Vaikne nurgake. Ivan Sergeevich Turgenev

minu juures on ainult kaks kõige nooremat. Ka naiseõde elab siin, kohe näete teda. Kuidas ma ometi unustasin teid millegagi kostitamast! Ivan Iljitš, vennas, käsi suupistet tuua missugust viina te eelistate?»

      «Enne lõunat ei joo ma midagi.»

      «Heldeke, kuidas sedasi saab! Aga muide tehke, nagu heaks arvate. Külalisel külalise õigus. Meil siin käib kõik lihtsalt. Sest, julgen öelda, meil siin ei ole mitte kolgas, vaid vaikne nurgake, tõesti, vaikne nurgake, üksildane paigake – nii on lood! Aga miks te ei istu?»

      Vladimir Sergeitš istus, kübar ikka veel käes.

      «Lubage teie koormat vähendada,» sõnas Ipatov, võttis delikaatselt tema käest kübara ja viis ära nurka. Tagasi tulles vaatas külalisele sõbralikult naeratades silma, ja teadmata, mida meeldivat öelda, küsis temalt kõige südamlikumal kombel, kas talle meeldib kabet mängida.

      «Ma mängin kehvalt kõiki mänge,» vastas Vladimir Sergeitš.

      «Ja see on teist väga kena,» ütles Ipatov, «kuid kabe ei olegi mäng, vaid pigemini meelelahutus, vaba aja möödasaatmine. Eks ole tõsi, Ivan Iljitš?»

      Ivan Iljitš vaatas ükskõiksel pilgul Ipatovile otsa, justkui mõeldes endamisi: «Tont teda teab, kas ta on mäng või meelelahutus,» kuid natukese aja pärast lausus:

      «Jah, kabel ei ole viga.»

      «Räägitakse, et male olevat midagi muud,» jätkas Ipatov, «see öeldakse olevat hirmus raske mäng. Kuid minu arvates… aga sealt tulebki minu pere!» katkestas ta iseennast, aeda avanevast paokil klaasuksest välja vaadates.

      Vladimir Sergeitš tõusis püsti, pöördus ja märkas algul kaht ligemale kümneaastast tüdrukukest, kes, roosad sitskleidid seljas ja suured kübarad peas, kärmesti terrassi astmeist üles jooksid. Peagi nende järel ilmus umbes kahekünmeaastane neiu, kõrget kasvu, täidlane ning sihvakas, tume kleit seljas. Kõik nad tulid tuppa, tüdrukukesed tegid külalise ees aupaklikult reveransi.

      «Siin, esitlen teile,» lausus peremees, «minu tütred. Seda siin hüütakse Katjaks ja seda Nastjaks, ja see siin on mu naiseõde Marja Pavlovna, kellest mul juba oli meeldiv võimalus teile rääkida. Palun tuttavaks saada.»

      Vladimir Sergeitš tegi Marja Pavlovnale kummarduse, neiu vastas talle vaevalt märgatava peanoogutusega.

      Marja Pavlovna hoidis käes suurt lahtist nuga; tema tihedad ruuged juuksed olid veidi sassi läinud, väike roheline leheke oli neisse takerdunud, palmik kammi alt välja tunginud, tõmmu nägu õhetas ja punased huuled olid paotatud; kleit näis olevat kortsunud. Ta hingas kiiresti, tema silmad särasid, oli näha, et ta oli aias töötanud. Ta lahkus otsekohe toast, tüdrukukesed ruttasid talle järele.

      «Tualetti on vaja natuke korrastada.» tähendas Ipatov Vladimir Sergeitšile, «ega teisiti ei saa.»

      Vladimir Sergeitš naeratas hambaid paljastades talle vastuseks ja jäi pisut mõttesse. Marja Pavlovna hämmastas teda. Ta polnud ammu näinud niisugust ehtsalt venepärast, vabade steppide ilu. Neiu tuli peagi tagasi, istus diivanile ja püsis seal liikumatult. Oma juuksed oli ta korda seadnud, kuid kleiti polnud vahetanud, ei olnud isegi kätiseid peale pannud. Tema näojooned ei väljendanud mitte just uhkust, küll aga rangust, peaaegu karmust; otsaesine oli tal lai ja madal, nina lühike ja sirge; loid ning aeglane muie kõverdas aeg-ajalt ta huuli; sirged kulmud olid põlglikult kortsu tõmmatud. Suured tumedad silmad vaatasid peaaegu alati maha. «Ma tean,» näis tema ebasõbralik noor nägu ütlevat, «ma tean, et te kõik vahite mind, vahtige siis pealegi, ära olete tüüdanud!» Kui ta aga oma silmad üles tõstis, oli neis midagi metsikut, ilusat ning tuima, mis tuletas meelde hirve pilku. Klassikaline poeet oleks teda võrrelnud Cerese või Junoga.

      «Mis te aias tegite?» küsis temalt Ipatov, soovides teda vestlusse kaasa tõmmata.

