Punin ja Baburin. Ivan Sergeevich Turgenev

aru saada, aga tema on otsaga juba jumal teab kus – ja muudkui paugub, just nagu tsümbel! Selle eest on talle ka vägev nimi antud: Herraskov!!» Lomonossovile heitis Punin ette liialt lihtsat ning vaba sõnastust, Dedavinisse aga suhtus peaaegu vaenulikult, öeldes, et too olevat rohkem õukondlane kui poeet. Meie kodus ei pööratud kirjandusele, luulele mingit tähelepanu, veelgi rohkem – luuletusi, eriti vene luuletusi, peeti koguni millekski sündsusetuks ning labaseks. Vanaema ei nimetanud neid isegi mitte luuletusteks, vaid «lugudeks»; iga lugude kirjutaja oli tema meelest kas marujoodik või püstitola. Olles seesuguste arusaamiste keskel üles kasvanud, pidin ma paratamatult kas Puninile tülgastusega selja pöörama – ta oli pealegi veel korratu ja kasimatu, mis samuti riivas minu härraslikke harjumusi, – või temast võlutuna ja kütkestatuna järgima tema eeskuju, tema luulehullusest nakatuma… Nii see ka toimus. Ka mina hakkasin luuletusi lugema, või nagu vanaema ütles, lugusid leelutama ja katsusin koguni ise midagi vahnis sepitseda, nimelt leierkasti kirjelduse, milles olid kaks niisugust värsirida:

      Näe, pöörleb juba jäme võll,

      lõid lõgisema hambad tal.

      Punin kiitis selles kirjelduses heaks mõningad helijäljendused, kuid sisu enese laitis maha; see oli tema meelest liialt tühine ega väärinud lüürahelinat.

      Paraku lõppesid kõik need katsed, erutused, vaimustused, meie lugemised nelja silma all, meie ühine elu, meie luule – kõik see lõppes korrapealt. Õnnetus tabas meid järsku nagu pikselöök.

      Vanaema armastas igas asjas puhtust ja korda, täpipealt nagu tolleaegsed kohusetruud kindralid; puhas ja korras pidi olema ka meie park. Seetõttu «aeti» sinna aegajait «peale» teokohustuseta saunikuid, ülemääraseid või põlualuseid mõisateenijaid – ja sunniti neid puhastama teeradu, rohima peenraid, sõeluma ning kobestama mulda lilleklumpide jaoks jms. Ükskord, kui jälle seesugune kokkuaetud rahvas töötamas oli, läks vanaema parki ja võttis minu kaasa. Igal pool, puude vahel, muruplatsidel, välkusid valged, punased, hallid särgid; kõikjalt kuuldus kraapivate labidate kriginat ja tärinat, mullakamakate tumedat mütsumist vastu länguasetatud sõelu. Töötajaist möödudes märkas vanaema oma kullipilguga otsekohe, et üks neist töötas vähema agarusega kui teised ja mütsigi võttis peast justkui vastumeelselt. See oli alles väga noor, kõhna näo ja aukuvajunud tuhmide silmadega poiss. Räbaldunud ning paikadega kaetud nankingriidest kaftan tahtis vägisi tema kitsailt õlgadelt maha vajuda.

      «Kes see on?» küsis vanaema Filippõtšilt, kes kikivarvul tema kannul sammus.

      «Keda te… arvate heaks…» alustas Filippõtš alandlikult.

      «Küll on tola! Ma räägin sellest, kes mulle otsa põrnitses. Näe, seisab seal – ei tee tööd.»

      «See! Jah… Ss… see on Jermil, kadunud Pavel Afanasjevi poeg.»

      See Pavel Afanasjev oli kümmekond aastat tagasi olnud vanaema majordoomus ja eriline soosik, kuid järsku põlu alla langenud ja niisama järsku karjatalitajaks muutunud. Kuid ka karjatalitajaks ei jäänud ta kauaks, vaid veeres käkaskaela edasi, kuni jõudis lõpuks välja kauge küla suitsutarre, puud jahu kuumoonaks, ja suri rabandusest, jättes perekonna äärmisse viletsusse.