Poliitika ja antipoliitika. Jaan Kaplinski

saa minus kuidagi jätta tekkimata muljet, et ta oli mingi võõra võimu agent, kes tegi kõik, et laostada ja nõrgestada riiki, mida ta juhtis. Igal juhul ei oleks mõne islami sekti või Lääne luureameti agent saanud teha seda paremini. Usun siiski, et Stalin ei olnud agent. Teda lihtsalt huvitas ennekõike ta oma võim; riigi tugevus aga vaid sedavõrd, kui see oli tema võimule ja julgeolekule tarvilik. Mis juhtub kaugemas tulevikus, ei läinud talle ilmselt korda. Muidu oleks ta pidanud arvestama sellega, et tema terrori ohvritest võisid saada potentsiaalsed vastased, vaenlase liitlased, ning neid ohvreid sigis aina juurde. Lakkamatu terror muudab ühiskonna ebastabiilseks. Terrori poolt esile kutsutud häireid (riigivastased meeleolud, riigivargus, lohakus, alkoholism) aga püüdsid stalinistid ravida terrori tugevdamisega. Nagu joodik talumees, kes nälginud ja äraaetud hobust sunnib piitsaga kiiremale käigule, mõtlemata sellele, kui kaua hobune veel üldse vedada jaksab ja püsti püsib. Kui kaua oleks püsti püsinud Nõukogude majandus, eriti põllumajandus, kui Stalini režiim oleks kestud? Igatahes ei ole stalinism ratsionaalne, vaid irratsionaalne terroriideoloogia. Ei saa normaalselt funktsioneerida ühiskond, kus tõde on ohtlik rääkida ja teist inimest ei saa usaldada. Inimese usaldus inimese vastu on terve ühiskonna põhialuseid – aga just seda usaldust oli stalinism peaaegu hävitamas.

      Stalinism, mis on istutanud meisse selle terroristliku korra-idee, on jätnud meid ilma avarama alternatiivse mõtlemise võimalustest. Stalini võimu ajal lakkas olemast sotsioloogia, sotsiaalpsühholoogia, ökonoomika, rääkimata poliitika teaduslikust analüüsimisest. Teadmised ja arutlused asendati loosungite, fraaside ja hüüdlausetega, paremal juhul pakuti inimestele naiivseid lugusid sellest, kui hea on meil ja kui halb neil. Väärtuseks polnud mitte oma mõtte ja arvamuse, vaid ustavuse avaldamine. Pilt inimesest ja ühiskonnast muutus väga primitiivseks. Seda pilti ei aidanud tõsiselt korrigeerida ka stagnatsiooniaegsed pooltõed, poolvaled ja vaikimised või häbelik, igal sammul kontrollitud ja kitsendatud tegelemine sotsioloogiliste uuringutega.

      Nii ongi võimalikuks saanud, et ühiskonnas, kus on tegeldud tõsiselt matemaatikaga, füüsikaga, kosmose ja ookeanide uurimisega, on inimeste teadmised iseendast ja ühiskonnast jäänud või langenud tagasi domostroi tasemele, kujutlused inimese kasvatamisest ja kuritegude vastu võitlemisest on pigem keskaegsed kui tänapäevased. Nõuavad ju mõned lugejad oma kirjades ajakirjade toimetustele keskaegsete julmade hukkamisviiside kasutuselevõttu, elusalt matmist ja avalikke hukkamisi turuplatsidel! Kui tahame saada üle fašismiohust meie ühiskonnas, tuleb hakata neid asju ausalt ja põhjalikult uurima ning valgustama.

