Poliitika ja antipoliitika. Jaan Kaplinski

peame ütlema ausalt ja selgesti, et endise Stalini ja Brežnevi aegse olukorra taastumineja isegi selle osaline kestmine on meile talumatu. Me ei soovi, et meist aretataks uut tüüpi rahvust või hargneva peaga nisu ja me ei usu ka, et sellest kellelegi maailmas kasu tuleks. Me ei saa leppida sellega, et majanduse arendamise sildi all meilt võetakse meie maa, et meie loodust laastatakse ja saastatakse. Me ei saa leppida sellega, et me ei saa oma kodulinnas arsti või miilitsaga suhelda oma emakeeles. Me ei saa leppida sellega, et meil ei lasta töötada nii hästi, nagu me suudame ja õigeks peame. Meile ei ole vaja loendamatuid eeskirju ja ideoloogilistest tabudest ajendatud initsiatiivi ja teotahet ahistavaid kitsendusi. Meile ei ole vaja usuõpetusliku kallakuga riik-lasteaeda või riik-parandusasutust. Meil ei ole vaja “õigusriiki”, kus seadustatakse ülekohus, mida seni tehti seadusi rikkudes.

      Meie traditsioonid, arusaamad ja usk on enamasti protestantlikku, läänemaist algupära ja kui Nõukogude valitsus tõesti soovib hästi läbi saada piiritaguste Lääne rahvastega, peaks ta õppima läbi saama ka meiega, sisemaise Läänega. Kui ta tahab, et me tunnistaksime teda oma tõeliseks valitsuseks ja suhtuksime temasse positiivselt, tuleb temal teha esimene samm. Eesti avalikkude tegelaste teotamine Moskva ajalehtedes küll ei suurenda keskuse populaarsust siin. Eesti rahvas ei kuulu nende hulka, kes armastavad neid, kes teda peksavad.

      Me ei saa olla kellegi, ka mitte Moskva orjad või armukesed, küll aga liitlased ja lepingupartnerid. Seda me saame aga olla ainult vabade inimestena vabal maal, valitsuse all, kellel on nii meie kindel toetus kui tegelik võim Eestis.

      Kui meile seda keelatakse, jääb meil üle püüda luua eestlastele reservaat osal Lääne- ja Lõuna-Eestimaast, mis on veel meie asustatud, meie harida ja hoida. Nagu indiaanlaste reservaadid – maa, mis kuuluks meile, kuhu keegi ei võiks asuda ja mida keegi ei võiks kasutada meie nõusolekuta.

      Kui meile ei anta sedagi võimalust, tuleb meil pöörduda demokraatlikute välisriikide poole palvega võtta vastu mõnisada tuhat eesti põgenikku. Elada siin nii, nagu meid on sunnitud elama 1940. aastast 1988. aastani, ei ole mõtet. See on – luuletaja sõnadega – aeglane enesetapp, mida ei saa endale andeks anda. On võimalik, et eestlaste massiline sooviavaldamine emigreeruda veenaks ka Moskva võimusid meie olukorra tõsiduses ja paneks neid tõsisemalt mõtlema.

      Umbes sellised on seisukohad, millega välja tulles võiksime tunda, et pole jätnud iseend, oma tõde ja õigust. Ning kui jääme oma tõe ja õiguse juurde, võime loota, et meid märgatakse, mõistetakse ja tunnustatakse. Ei või lasta end heidutada laimukampaaniatest – need näitavad tegelikult meie vastaste ebakindlust, mis on seda suurem, mida ägedamini ta meid ründab. Varem või hiljem vastane taganeb.

      Nii oli ju ka Afganistanis. Mäletame, kuidas Nõukogude ajakirjandus nimetas sealse vastupanuliikumise juhte ja partisane bandiitideks ja kõrilõikajateks. Nüüd aga nimetatakse neid relvastatud opositsiooniks, nendega peetakse läbirääkimisi ja sõlmitakse leppeid. Nii võib sündida ka meiega, kui suudame püsida vaimselt vabad ja sõltumatud, kui väldime orjameelsust ja teesklust.

      Me võime olla ja isegi peame olema lojaalsed pragustele võimudele, täitma nende seadusi, kuid ainult nii, nagu täidetakse võõraid seadusi, mis on kehtestatud jõuga. Jõud aga saab otsa enne kui õigus. Kord saavad arvatavasti ka meie esindajad pidada Moskva esindajatega tõelisi läbirääkimisi meie õiguse tunnustamise üle, meie vahekordade normaliseerimise üle, mille aluseks võiks olla liiduleping, kui soovime seda nii nimetada.

1988/1989

      Poliitika mütologiseerimisest

      Novembrikuu “Loomingus” ilmunud septembrikuise vestlusringi kokkuvõte “Eesti kongressile mõeldes” tekitas minus ja mitmes mu tuttavas tõsist meelemasendust. Miks? Kõige enam kahel põhjusel. Esiteks on vestlejad (kiiduväärse erandina Arvo Valton) ülbed ja agressiivsed kõigi suhtes, kes nende veendumusi ei jaga. Eesti Vabariigi ja eesti rahva vastaste hulka satuvad nii komparteilased kui rahvarindelased, IME-meesteks nimetatud kui ka oportunistidest haritlased. Siit on samm väiteni, et õige eestlane on “lihtne eesti inimene” (vrd. “lihtne nõukogude inimene”), kes on intelligentlikust kollaboreerumisest ja reaalpoliitikast rikkumata. Selle sammu Toomas Haug teebki, väites: “Kodanike komiteede liikumise üleskutsega läks esmajoones kaasa lihtrahvas, avaldades sellega valmisolekut tõelisteks ühiskondlikeks muudatusteks.”

