Vaikne nurgake. Ivan Sergeevich Turgenev

on>

      VAIKNE NURGAKE

I

      T. kubermangu… maakonna Sassovo küla härrastemaja tiibhoone üsna suures, hiljuti valgendatud toas, vana kõmmeldunud lauakese ääres, kitsal puust toolil, istus palitus noormees ja kontrollis arveid. Kaks steariinküünalt hõbedastes reisilühtrites põlesid tema ees. Ühes toanurgas pingil seisis avatud lauanõudekohver, teises seadis teener kohale raudvoodit. Madala vaheseina taga kahises ja susises teemasin; nüüdsama sissetoodud heinapahmakal kohmitses koer. Ukse juures seisis punase vööga uues vammuses, suure habeme ja targa näoga mees, kõigi tundemärkide järgi külavanem; ta silmitses tähelepanelikult istuvat noormeest. Ühe seina ääres asus väga vana pisike klaver, niisama igivana kummuti kõrval, millel lukkude asemel olid augud; akende vahel paistis tuhm peegel; vaheseinal rippus vana, peaaegu üleni mahakoorunud portree puuderdatud juustega naisest, kel oli krinoliinkleit seljas ja must pael peenikese kaela ümber. MärgatavaIt kummis lae ja pragulise kallaku põranda järgi otsustades oli maja, millesse me lugeja tõime, juba üsna vana. Alaliselt ei elanud seal keegi, seda kasutati härraste saabumisel. Laua ääres istuv noormees oli nimelt Sassovo küla omanik. Ta oli alles eelmisel päeval kohale jõudnud oma peamisest mõisast, mis asus siit umbes saja versta kaugusel, ja kavatses kohe järgmisel päeval ära sõita, kui on majapidamise üle vaadanud, talupoegade nõudmised ära kuulanud ja kõik dokumendid kontrollinud.

      «Selleks korraks aitab,» ütles ta pead tõstes, «olen väsinud. Sa võid nüüd minna,» lisas ta külavanema poole pöördudes, «aga homme tule varakult. Ja teata hommikul meestele, et nad koosolekule tuleksid, – kuuled?»

      «Kuulan.»

      «Ja käsi kupjal mulle viimase kuu aruanne esitada. Seda tegid sa hästi, et seinad ära valgendasid,» jätkas isand ringi vaadates. «Kõik on nagu puhtam.»

      Ka külavanem libistas vaikides pilgu üle seinte. «Mine nüüd pealegi.»

      Külavanem kummardas ja lahkus toast.

      Isand ringutas.

      «Hei!» hüüdis ta. «Tooge mulle teed… Aeg on magama minna.»

      Teener läks vaheseina taha ja tuli varsti tagasi, plekkkandikul klaas teed, kimp vesikringleid ja koorekann. Isand asus teed jooma, kuid vaevalt oli ta jõudnud paar lonksu rüübata, kui kõrvaltoast kuuldus samme ja kiunuv hääl küsis:

      «Kas Vladimir Sergeitš Astahhov on kodus? Kas võib temaga kokku saada?»

      Vladimir Sergeitš (see oligi palitus noormehe nimi) vaatas nõutult oma teenrile otsa ja sosistas kiiresti: «Mine vaata, kes seal on?»

      Teener väljus toast ja lõi halvasti sulguva ukse enda järel kinni.

      «Teata Vladimir Sergeitšle,» kostis seesama kiunuv hääl, «et tema naaber Ipatov soovib temaga kokku saada, kui see talle tüli ei tee. Ja minuga on kaasas veel teine naaber, Ivan Iljitš Bodrjakov, kes samuti soovib oma lugupidamist avaldada.»

      Vladimir Sergeitš tegi tahtmatu pahameeleliigutuse. Ent kui teener tuppa tuli, ütles ta temale:

      «Palu sisse astuda.»

      Ja tõusis külaliste ootel püsti.

      Uks avanes ja ilmusid külalised. Üks neist, tüse hallipäine ümmarguse peanupu ja heledate silmadega vanapoolne isand, tuli ees; teine, pikk, kõhn, kitsa tõmmu näo ja korratute juustega umbes kolmekümne viie aastane mees, sammus jalalt jalale taarudes järel. Vanemal mehel oli seljas korralik suurte pärlmutternööpidega hall saterkuub; valge särgi allakeeratud kraest poolenisti varjatud roosa kaelaside ümbritses vabalt tema kaela; jalas ilutsesid tal kedrid ja kirendasid meeldivalt šoti riidest pükste ruudud; üldse jüttis ta meeldiva mulje. Tema kaaslane seevastu äratas vaatajas vähem soodsa tunde: tal oli seljas viimseni kinninööbitud vana must frakk, paksust talvisest trikoost püksid sobisid tema fraki värviga; ei kaela ümber ega randmetel polnud tal näha pesu. Vanapoolne isand lähenes esimesena Vladimir Sergeitšile, kummardas armastusväärselt ja hakkas ikka sellesama peenikese häälega rääkima:

      «Mul on au ennast tutvustada: teie kõige lähem naaber ja isegi sugulane Mihhailo Nikolaitš Ipatov. Olen ammu oodanud meeldivat juhust teiega tuttavaks saada. Loodan, et ei teinud teile tüli.»

