Küti kirjad. Ivan Sergeevich Turgenev

Читать онлайн.
Название Küti kirjad
Автор произведения Ivan Sergeevich Turgenev
Жанр Классическая проза
Серия
Издательство Классическая проза
Год выпуска 2012
isbn 9789949510771



Скачать книгу

le>

      HOR JA KALINÕTŠ

      Seda, kes on juhtunud Bolhovi maakonnast kolima Žizdra maakonda, on kindlasti üllatanud terav erinevus Orjoli kubermangu inimeste ja Kaluuga tõu vahel. Orjoli talumees on kasvult väike, vimmakas, sünge, vaatab altkulmu, elab viletsais haavapuust hurtsikuis, on teoorjuses; ta ei kaubitse, sööb halvasti ja kannab viiskusid; Kaluuga renditalumees elutseb avarais pedakastes taredes, on kasvult pikk, vaatab rõõmsalt ja julgelt, näolt puhas ja valge; kaubitseb või ning tökatiga ja kannab pühapäeviti säärikuid. Orjoli küla (me räägime Orjoli kubermangu idaosast) asetseb harilikult keset ülesharitud välju, mõne nõo läheduses, mis mingi algelise veetõkkega on muudetud poriseks tiigiks. Peale üksikute alati teenistusvalmis remmelgate ja paari-kolme armetu kase ei ole ümberringi terve versta ulatuses puukasvukestki näha; onn kleepub onni külge; katused on kaetud pehkinud õlgedega… Kaluuga küla seevastu on enamasti metsaga ümbritsetud; tared on sindelkatusega, seisavad üksteisest kaugemal ja õgvemini; väravad annavad hästi käima, majatagune varbtara pole laokil ega väljapoole maha vajunud, ei ahvatle niiviisi iga möödaminevat siga võõrsile tulema… Ja kütilgi on Kaluuga kubermangus parem. Viimased metsad ja võsastikud on Orjoli kubermangus aasta viie pärast kindlasti kadunud, soodest pole ammu enam jälgegi; Kaluuga kubermangus seevastu ulatuvad metsad sadadele, sood kümnetele verstadele; siin pesitseb heasüdamlik rohukurvits, suursugune tedrelind pole veel välja surnud ja vilgas püü oma tormaka lennuga lõbustab ning ehmatab nii kütti kui ta koeragi.

      Külastades jahimehena Žizdra maakonda, kohtusin ja tutvusin ma kord jahiretkel Polutõkiniga, ühe Kaluuga väikemõisniku, kirgliku küti ja järelikult ka hea inimesega. Tal oli, tõsi küll, mõningaid nõrkusi: ta käis näiteks kosjas kubermangu kõikidel rikastel pruutidel, ja saanud korvi nii käelt kui väelt, usaldas südameahastuses oma häda kõikidele sõpradele ja tuttavatele, kuid jätkas hapude virsikute ja muude oma aia toorsaaduste saatmist kingituseks pruutide vanematele; armastas alati ühte ja sedasama anekdooti rääkida, mis vaatamata härra Polutõkini lugupidamisele selle väärtuse vastu mitte kunagi ega kedagi naerma ei ajanud; kiitis Akim Nahhimovi teoseid ja jutustust «Pinna»; kokutas, hüüdis oma koera Astronoomiks, ometi asemel ütles omiti ja pidas prantsuse kööki, mille saladus ta koka arusaamade järgi iga toidu loomuliku maitse täielikus moonutamises seisis: liha muutus selle kunstimehe käes kalamaitseliseks, kalad omandasid seente maitse, makaronidel oli püssirohu maitse man; see-eest aga ei sattunud ükski porgand supi sisse, ilma et oleks rombi või trapetsi kuju võtnud. Kuid välja arvatud need mõningad ja vähetähtsad puudused, oli härra Polutõkin, nagu juba öeldud, hea inimene.

      Juba meie tutvuse esimesel päeval kutsus härra Polutõkin mind ööseks enese poole.

