Vaikne nurgake. Ivan Sergeevich Turgenev

otsa, aga Jegor Kapitonõtš lausus:

      «Jah, nii see on.»

      «Kahju,» ütles Nadežda Aleksejevna. «Meil nimelt puudub jeune premier [Esimese armastaja osa täitja (prants. k.).] Te ju oskate komöödias mängida?»

      «Ma ei ole sel alal kunagi oma võimeid proovinud?»

      «Olen kindel, et te mängiksite hästi. Teil on niisugune tähtis rüht, see on praegusaja jeune premier’dele hädavajalik. Me kavatseme siin vennaga teatri käima panna. Muide, me ei hakka mitte ainult komöödiaid mängima, me hakkame kõike mängima – draamasid, ballette ja isegi tragöödiaid. Kas Maša ei ole ehtne Kleopatra või Phaedra? Vaadake teda.»

      Vladimir Sergeitš pöördus ringi… Pea vastu ust toetatud, käed ristis, vaatas Marja Pavlovna mõtlikult kaugusse… Sel silmapilgul meenutasid tema korrapärased näojooned tõepoolest antiikskulptuuride nägusid. Nadežda Aleksejevna viimaseid sõnu ta ei kuulnud, kuid märgates, et kõigi pilgud järsku temale pöördusid, taipas ta otsemaid, millest on jutt, punastas ja tahtis ära võõrastetuppa minna… Nadežda Aleksejevna haaras tal kärmesti käest kinni, tõmbas kassipoja koketse sõbralikkusega selle peaaegu meheliku käe enda ligi ja suudles seda. Marja Pavlovna läks näost veelgi punasemaks.