      Minu meelest kuuluvad niisugused väited sellesse poliitilisse mütoloogiasse, mida hoolega kasutasid enamlased ja natsid. See ei ole vestluses aga ainus väljasukelduv mütologiseeriv joon. Sinna kuulub ka eriti Mart Laari pakutud teooria, et kompartei on kurikavalal kombel loonud rahvaga manipuleerimiseks präänikuna Rahvarinde ja piitsana Interrinde. “Kuskil keskuses” on väga hoolikalt kavandatud aktsioon, mis peab rahva IMEde, suveräänsusdeklaratsioonide ja muu sellise puru silmapuistamisega segadusse ajama ja niiviisi, võibolla isegi segadusse viidud rahva tahteavaldusega opereerides Eesti Vabariigi lõplikult likvideerima. Mart Laarile on kompartei Vaenlane, Saatan, kelle kurikavalusel ei ole piiri. Ka Laari arusaam Eesti olukorrast kuulub Vaenlase image’it ekspluateerivate poliitiliste mütoloogiate hulka, millest meile tuntumad on natside ja Vene marurahvuslaste antisemiitlik mütoloogia, kus läbi ajaloo toimivad kurja jõudusid juhtivad juudid ja vabamüürlased ning stalinistide mütoloogia, milles Vaenlane oli rahvusvaheline imperialism, kes lakkamatult sepitses vandenõusid Nõukogude riigi vastu.

      Sellised mütoloogiad on kõigepealt valed, vale on ka Laari ja tema mõttekaaslaste mütoloogia. Segaduses olev ja lõhenenud kompartei ei ole praegu võimeline mingiteks saatanlikult kavalateks käikudeks eesti rahva vastu nagu juudid ja vabamüürlased ei ole võimelised juhtima maailma ajalugu. Hullem on aga see, et niisugused mütoloogiad sünnitavad kahtlusi teiste inimeste vastu. Kõigis, kes mõtlevad teisiti, kaldutakse nägema Kuradi käsilast. Konkreetselt võttes lõheneb meie rahvuslik liikumine. Kui selle ühes tiivas nähakse teist tiiba (KK poolt RRi) vastasena, Vaenlase kreatuurina, siis ühtset rahvuslikku liikumist enam ei ole, on vaid üksteisele jalga taha panevad pisipoliitikud – Eesti ajaloost kurvalt tuttav pilt.

      Jah, küllap on Mart Laaril õigus, kui ta leiab, et “meil on vaja uut, tõelist eetikat”. Eetika juurde kuulub ka lugupidav suhtumine vastastesse, teisitimõtlejatesse. Seda jääb minu meelest vestlusringis osalejatel tõsiselt puudu. Pean tunnistama, et meie rahvuslikud radikaalid (Kodanike Komiteedega seotud ringkond) kalduvad teisitimõtlejaid kõige enam mõnitama ja solvama, kasutades vahel stalinistlikust pressist tuttavaid võtteid. Minu lugupidamine Tunne Kelami vastu kahanes drastiliselt, kui lugesin ERSP vitriinist ühe tema esinemise teksti, kus seisis “savisaared ja põllud”. Olen lugenud palju vaba maailma ajakirjandust, ent niisugust sõnapruuki vastaste kohta sealt küll ei mäleta. Sovetlikes väljaannetes oli see üsna tavaline.

      Vestlejad (siin kahjuks ka Arvo Valton) ei näe komparteilaste tegutsemises muid motiive peale võimuhoidmishimu. See on minu meelest halb psühholoogia. Selle psühholoogia motiive uurides torkab silma tema pooldajate, eriti Haugi, Kelami ja Laari halvasti tagasi hoitud tigedus. Inimestest, kes on nii tigedad nende vastu, keda nad kahtlustavad püüdes iga hinna eest võimu hoida, võiks ju arvata, et nad tahaksid väga seda võimu endale saada, kui jääme sama psühholoogia pinnale.

      Tegelikult on iga vastutustundliku poliitiku käitumist Eestis mõjutanud arusaam sellest, et mõnelgi puhul võib iseseisva Eesti (loomise või taastamise) nõudmine olla liiga riskantne, seada ohtu Eesti riigist suurema väärtuse – eesti rahva olemasolu. Nii oli tsaariajal, kui rahvajuhid rääkisid vaid autonoomiast. Nii oli 1939. ja 1940, kui Päts, Uluots ja teised riigijuhid ohverdasid Eesti riigi, lootes et see aitab säilitada eesti rahvast. Ka praegu algab vastutustundlik ja tõsiselt võetav eesti poliitika sealt, kus osatakse arvestada riskifaktorit, Moskva repressiivse reageerimise tugevust meie iseseisvuskuulutusele. Olen kindel, et meie praeguste juhtide hulgas on inimesi, kes seda riskifaktorit oskavad õigemini hinnata kui “Loomingu” vestlusringis osalejad. Ma usun ka, et niipea, kui see riskifaktor oluliselt väheneb, asuvad avalikult iseseisva Eesti poolele ka paljud need, kes seda seni ei ole saanud teha. Sest mõnigi neist teab, et ta ei riski mitte ainult oma positsiooniga, vaid ka oma rahva saatusega. Muidugi, peale repressioonide riski on ka risk, et me ei oska või ei julge õigel ajal tulla välja iseseisvusnõudmisega ning mängime maha oma Suure