Vaikne nurgake. Ivan Sergeevich Turgenev

oma silmnäo puhtaks pesta.» Ütlesin küll õrnalt, aga ikka ei olnud meele järgi, jälle hakkas Matrjona Markovna mind hurjutama, et ma ei oskavat ennast daamide seltskonnas üleval pidada, ja järgmisel päeval oli Birjulevi preilidel kõik teada. Mis küllaminekutest sa siin veel mõtled, Mihhail Nikolaitš.»

      Mind paneb imestama, mis te räägite,» sõnas Ipatov, «Seda ma ei teadnud Matrjona Markovnast arvata. Ta on vist…»

      «Suurepärane naisterahvas,» ruttas Jegor Kapitonõtš kinnitama, koguni eesikujulik abikaasa ja ema, ainult kommete asjas karm. Ütleb, et igas asjas peab ansambel olema, aga minul seda ei olevat. Ma prantsuse keelt, nagu te teate, ei räägi, ainult saan aru. Aga mis ansambel see küll on, mida mul ei ole!»

      Ipatov, kes ise ka ei olnud prantsuse keeles kuigi tugev, kehitas vaid õlgu.

      «Ja kuidas teie lapsed elavad, see tähendab – pojad?» küsis ta natukese aja pärast Jegor Kapitonõtšilt.

      Jegor Kapitonõtš vaatas talle kõõriti otsa.

      «Poegadel ei ole viga. Nendega olen ma rahul. Preilid on käest ära läinud, aga poegadega olen rahul. Ljolja on teenistuses tubli, ülemused kiidavad teda. Ta on mul tragi poiss. Mihhets, see on teistmoodi: temast on mingi filantroop saanud.»

      «Miks filantroop?»

      «Tont temast aru saab, kellegagi ta ei räägi, hoiab teistest eemale. Matrjona Markovna manitseb teda ikka. Et mis sa isast eeskuju võtad? Sa austa teda, kommetes aga käi ema jälgedes. Kui sirgub, saab ka temast asja.»

      Vladimir Sergeitš palus Ipatovit tutvustada teda Jegor Kapitonõtšiga. Nad hakkasid vestlema. Marja Pavlovna ei võtnud jutuajamisest osa; tema kõrvaIe istus Ivan Iljitš, kuid toogi ütles neiule vaid paar sõna. Tüdrukukesed lähenesid Ivan Iljitšile ja sosistasid talle midagi… Tuppa tuli pereemand, kõhn vanem naine, tume rätik peas, ja teatas, et lõuna on valmis. Kõik läksid söögituppa.

      Lõuna kestis kaunis kaua. Ipatovil oli hea kokk, ka veine tellis ta üsna häid, ehkki mitte Moskvast, vaid kubermangulinnast. Ipatov elas, nagu öeldakse, iseenda lõbuks. Hingi ei olnud tal rohkem kui kolmsada, kuid ta polnud võlgu ja mõisat pidas korras. Lauas rääkis peamiselt peremees ise. Jegor Kapitonõtš kordas talle järele, kuid samal ajal ei unustanud ka ennast: sõi ja jõi nii, et küll sai. Marja Pavlovna aina vaikis, vastates vaid aegajalt kerge naeratusega kummalgi pool tema kõrval istuvate tüdrukukeste nobedale jutule: nad nähtavasti armastasid teda väga. Vladimir Sergeitš püüdis mitu korda temaga juttu alustada, kuid ilma erilise eduta. Pehme Meheke Bodrjakov isegi sõi laisalt ning loiult. Pärast lõunat läksid kõik terrassile kohvi jooma. Ilm oli suurepärane; pargist hoovas täies õieehtes pärnade magusat lõhna; suvine õhk, mida veidi jahutas puude tihe vari ja lähedase tiigi rõskus, hõngas kuidagi sõbralikku soojust. Järsku kostis tammi paplite tagant hobuste kabjaplaginat ja hetk hiljem ilmus nähtavale pikas ratsutamiskleidis ja ümmarguse halli kübaraga ratsanik kõrvi hobuse seljas. Ta sõitis galoppi, tema taga kappas väheldasel valgel hobusel kasakiinis teenripoiss.

      «Aa!» hüüatas Ipatov. «Nadežda Aleksejevna tuleb! See on alles meeldiv üllatus.»

      «Üksi?» küsis Marja Pavlovna, kes oli selle silmapilguni liikumatult ukse juures seisnud.

      «Üksi… nähtavasti oli Pjotr Alekseitšil mõni takistus.»

      Marja Pavlovna pilk välgatas altkulmu, puna valgus üle ta näo, ta pöördus kõrvale.

      Samal ajal sõitis ratsanik jalgvärava kaudu aeda, laskis galopis terrassi ette ja hüppas kergelt hobuse seljast maha, ootamata oma teenripoissi või Ipatovit, kes hakkas talle vastu minema. Kärmesti oma kleidiäärt kergitades jooksis ta trepist üles, vupsas terrassile ja hüüdis rõõmsalt:

      «Siin ma olen!»