      «Minu juurde saab siit versta viis.» lisas ta, «jalgsi on kauge minna: astugem esmalt Hori poole sisse.» (Lugeja vahest lubab, et ma ta kokutamist edasi ei anna.)

      «Kes see Hor on?»

      «Minu talumees… Ta elab siin päris lähedal.»

      Läksime selle talumehe juurde. Puhastatud ja ülesharitud lagendikul keset metsa kerkis üksikuna Hori talund. See koosnes mitmest männipalkidest ehitatud hoonest, mis olid ühendatud plankaiaga; peahoone ees oli peenikestele sammastele tuginev varikatus. Me läksime sisse. Meid võttis vastu noor poiss, pikk ja ilus. aastat kakskümmend vana.

      «Ahaa, Fedja! Kas Hor on kodus?» küsis talt härra Polutõkin.

      «Ei, Hor sõitis linna,» vastas poiss naeratades ja lumivalgeid hambaid paljastades. «Kas käsite vankri ette rakendada?»

      «Jah, vankri, vennas. Kuid mine too meile kalja.»

      Me astusime tarre. Puhtaid palkseinu ei katnud ükski Suzdali pilt. Nurgas raske hõbekattes ikooni ees põles lambike; niinepuust laud oli hiljuti puhtaks kaabitud ja pestud; palgivahedes ja aknapiitadel ei hulkunud vilkaid prussakaid ega peitunud mõtlikke tarakane. Varsti ilmus noormees tagasi suure valge kruusiga, mis oli täis head kalja; ta tõi veel määratu nisuleiva-viilaku ja tosina soolakurke puust kausis. Ta asetas kogu selle moona lauale, nõjatus vastu ust ja hakkas naeratades meid vaatama. Ei jõudnud meie oma einet lõpetadagi, kui vanker mürinal treppi sõitis. Me väljusime. Kutsariks oli viieteistkümne-aastane punapõskne ja käharpäine poiss, kes rammusat pugalat täkku suuri vaevu kinni pidas. Vankri ümber seisid kuus üksteise ja Fedjaga väga sarnast noort hiiglast.

      «Kõik Hori lapsed,» tähendas Polutõkin.

      «Kõik noored Horid,» ütles õhinal Fedja, kes meie järel trepile oli tulnud, «ja ega need pole veel kõik; Potap on metsas, Sidor aga sõitis vana Horiga linna… Vaata siis, Vasja,» jätkas ta kutsari poole pöördudes, «et sa härrale head sõitu teed. Ainult viidaste kohal ole aeglasem, muidu lõhud veel vankri ära ja raputad härraste sisikonna segamini.» Teised Horid muhelesid Fedja julge nalja puhul. «Astronoom peale panna!» hõiskas härra Polutõkin pidulikult. Teatud mõnuga tõstis Fedja sunnitult naeratleva koera õhku ja pani ta siis vankri põhja istuma. Vasja laskis ohjad vabaks. Me hakkasime sõitma. «Näete, see siin on minu kontor,» lausus mulle äkki härra Polutõkin, osutades väikesele madalale majakesele, «kas tahate sisse astuda?» – «Pole vastu.» – «See on praegu küll tühi,» tähendas ta maha ronides, «kuid vaadata siiski maksab.» Kontor koosnes kahest tühjast toast. Valvur, ühe silmaga vanamees, jooksis tagaõuest meie juurde. «Tere, Minjaitš,» ütles härra Polutõkin, «aga kus on siis vesi?» Ühe silmaga vanamees kadus kähku ja tuli sedamaid veepudeli ja kahe klaasiga tagasi. «Maitske,» ütles mulle Polutõkin, «see on hea allikavesi.» Meie jõime kumbki klaasitäie, kusjuures vanamees meile sügavasti kummardas. «Noh, nüüd näib, et võime sõita,» tähendas mu uus sõber. «Selles kontoris müüsin ma kaupmees Allilujevile hea hinnaga neli tiinu metsa.» Me istusime vankrisse ja poole tunni pärast sõitsime juba härrastemaja õue.

