Punin ja Baburin. Ivan Sergeevich Turgenev

Punin, Nikandr Vavilõtš, ei ole praegusel silmapilgul tõepoolest kodus,» vastas Baburin kiirustamata. «Kuid lubage teile, noormees, öelda: kas on viisakas niiviisi, luba küsimata, võõrasse tuppa tulla?»

      Mina!.. noormees!.. kuidas ta julgeb!.. Mul kargas hing täis.

      «Te vist ei tunne mind,» sõnasin ma mitte enam hooletult, vaid juba ülbelt. «Ma olen siinse mõisaproua pojapoeg.»

      «See oii mulle ükspuha,» vastas Baburin end jälle käterätikuga hõõruma hakates. «Kuigi te olete härraste pojapoeg, ei ole teil ikkagi õigust võõrasse tuppa tulla.»

      «Mis võõras see on? Mis te räägite?! Ma olen siin igal pool kodus.»

      «Ei, vabandage, siin olen kodus mina, sest see tuba on kokkuleppe kohaselt mulle määratud – minu töö eest.»

      «Ärge mind õpetage, palun,» katkestasin ma teda. «Ma tean paremini kui teie, et…»

      «Teid on vaja õpetada,» katkestas tema omakorda mind, «sest teie olete parajasti niisuguses eas… Ma tean oma kohustusi, kuid tean väga hästi ka oma õigusi, ja kui te jätkate minuga niisugusel toonil rääkimist, siis pean ma teid paluma siit lahkuda…»

      Ei tea, millega meie nääklemine oleks lõppenud, kui samal silmapilgul poleks jalgu järel vedades ja taarudes tuppa tulnud Punin. Ta nähtavasti taipas meie näoilmest, et meie vahel oli midagi ebameeldivat toimunud, ja pöördus otsekohe minu poole kõige armastusväärsemate rõõmuavaldustega.

      «Aa, noorsand, noorsand!» hüüdis ta kohmakalt käsi kokku lüües ja oma hääletut naeru kihistades. «Tulid mind vaatama, kullake! Tulid vaatama! («Mis see tähendab?» mõtlesin ma. «Kas ta tõesti ütleb mulle «sina»?»). Lähme parki. Ma leidsin seal midagi niisugust… Milleks umbses ruumis istuda! Lähme.»

      Ma järgnesin Puninile, kuid pidasin vajalikuks lävel tagasi vaadata ja Baburinile väljakutsuva pilgu heita. Et ega ma sind ei karda!

      Ta vastas mulle samaga ja koguni turtsatas rätikusse – arvatavasti selleks, et mulle selgesti tunda anda, kui väga ta mind põlastab!

      «Küll teie sõber on häbematu!» ütlesin ma Puninile, niipea kui uks minu järel oli sulgunud.

      Punin pööras oma lihava näo peaaegu kohkunult minu poole.

      «Kelle kohta te niiviisi ütlete?» küsis ta silmi pungi ajades.

      «Muidugi tema kohta… kuidas te teda nimetate?.. selle… Baburini kohta.»

      «Paramon Semjonovitši kohta?»

      «Nojah, selle… tõmmunäolise…»

      «Ai… ai… ai…» lausus Punin sõbraliku etteheitega.

      «Noorsand, noorsand, kuidas te ometi võite niimoodi öelda! Paramon Semjonõtš on äärmiselt auväärne, karmide põhimõtetega inimene! Endale liiga teha ta muidugi ei lase, sest ta tunneb oma väärtust. Suured teadmised on sel inimesel – ja tal peaks hoopis teistsugune koht olema! Temaga tuleb hästi viisakalt ümber käia, sest ta on ju…» siinkohal kallutas Punin end üsna minu kõrva ligi, «vabariiklane!»

      Ma jäin Puninile otsa vahtima. Seda ei olnud ma küll oodanud. Kaidanovi õpikust ja teistest ajalooraamatutest olin ma lugenud, et kunagi vanal ajal olid olnud vabariiklased, kreeklased ja roomlased, ja kujutlesin millegipärast kõiki neid kiivrite, ümmarguste kilpide ja suurte paljaste jalgadega, aga et tegelikkuses, praegusel ajal, eriti Venemaal, meie kubermangus, võis vabariiklasi leiduda see lõi segamini kõik tninu arusaamised, ajas need hoopis sassi!

      «Jah, mu kullake, jah: Paramon Semjonõtš on vabariiklane,» kordas Punin. «Olgu siis nüüd teile edaspidiseks teada, kuidas niisugusest inimesest rääkida! Aga nüüd lähme parki. Kujutage ette, mis ma seal leidsin! Käo muna lepalinnu pesas. Imelugu!»

      Ma läksin koos Puniniga parki, kuid mõttes aina kordasin endamisi: vabariiklane! Va… ba… riiklane!

      «Sellepärast siis,» jõudsin lõpuks otsusele, «on tal niisugune sinine habe!»