      «Tere tulemast!» sõnas Ipatov. «See on alles ootamatus, küll see on kena. Lubage oma käekest suudelda…»

      «Olge lahked,» ütles külaline, «tõmmake ainult ise kinnas käest ära. Mina ei saa.» Ja ulatades Ipatovile käe, noogutas Marja Pavlovnale. «Kujuta ette, Maša, vend ei tule täna,» ütles ta kergelt ohates.

      «Seda ma näen, et teda ei ole,» vastas Marja Pavlovna tasasel häälel.

      «Ta käskis sulle ütelda, et tal ei ole aega. Ära pahanda. Tervist, Jegor Kapitonõtš; tervist, Ivan Iljitš. Tere, lapsed… Vasja,» lisas külaline oma teenripoisi poole pöördudes, «käsi Krassavtšikut korralikult kõnnitada – kuuled? Maša, anna mulle, palun, haaknõel slepi ülespanemiseks Mihhail Nikolaitš, tulge korraks siia.»

      Ipatov astus talle lähemale.

      «Kes on see uus isik?» küsis Nadežda Aleksejevna temalt üsna valjusti.

      «See on meie naaber, Vladimir Sergeitš Astahbov, Sassovo omanik. Soovite, ma teen teid tuttavaks?»

      «Hea küll… hiljem. Ah, kui kaunis ilm on täna,» jätkas külaline. «Jegor Kapitonõtš, ütelge, kas tõesti Matrjona Markovna isegi niisuguse ilmaga toriseb?»

      «Matrjona Markovna ei torise mingisuguse ilmaga, armuline preili, ta on ainult karm kommete suhtes…»

      «Ja mis teevad Birjulevi preilid? Eks ole, järgmisel päeval on neil juba kõik teada…»

      Ja ta pahvatas naerma oma hõbedaselt kõlavat naeru. «Teie muudkui aga naerate,» lausus Jegor Kapitonõtš.

      «Muide, millal siis veel naerda kui mitte teie eas.»

      Jegor Kapitonõtš, ärge pahandage! Ah, ma olen väsinud, lubage ma istun…»

      Nadežda Aleksejevna laskus tugitooli ja tõmbas ülemeelikult kübara silmadele.

      Ipatov tõi Vladimir Sergeitši tema juurde.

      «Lubage, Nadežda Aleksejevna, teile esitleda meie naabrit härra Astahhovit, kellest te olete arvatavasti palju kuulnud.»

      Vladimir Sergeitš kummardas, Nadežda Aleksejevna aga vaatas talle oma ümmarguse kübara ääre alt otsa.

      «Nadežda Aleksejevna Veretjeva on meie naaber,» jätkas Ipatov Vladimir Sergeitši poole päördudes. «Elab siin oma venna, kaardiväe eruportšiku Pjotr Alekseitšiga. Ta on mu naiseõe suur sõber ja üldse suhtub väga hästi meie peresse.»

      «Terve teenistuskiri,» sõnas Nadežda Aleksejevna muiates ja ikka endiselt Vladimir Sergeitšit kübaraääre alt silmitsedes.

      Vladimir Sergeitš mõtles samal ajal endamisi: «Ka see on väga kenake.» Ja tõepoolest, Nadežda Aleksejevna oli väga armas neiu. Peenike ja sihvakas, näis ta hoopis noorem, kui tegelikult oli. Tal oli juba kakskümmend seitse aastat täis. Nägu oli tal ümmargune, pea väike, juuksed blondid ja kohevad, terav nina peaaegu jultunult püsti ja silmad lõbusad ning pisut kavalad. Pilkehimu lausa säras neist vastu, mängles sädemetena. Tema haruldaselt elav ning liikuv nägu võttis mõnikord peaaegu naljaka ilme; sealt vaatas vastu huumor. Vahel harva, enamasti ootamatult, laskus tema näole mõtlikkuse vari – siis muutus ta nägu leebeks ning heasüdamlikuks, kuid pikaks ajaks mõttesse jääda ta ei suutnud. Ta tabas kergesti inimeste naljakaid külgi ja joonistas üsna korralikult karikatuure. Juba sündimisest saadik hellitasid teda kõik, ja seda oli otsekohe märgata: lapsepõlves ärahellitatud inimestele jääb elu lõpuni eriline märk külge. Vend armastas teda, ehkki kinnitas, et Nadežda ei nõela mitte nagu mesilane, vaid nagu herilane, sest mesilane nõelab – ja sureb, aga herilasele ei loe nõelamine midagi. See võrdlus vihastas õde.

      «Kas te tulite kauaks siia?» küsis ta Vladimir Sergeitšilt maha vaadates ja ratsapiitsa käes keerutades.

      «Ei, ma kavatsen juba homme siit ära sõita.»

      «Kuhu?»

      «Koju.»

      «Koju? Milleks, kui lubate küsida?»

      «Kuidas milleks? Heldeke, kodus on mul tegemist, mis ei kannata edasilükkamist.»

      Nadežda Aleksejevna vaatas Vladimir Sergeitšile otsa. «Kas te olete siis niisugune… korralik inimene?»

      «Ma