat nägu. “Tõesti, Tom, sa võtad seda liiga südamesse.”

      Noormees oigas, kuid ei vastanud. “Teisedki on peksa saanud enne sind, ning siiski jõudnud Inglismaa meistritiitlini. Siin istun mina selle tiitliga. Kas ei saanud ma peksa George Nichollsilt 1805. aastal? Ja mis siis? Võitlesin edasi ja siin ma olen. Kui Suur Must tuli Ameerikast, polnud see mitte George Nicholls, kelle järele nad saatsid. Ütlen sulle – võitle edasi, ning George’i nimel, ma veel näen sind oma kingades!”

      Tom Spring raputas pead. “Mitte kunagi, kui pean selleks sinuga poksima, Paps.”

      “Ma ei saa seda tiitlit igavesti hoida, Tom. See oleks terve mõistuse vastane. Panen selle maha kogu Londoni ees Fives Courts’is järgmisel aastal, ja see oled sina, kellele ma tahan seda anda. Ma ei suuda selleks praegu treenida, noormees. Mu päevad on möödas.”

      “Nojah, Paps, ma poleks seda kunagi püüdnud, kui sa ei sooviks ise kõrvale astuda. Pärast seda poleks mul selle vastu midagi.”

      “Puhka, Tom, ja oota oma võimalust, ning vahepeal on sinu jaoks siin alati voodi ja leivapalake ootamas.”

      Spring lõi rusikaga vastu põlve. “Ma tean, Paps! Sellest ajast, kui ma Fownthorpe’ist siia tulin, oled sa olnud minu jaoks isa eest.”

      “Mul on silma võitja jaoks.”

      “Kena võitja küll! Kellele Ned Painter neljakümnendas raundis peksa andis.”

      “Sina andsid talle enne.”

      “Ja Jumala nimel, ma annan jälle!”

      “Seda sa teed, mu poiss. George Nicholls ei anna mulle enam kunagi selleks võimalust. Ta teadis liiga palju, seda ta tegi. Ostis Bristolis lihapoe oma võidurahaga ja seal on ta tänapäevani.”

      “Jah, ma lähen jälle Painteri vastu, kuid mul pole šillingitki järel. Mu sponsorid on minusse usu kaotanud. Kui sind poleks, Paps, siis oleksin koerakuudis.”

      “Kas sul pole midagi järel, Tom?”

      “Isegi mitte toiduraha. Jätsin kõik oma pennid ja hea nime Kingstoni poksiringi. Ma ei pääse oma olukorrast, kui ei lähe uuesti poksima, kuid kes nüüd mind sponsoreeriks?”

      “Rahu, sponsoreerivad need, kes asja tunnevad. Sa oled nimekirja tipus, hoolimata Ned Painterist. Kuid on ka teisi viise, kuidas mees võib pisut teenida. Täna hommikul käis siin üks leedi, kena daam, aadlivapiga mantli peal – ja küsis sind.”

      “Küsis mind! Leedi!” Noor poksija kargas üllatunult püsti, pilgus õudus. “Sa ei mõtle ometi, Paps…”

      “Ma ei mõtle midagi, mis pole aus, mu poiss. Selles võid kindel olla!”

      “Sa ütled, et ma võin pisut teenida.”

      “Võib-olla võid. Tõenäoliselt küllalt, et sind läbi halbade aegade aidata. Tal on mingi plaan. See on seotud poksiga. Ta küsis sinu pikkust, kaalu ja minu arvamust sinu väljavaadetest. Võin ütelda, et mu vastused ei teinud sulle midagi halba.”

      “Ta ei korralda ometi poksimatši?”

      “Noh, ta paistis sellest igatahes midagi teadvat. Ta küsis George Cooperi, Musta Richmondi ja Tom Oliveri kohta, tulles alati sinu juurde tagasi ja tahtes teada, kas sina oled neist parim. Ja usaldusväärne. See oli teine tingimus. Võis ta sind usaldada? Taevake, Tom, kui sa oleksid ka võitlev peaingel ise, siis vastaksid vaevalt kirjeldusele, mis ma sinust andsin.”

      Kõrtsmik vaatas uksest sisse. “Vabandage, Mr. Cribb, selle leedi tõld on jälle tagasi.”

      Tšempion pani oma pika savipiibu kõrvale. “Tule siia, poiss,” ütles ta, sikutades oma noort sõpra varrukatpidi akna poole. “Vaata nüüd sinna! Kas oled kunagi näinud veel uhkemat tõlda? Vaata neid kaht kõrbi – kakssada gini tükk. Ja kutsar ning teener – neile on raske võrdset leida.

      Seal ta on, tõllast välja astumas. Oota nüüd, poiss, kuni ma oma majaperemehe kohuseid täidan.”

      Tom Cribb lipsas välja ja noor Spring jäi akna juurde, koputades närviliselt sõrmedega aknale, sest ta oli lihtsameelne maapoiss, kes ei teadnud midagi naistest ja kartis paljusid lõkse, mis ootasid ettevaatamatuid suures linnas. Räägiti palju jutte poksijatest, keda rikkad leedid üles korjasid ja kõrvale heitsid nagu vanas roomas gladiaatoreid. Seepärast vaatas ta üsna kahtlevalt ja märkimisväärse sisemise värinaga ringi, kui pikk looritatud kogu tuppa astus. Kuid teda rahustas kogukas Tom Cribb otse naise selja taga kui tõend, et vestlus ei ole privaatne. Kui uks oli suletud, võttis leedi väga otsustavalt kindad käest. Siis rullis ta teemantidest helkivate sõrmedega oma raske loori aeglaselt üles ja seadis selle paigale. Viimaks pööras ta näo Springi poole.

      “Kas see on see mees?” küsis ta.

      Nad vaatasid teineteist vastastikuse huviga, mis soojenes nende nägudel vastastikuseks imetluseks. Naine nägi kena noort inglast, keda ei muutnud põrmugi vähem veetlevaks ta vaoshoitult häbelik käitumine ja õhetavad põsed. Mees nägi kolmekümnest naist, pikka, tõmmut, kuningannalikku ja käskivat, armsa näoga, mille iga joon rääkis uhkusest ja aadellikkusest, õukonnas sündinud naisest, käskiva hoiakuga, kuid siiski kõigi pehmete naiselike joontega, et mahendada ja varjata ta hinge tugevust. Tom Spring tundis teda vaadates, et ta polnud kunagi näinud ega isegi unistanud kellestki nii ilusast, ja siiski tundis ta vaistlikult, et pidi olema valvel. Jah, see oli ilus, see nägu – kirjeldamatult ilus. Kuid oli see hea, oli see lahke, oli see siiras? Poksija imetlusse segunes mingi kummaline alateadlik vastumeelsus. Mis puutub leedi mõtetesse, siis oli ta juba unustanud, et noor poksija oli mees, ning ta uuris teda nüüd kriitilisel pilgul nagu mingiks eesmärgiks valmistatud masinat.

      “Mul