      «Palun, öelge,» küsisin ma Polutõkinilt õhtusöögi ajal, «miks Hor elab teil teistest talupoegadest lahus?»

      «Sellepärast, et ta on mul tark mees. Aastat kakskümmend viis tagasi põles ta onn maha; siis ta tuligi mu õndsa isa juurde ja ütles: «Võib-olla lubate mul, Nikolai Kuzmitš, asuda metsasohu. Hakkan teile head renti maksma.» – «Miks sa tahad siis sohu kolida?» – «Ah, niisama, ainult teie, isake Nikolai Kuzmitš, ärge suvatsege mind enam töö juures tarvitada, kuid rent määrake oma äranägemise järgi.» «Viiskümmend rubla aastas!» – «Olge lahke.» – «Aga vaata sa mul, et ilma võlgadeta…» – «Teadagi, et ilma võlgadeta.» Nii ta siis asuski sohu. Ja sellest ajast peale teda Horiks hüütaksegi!»

      «Noh, ja läks jõukaks?» küsisin ma.

      «Läks jõukaks. Nüüd ta maksab mulle juba sada rubla renti, võib-olla tõstan veelgi. Ma olen talle tihti rääkinud: osta end vabaks, Hor, jumala eest, osta end vabaks. Aga tema põrguline kinnitab, et pole millegagi osta; raha ei olevat. Küllap ma teda juba usun!»

      Teisel päeval läksime otsekohe pärast teejoomist uuesti jahile. Läbi küla sõites käskis härra Polutõkin kutsaril peatuda madala onnikese luures ja hüüdis kõlavalt: «Kalinõtš!» – «Kohe, isake, kohe,» kostis hääl hoovist, «seon juba viiskusid.» Me sõitsime sammu; küla taga jõudis meile järele umbes neljakümne-aastane pikk ja kõhetu. väikese tahapainutatud peaga mees. See oli Kalinõtš. Ta heasüdamlik, tõmmu ja kohati rõugearmiline nägu meeldis mulle esimesest pilgust. Kalinõtš käis (nagu hiljem teada sain) härraga iga päev jahil, kandis ta kotti, vahel püssigi. jälgis lindude laskumist, hankis vett, korjas maasikaid, ehitas telke ja jooksis troska järel; ilma temata ei saanud Polutõkin sammugi astutud. Kalinõtš oli üks rõõmsamaid ja tagasihoidlikumaid inimesi, ta ümises vahetpidamata lauluviise, vaatas muretult ringi, kõneles pisut läbi nina, vidutas naeratades oma helesiniseid silmi ja katsus sageli oma hõredat kikkhabet. Ta kõndis aeglaselt, kuid suurte sammudega, toetudes kergelt pikale peenikesele kepile. Päeva kestel kõnetas ta mind nii mõnigi kord, osutas mulle teeneid ilma orjalikkuseta, oma isandat aga pidas silmas nagu last. Kui keskpäevane väljakannatamatu leitsak sundis varju otsima. viis ta meid metsa sügavikku oma mesilasse. Kalinõtš avas meile ukse onnikesesse, kus ripnes kuivanud rohu lõhnavaid kimpe, viis meid puhkama värskeile heintele, ise aga tõmbas pähe võrguga koti, võttis noa, poti ning tungla ja läks meile kärgesid lõikama. Olles maitsnud sooja läbipaistvat mett, kustutasime janu allikaveega ja uinusime mesilaste ühetoonilise sumina ja lehtede lobiseva sahina saatel. Kerge tuulehoog äratas mu… Ma avasin silmad ja nägin Kalinõtšit: ta istus poolavatud ukse künnisel ja voolis noaga puulusikat. Ma imetlesin kaua aega ta mahedat ja selget nägu. mis meenutas õhtutaevast. Siis ärkas ka härra