Punin ja Baburin. Ivan Sergeevich Turgenev

kuid põrkas vastu puud, ohkas ja jäi seisma.

      Ma astusin lagedale. Tundmatu naeratas.

      «Tervist,» ütlesin ma.

      «Tervist, noorsand!»

      Mulle ei meeldinud, et ta mind noorsandiks nimetas. Milline familiaarsus!

      «Mis te siin teete?» küsisin ma karmilt.

      «Nagu näete,» vastas ta ikka naeratades. «Meelitan linnukesi laulma.» Ta näitas mulle oma tassikesi. «Vindid on kanged vastama! Kuna te olete noor, siis peaks sirgukeste laul teile kindlasti lõbu pakkuma! Parem kuulake: mina hakkan vidistama – ja nemad kohe minu järel, kui kena see on!»

      Ta asus oma tassikesi hõõruma. Ja tõepoolest, lähima pihlaka otsast vastas vint: Tundmatu hakkas hääletult naerma ja pilgutas mulle silma.

      Selles naerus ja silmapilgutamises, tundmatu igas liigutuses, tema pudistavas nõrgas hääles, kõverdatud põlvedes, kõhetuis kätes, isegi tema nokkmütsis ja pikas avaras mantlis – kõiges selles oli midagi heasüdamlikku, süütut ning naljakat.

      «Kas te juba ammu tulite?» küsisin ma.

      «Täna.»

      «Teie vist oletegi see, kellest…»

      «Härra Baburin mõisaprouaga rääkis? Seesama, seesama.»

      «Teie seltsimehe nimi on Baburin, aga teie oma?»

      «Punin. Punin on minu nimi, Punin. Tema on Baburin, mina Punin.» Ta kidistas jälle tassikestega. «Kuulete, kuulete vinti… Kuidas sillerdab!»

      Mulle hakkas see veidrik järsku «koledasti» meeldima. Nagu peaaegu kõik poisikesed, olin ma võõraste inimeste ees kas arglik või püüdsin oma tähtsust näidata, aga sellega oleksin justkui eluaeg tuttav olnud.

      «Tulge minuga kaasa,» ütlesin ma temale, «ma tean kohta, mis on veel ilusam kui see. Seal on pink: me võime istuda, ka pais on sealt näha.»

      «Olge lahked, lähme,» vastas mu uus tuttav laulvalt. Ma lasksin tal ees minna. Käies ta taarus, vedas jalgu järel ja noogutas peaga.

      Ma märkasin, et tema mantliseljal, krae all, ripendas väike tutt.

      «Mis see on, mis teil siin ripub?» küsisin ma.

      «Kuskohas?» küsis ta omakorda ja kobas käega oma kraed. «Ah see tutike? Las tal olla! Ilu pärast on teine sinna õmmeldud. Ega ta ei sega.»

      Ma tõin ta pingi juurde, istusin. Tema võttis istet mu kõrval.

      «Ilus on siin!» sõnas ta ja hingas sügavalt-sügavalt sisse. «Oh, kui imeimeilus! Teil on suurepärane park! Oh, oh-hoo!»

      Ma silmitsesin teda kõrvalt.

      «Missugune müts teil on!» hüüatasin ma tahtmatult. «Näidake!»

      «Olge lahked, noorsand, olge lahked.» Ta võttis nokkmütsi peast, ma sirutasin juba käe, kuid tõstsin pilgu ja – turtsatasin. Punin oli täiesti kiilas, mitte ainustki karvakest polnud näha tema teravatipulisel kolbal, mida kattis sile ning valge nahk.

      Ta tõmbas pihuga üle pealae ja hakkas samuti naerma. Kui ta naeris, oleks ta justkui läkastanud, ajas suu pärani lahti, sulges silmad – ja üle tema lauba, alt üles, jooksid kortsud, kolmelt realt, nagu lained.

      «Jah,» lausus ta lõpuks. «Just nagu muna, eks ole?»

      «Just, just nagu muna!» kinnitasin ma vaimustatult. «Kas te olete ammugi niisugune?»

      «Ammugi. Aga missugused juuksed mul olid! – Kuldvillak, umbes nagu see, mille järele argonaudid üle põhjatute merede sõitsid.»

      Ehkki ma olin vaid kaheteistkümneaastane, teadsin ma tänu oma mütoloogia-õpingutele, kes olid argonaudid. Seda enam imestasin ma, kuuldes seda sõna mehe suust, kes oli peaaegu et räbalais.

      «Te olete vist mütoloogiat õppinud?» küsisin ma, keerutades käte vahel vateeritud nokkmütsi, mille karusnahkne rumm oli kohati paljaks kulunud ning pappnokk murdunud.