      Vladimir Sergeitš vastas, et tal on väga hea meel ja et ta ise soovis… ja et tülitamisest ei ole juttugi ja kas nad ei sooviks istet võtta… teed juua.

      «Ja see aadlik,» jätkas külaline kätt frakis isanda poole sirutades, kui oli sõbralikult naeratades Vladimir Sergeitši poolikud tervituslaused ära kuulanud, «kes on samuti teie naaber… ja minu hea tuttav, Ivan Iljitš Bodrjakov, soovis väga teiega tuttavaks saada.»

      Frakis isand, kelle näo järgi ei oleks keegi võinud arvata, et ta võiks oma elus midagi väga soovida – niivõrd hajameelne ja unine oli selle näo ilme, – frakis isand kummardas kohmakalt ning loiult. Vladimir Sergeitš vastas talle kummardusega ja palus veel kord külalisi istet võtta.

      Külalised istusid.

      «Ma olen väga rõõmus,» alustas vanem mees käsi meeldivalt laiali asetades, samal ajal kui tema kaaslane, suu veidi paokil, lage silmitsema asus, «olen väga rõõmus, et mul on viimaks au teid isiklikult näha. Ehkki teie oma alalise elukoha poolest olete siit üsna kauge maakonna elanik, loeme meie teid siiski oma nii-öelda põlismõisnikuks.»

      «See on mulle väga meelitav,» sõnas Vladimir Sergeitš.

      «Kas meelitav või mitte, aga nii see on. Te vabandage, Vladimir Sergeitš, kuid meie oleme siin, maakonnas, otsekohesed inimesed, elame lihtsalt: ütleme, mida mõtleme, ilma keerutamiseta. Meil ei käida isegi nimepäeval üksteise juures teisiti kui saterkuues. Tõepoolest! Nii on meil juba kombeks saanud. Naabermaakondades nimetatakse meid selle tõttu satrimeesteks ja heidetakse meile ette isegi halba tooni, kuid meie ei tee sellest väljagi! Taevas hoidku, ela maal – ja peenutse ka veel?»

      «Muidugi, mis võiks maal veel parem olla kui loomulikkus läbikäimises,» tähendas Vladimir Sergeitš ometi,» ütles vanem külaline, «elab ka meie maakonnas väga tarku, võib öelda euroopalikult haritud inimesi, kuigi nad frakki ei kanna. Võtame näiteks kas või meie ajaloolase Stepan Stepanõtš Jevsjukovi: ta tegeleb Vene ajalooga kõige vanemast ajast peale ja teda tuntakse Peterburiski, kõrgesti haritud mees! Meie linnas on vanaaegne rootsi suurtükikuul, teate… ta on seal keset platsi välja pandud… selle avastas ju tema. Muidugi! Anton Karlõtš Zenteler on jälle looduslugu uurinud: räägitakse muide, et seda teadust oskavad kõik sakslased. Kui meil aastat kümme tagasi hulkuv hüään maha löödi, siis oli just Anton Karlõtš see, kes kindlaks tegi, et see tõepoolest hüään oli – tema saba erilise ehituse põhjal. Meil on veel mõisnik Kaburdin: tema kirjutab suuremalt jaolt kergeid artiklikesi. Tal on väga nobe sulg, «Galatejas» on avaldatud tema artiklikesi. Bodrjakov… mitte Ivan Iljitš, ei, Ivan Iljitš ei hooli sellest, vaid teine Bodrjakov, Sergei… kuidas tema isanimi nüüd oligi, Ivan Iljitš… kuidas see oli?»

      «Sergeitš,» aitas Ivan Iljitš.

      «Just, just, Sergei Sergeitš – tema luuletab. Muidugi, Puškin ta ju ei ole, aga mõnikord paneb sihukese pirni, et kõlbaks pealinnaski. Kas te tema epigrammi Agei Fomitši kohta teate?»

      «Missuguse Agei Fomitši?»

      «Ah, vabandage, ma unustan ikka ära, et te ei ole siinne elanik. Meie ispravniku kohta. Väga naljakas epigramm on. Sa, Ivan Iljitš, mäletad vist seda?»

      «Agei Fomitš,» alustas Bodrjakov ükskõikselt,

      «… sai etteotsa

      ta ausse tõstis aadelkond…»

      «Pean teile ütlema,» katkestas Ipatov, «et ta valiti peaaegu ainult valgete kuulikestega, sest ta on ülimalt auväärne mees.»

      «Agei Fomitš,» kordas Bodrjakov.

      «… sai etteotsa

      ta ausse tõstis aadelkond…»

      Ta korralikult täidab vatsa,

      küll ta siis hea ispravnik [Испранный –korralik] on.»

      Ipatov pahvatas naerma.

      «He-he-hee! Eks ole tore? Võite uskuda, sellest ajast peale on nii, et kui keegi meist ütleb Agei Fomitšile näiteks: tervist – siis lisab tingimata: «Küll ta siis hea ispravnik