      «Lõikasime kuivanud oksi ja tegime peenraid,» vastas Marja Pavlovna veidi madalal, kuid meeldival ning kõlaval häälel.

      «Ja väsisite muidugi ära?»

      «Lapsed väsisid, mina mitte.»

      «Ma tean,» ütles vanamees naeratades, «sa oled mul tõeline Bobelina! Kas vanaema juures käisite?»

      «Käisime. Ta puhkab.»

      «Kas teile meeldivad lilled?» küsis temalt Vladimir Sergeitš.

      «Meeldivad.»

      «Miks sa välja minnes kübarat pähe ei pane?» ütles Ipatov. «Vaata, kuidas sa punetad ja ära päevitanud oled.»

      Neiu tõmbas sõnatult käega üle näo. Käed olid tal väikesed, kuid pisut laiad ja üsna punased. Ta ei kandnud kindaid.

      «Ja ka aiatöö meeldib teile?» küsis Vladimir Sergeitš temalt jälle.

      «Jah.»

      Vladimir Sergeitš hakkas rääkima, kui suurepärane aed on tema naabruses rikkal mõisnikul N-il.

      «Ülemaednik, sakslane, saab ainuüksi palka kaks tuhat rubla hõbedas,» ütles ta muu seas.

      «Ja mis on selle aedniku nimi?» küsis järsku Ivan.

      «Ei mäleta, vist Meier või Miller. Aga miks see teid huvitab?»

      «Niisama,» vastas Ivan Iljitš. «Et teada saada.» Vladimir Sergeitš jätkas oma juttu. Tüdrukukesed, Mihhail Nikolaitši tütred, tulid tuppa, võtsid tasakesi istet ja jäid tasahiljukesi kuulama…

      Uksele ilmus teener ja teatas, et Jegor Kapitonõtš on külla tulnud.

      «Aa! Palu sisse, palu sisse!» hüüatas Ipatov.

      Sisse astus lühike ning paks taadike, nende inimeste tõugu, keda nimetatakse jupatsiteks või murumunadeks, küpsetatud õuna taolise lihava, kuid ühtlasi krimpsulise näoga. Seljas oli tal hall, mustade nööride ja püstkraega kuub, tema laiad kohvikarva piüüšpüksid lõppesid tükk maad ülalpool pahkluid.

      «Tervist, auväärne Jegor Kapitonõtš,» hüüdis Ipatov talle vastu minnes, «kui ammu ei ole me teineteist näinud!»

      «Ah, te ju teate,» lausus Jegor Kapitonõtš nutusel kurguhäälel, olles enne seda kõigile toasviibijaile kummardanud, «Mihhail Nikolaitš, kas ma olen siis vaba inimene?»

      «Miks te siis vaba ei ole, Jegor Kapitonõtš»

      «Aga muidugi, Mihhail Nikolaitš, perekond, asjaajamised… Siis veel Matrjona Markovna.»

      Ja ta lõi käega.

      «Mis selle Matrjona Markovnaga siis on?»

      Ja Ipatov pilgutas Vladimir Sergeitšile kergelt silma, justkui soovides aegsasti tema tähelepanu äratada.

      «Vana lugu,» vastas Jegor Kapitonõtš istet võttes, «mitte kunagi ei ole ta minuga rahul, nagu te ise ei teaks. Mis ma ka ei ütleks, ikka on valesti, ebadelikaatne, ei ole viisakas. Aga miks ei ole viisakas, seda teab ainult jumal taevas. Ka preilidel, see tähendab mu tütardel, seesama jutt, võtavad emast eeskuju. Ma ei eita, Matrjona Markovna on kõige suurepärasem naisterahvas, aga kommete asjas ülearu karm.»

      «Heldeke, mille poolest teie kombed siis halvad on, Jegor Kapitonõtš»

      «Mina ise arvan nõndasamuti, aga nagu näha, on raske tema meele järgi olla. Näiteks eile ütlesin ma söögilauas: «Matrjona Markovna (ja Jegor Kapitonõtš andis oma häälele kõige lipitsevama kõla), Matrjona Markovna, mispärast Aldoška hobuseid ei hoia, sõita ei oska? Must täkk on täitsa ära aetud.» Kus Matrjona Markovna läks põlema ja kukkus mind häbistama, et ma ei oskavat daamide seltskonnas viisakalt rääkida. Preilid kargasid kohe laua tagant üles, ja järgmisel päeval oli Birjulevi preilidel, naise vennatütardel, juba kõik teada. Aga mis ma pahasti ütlesin? Otsustage ise. Ja mis ma ka ei ütleks, tõsi küll, vahel ettevaatamatult, – aga kellega seda ei juhtuks, eriti kodus, – ikka on Birjulevi preilidel juba järgmisel päeval kõik teada. Lihtsalt ei tea, mis ette võtta. Istun vahel omaette mõttes, – te vist teate, et ma hingan raskelt, – Matrjona Markovna asub aga jälle mind häbistama: «Ära nohise,» ütleb ta, «kes nüüdsel