      Minu vahekord nende kahe mehega – Punini ja Baburiniga – kujunes lõplikult välja kohe sellestsamast päevast. Baburin äratas minus vaenulikkust, millele aga peagi lisandus midagi lugupidamisetaolist. Ja küll ma kartsin teda! Ma ei lakanud teda kartmast isegi siis, kui ta ei kohelnud mind enam endise järsu karmusega. On vist ütlematagi selge, et Puninit ma ei kartnud; ma ei pidanud temast lugugi, ta oli minu silmis – kui otsekoheselt öelda – narr, kuid ma armastasin teda kogu südamest. Mulle pakkus tõelist naudingut viibida tundide kaupa tema seltsis, temaga kahekesi, kuulata tema jutte. Vanaemale ei meeldinud põrmugi see «intimite» [Südamesõprus (pr. k.).] «lihtinimesega» – «du commun», kuid nii kui ma minema pääsesin, ruttasin otsekohe oma naljaka, kalli, imeliku sõbra juurde. Eriti sagedasteks muutusid meie kokkusaamised pärast mademoiselle Friquet eemaldamist, kelle mu vanaema saatis Moskvasse tagasi karistuseks selle eest, et ta oli julgenud küllatulnud staabikaptenile kurta meie majas valitseva igavuse üle. Ka Punin omalt poolt ei pidanud endale koormavaks pikki kõnelusi kaheteistkümneaastase poisiga, ta justkui otsis ise selleks võimalusi. Kui palju tema jutte kuulasin ma ära, istudes temaga lõhnavas varjus, kuival ning tasasel rohul, hõbepaplite võlvi all või tiigiäärses roostikus, jämedal ning rõskel liival allavarisenud kalda ääres, millest ulatusid välja kummaliselt kokkukeerdunud sõlmjad juured nagu suured mustad sooned, nagu ussid või maa-aluse riigi elanikud! Punin jutustas mulle üksikasjaliselt kogu oma eluloo, kõik oma õnnelikud ja õnnetud juhtumised, millele ma alati väga siiralt kaasa tundsin! Tema isa oli olnud diakon, tore inimene, aga «viinauimas metsikult karm».

      Punin ise oli õppinud seminaris, et ta aga polnud «nahutamist» välja kannatanud ega tundnud endas kutsumust vaimuliku elukutseks, oli temast saanud ilmalik, mille tagajärjel ta oli kõik eluvintsutused läbi teinud ja lõpuks hulkuriks muutunud. «Ja kui ma ei oleks kokku juhtunud oma heategija Paramon Semjonõtšiga,» lisas Punin harilikult (teisiti ta Baburinit ei nimetanud), «oleksin ma viletsuse, kõlvatuse ja patu rappa vajunud!» Punin armastas kõrgelennulisi väljendusi ja kaldus kangesti kui mitte just valetama, siis juurde luuletama ja liialdama; kõike pani ta imeks, kõik äratas temas vaimustust… Teda järele aimates hakkasin ka mina liialdima ja vaimustust tundma. «Sa oled kuidagi tormakaks läinud – löö risti ette, mis sinuga ometi on,» manitses mind vana amm. Punini jutud huvitasid mind ääretult, kuid isegi rohkem kui tema jutte armastasin ma seda, kui ta mulle midagi ette luges. Võimatu on kirjeldada tunnet, mis mind valdas, kui ta parajal silmapilgul järsku nagu muinasjuttude erak või hea vaim mu ette ilmus, kogukas raamat kaenla all, ja pika kõvera sõrmega salamisi tõmmates ning salapäraselt silma pilgutades peaga, kulmudega, õlgadega, kogu kehaga pargi sügavaima tihniku poole osutas, kuhu keegi meile järele ei pääsenud ja kust oli võimatu meid üles leida! Niisiis õnnestus meil märkamatult minema lipsata, me oleme õnnelikult jõudnud ühte meie salajasse paika, me istume juba kõrvuti, juba avaneb pikkamisi raamat, levitades teravat, mulle tol ajal seletamatult meeldivana tundunud kopituse- ja iidsuselõhna! Millise südamevärinaga, millise tumma ootuseärevusega vahin ma Punini näkku, huultele neile huultele, kust iga silmapilk on voolama hakkamas mõnus jutt! Viimaks kostavadki esimesed sõnad! Kõik ümbritsev kaob ei, mitte ei kao, vaid muutub kaugeks, kattub uduvinega, jättes enesest järele vaid mulje kui millestki sõbralikust ning heatahtlikust! Puud, rohelised lehed, kõrged rohukõrred kaitsevad, varjavad meid kogu ülejäänud maailma eest. Keegi ei tea, kus me oleme ja mis me oleme, – aga meiega on luule, see tungib meisse, me joobume sellest, meiega toimub midagi tähtsat, suurt ja salapärast… Punin eelistas peamiselt luuletusi – kõlavaid, kaunisõnalisi luuletusi. Ta oli valmis nende eest oma hinge ära andma! Ta ei lugenud neid, vaid hüüdis – pidulikult, haukuvalt, rõkkavalt, läbi nina, nagu joobnu, nagu pöörane, nagu Püütia! Peale selle oli tal veel niisugune harjumus: algul võristas ta luuletuse läbi tasakesi, poolel häälel, justkui pominal… Seda nimetas ta mustalt lugemiseks. Seejärel müristas maha sellesama luuletuse puhtalt, kargas äkki püsti, tõstis käed – pooleldi paluvalt, pooleldi käskivalt Niisugusel kujul me võtsime temaga läbi Lomonossovi, Sumarokovi ja Kantemiri (mida vanem luuletus oli, seda enam ta Puninile meeldis) ja isegi Heraskovi «Rossiada»!