      «Ka seda ainet olen õppinud, mu armas noorsandikene. Elus on kõike ette tulnud! Aga nüüd andke mulle tagasi mu peakate, seesinane mu pea alastioleku varjaja.»

      Ta vajutas mütsi pähe ja küsis minult oma valkjaid kulme viltu tõmmates, kes ma õieti olen ja kes on minu vanemad.

      «Ma olen siinse mõisaproua pojapoeg,» vastasin ma. «Ma olen tal ainuke. Isa ja ema om surnud.»

      Punin lõi risti ette.

      «Rahu nende põrmule! Olete siis vaenelaps, muidugi ka pärija. Aadliku veri paistab kohe ära, muudkui lippab silmakestes ringi, muudkui mängib…žž…žž…žž…» Ta näitas sõrmedega, kuidas veri mängib. «Aga kas teie kõrgeausus teab, kas mu seltsimees leppis kokku teie vanaemaga, kas ta sai koha, mida talle lubati?»

      «Seda ma ei tea.»

      Punin ohkas ägisedes.

      «Ah, kui saaks siia pidama jääda! Kas või ajutiselt! Muidu ikka aina rändad ja rändad, kodukollet ei ole kuskil, eluvintsutustel ei tule lõppu, hing on täis rahutust…»

      «Ütelge,» katkestasin ma teda, «kas te olete vaimulikust seisusest?»

      Punin pööras näo minu poole ja tõmbas silmad pilukile. «Aga mis on selle küsimuse põhjuseks, mu armas noormees?»

      «Teie räägite just sedamoodi, nagu kirikus loetakse.»

      «Et ma pidulikke ütlemisi kasutan? Aga see ei peaks teid imestama panema. Tõsi küll, harilikus jutuajamises ei ole seesugused ütlemised alati kohased, aga kui hing saab ülendatud, ilmub ka kõrge stiil. Kas siis teie õpetaja – vene kirjanduse õpetaja seda teile ju õpetaks? – kas ta tõesti ei ole teile seda seletanud?»

      «Ei ole seletanud,» vastasin ma. «Kui me maal elame, siis ei ole mul õpetajat. Moskvas on mul palju õpetajaid.»

      «Kas te elate pikka aega maal?»

      «Paar kuud, mitte rohkem. Vanaema ütleb, et ma teen maal koerust. Mul on, siin lastepreili kaasas.»

      «Prantslanna?»

      «Prantslanna.»

      Punin sügas endal kõrvatagust.

      «Ehk mamsell?»

      «Jah, tema nimi on mademoiselle Friquet.» Mulle tundus järsku häbistav, et mul, kaheteistkümneaastasel poisil, ei ole mitte meeskasvataja, vaid lastepreili – nagu tüdrukul! «Aga ega ma tema sõna ei kuula,» lisasin ma halvakspanevalt. «Mis mul temast!»

      Punin vangutas pead.

      «Oh, aadlisugu, aadlisugu, vaid võõrastest te peate lugu! Venemaad te halvustate, võõrast tarkust kummardate, välismaad te jumaldate…»

      «Mis see oli? Te räägite värssides?» küsisin ma.

      «Mis teie siis arvate? seda võib alati see mees, sest see on mul vere sees…»

      Sel hetkel kostis meie selja tagant pargist vali ning terav vile. Mu vestluskaaslane tõusis kärmesti pingilt.

      «Andke andeks, noorsand. Mu seltsimees kutsub mind, ta otsib mind… Ei tea, mis ta mulle ütleb? Andke andeks, ärge pange pahaks…»

      Ta vupsas põõsaste vahele ja kadus, mina jäin veel natukeseks pingile istuma. Ma olin veidi nõutu ja ühtlasi oli mul üsna meeldiv tunne… ma polnud veel iial kohanud niisugust inimest ega niisuguse inimesega rääkinud. Vähehaaval läksid mu mõtted uitama kuid siis tuli mulle meelde, mütoloogia – ja ma vantsisin koju.

      Kodus kuulsin, et vanaema oli Baburiniga kokkuleppele jõudnud: Baburinile anti väheldane tuba teenijatemajas, tagahoovis. Ta kolis sinna kohe koos oma kaaslasega sisse.

      Järgmisel hommikul, kui tee oli joodud, läksin mademoiselle Friquet’lt luba küsimata teenijatemajja. Ma tahtsin jälle veidi lobiseda eilse veidrikuga. Uksele koputamata – seda ei olnud meil mitte kombekski – astusin otse tuppa. Leidsin sealt eest mitte selle, keda otsisin, mitte Punini, vaid tema eestkostja filantroop Baburini.