      . Ausalt ja põhjalikult tuleb ka vaadelda leninismi ja stalinismi vahekordi. Stalini valskus ja enesereklaam on nende kahe ideoloogia vastandlikkust meie silmis liiga kaua hägustanud. Muidugi ei kõhelnud ka Lenin kasutamast terrorit revolutsiooni vaenlaste vastu, eksproprieerimast kapitaliste, vahistamast tsaariohvitsere ja riigiametnikke. Lenin aga loobus punasest terrorist niipea kui võimalik, ei pidanud sõjaseisukorda sotsialistliku riigi loomulikuks olekuks nagu stalinistid ja poststalinistid, kelle meelest kord ühiskonnas tähendabki sõjaseisukorda. Lenini viimane suur poliitiline samm – uue majanduspoliitika väljatöötamine oli samm vabaduse, liberaalsuse suunas. Lenini silmade ees ei olnud terrori ja hirmutatud ühenäolisuse riik, vaid vabaduse, loovuse, töö ja oskusliku majandamise riik, kus on ruumi väga mitmesugustele inimestele ja arvamustele. Kui erinevad karakterid olid kasvõi Lenini lähemad kaastöölised, kellega ta võis vaielda, isegi tülitseda, kellelt ta aga ei nõudnud lömitavat kaasakiitmist, isikliku arvamuseta olekut. Lenin suutis töötada koos Trotski, Stalini, Buhharini, Rõkovi, Lunatšarski, Zinovjevi, Sverdloviga. Kui suur on kontrast Stalini lähikonnaga, kuhu ei jäänud ühtki isiksust, ühtki inimest, kes oleks tahtnud või julgenud mõelda ja öelda midagi natukegi omanäolist, rääkimata Juhile vastuvaidlemisest!

      Me peame avama tõe minevikust juba ainuüksi Selleks, et stalinism, stalinlik korrakujutelm ei saaks kütkestavaks neile, kes valusalt tunnevad kogunenud raskusi, ei mõista aga nende raskuste tegelikke ja keerulisi põhjusi ning taustu ning on valmis võtma omaks primitiivse, äraproovitud mudeli: luua kõva käega (sõjaseisukord, likvideerida igasugu dissidendid, juudid, punkarid, hipid, intelligendikesed ja muu selline meile võõras element, igasugused mitteinimesed ja alaväärtuslikud inimesed. Kui me seda tõde ei ava, võib praegu veel ebaküpsest natsismist ja niisugustest stalinistlikutest hoiakutest sündida fašistlik ideoloogia, mis pretendeerib olema alternatiiviks praegusele uuenduskursile, perestroikale. Nagu püüdsin näidata, oleks selline stalino-fašism tegelikult hävitav, destruktiivne jõud, mis ei saa meie ühiskonda, ka mitte suurvene rahvast aidata oma probleemidest jagu saada. Ei stalinism ega natsism ega ükski nende kombinatsioon või variatsioon ei saa tuua meile midagi head.

      Nüüd mõned konkreetsemad asjad. Meil on põhjust küsida, kust saavad noored Nõukogude neonatsid informatsiooni natsionaal-sotsialismi ja muude Kolmanda Riigi reaaliate, näiteks SS auastmete ja mundrite kohta. Kui nende kätte võib ka olla sattunud Hitleri “Mein Kampf” või mõni okupatsiooniaegne propagandateos, usun ma siiski, et põhiallikad, millest on natsismi tundma õpitud, on Nõukogude raamatud ja filmid. Ju siis peab olema midagi viltu neis raamatutes ja filmides või neid jälgivad noorsoos. Oletan, et noorsugu on siiski alati enam-vähem samasugune, ja ta võtab omaks halbu kujutlusi, on süü selles, kuidas neid kujutlusi on serveeritud.

      Kuidas siis kujutatakse meil natse? Näib, et tüüpiliselt saatanliku vaenlasena, kehastunud Kurjana. Armastatakse kirjeldada-näidata kõrgeid natslikke võimumehi – mustades mundrites SS-ohvitsere, kes on rafineeritult julmad ja kavalad, kellel ei puudu aga mingi romantiline õuduse võlu nagu Goethe Mefistofelesel. Vaadates filmi “17 kevadist hetke” tuleb tunne, et filmi tegijad on tundnud erilist mõnu sellest, kuidas nende kangelane vabalt ja elegantselt liigub mustade mundrite kandjate huvitavas seltskonnas. Natside koorekiht on julm ja sadistlik, ent külmalt, kuratlikult osav, neid vaadates ei teki kahtlust, et nad juhtisid üht maailma efektiivsemat, paremini organiseeritud sõjamasinat. Peale muu on natsid silmatorkavalt esinduslikud, tegutsevad maitsekates kabinettides ja lossides, sõidavad stiilsete vanade autodega ja flirdivad võluvate sekretäridega.

      Nii jääb noorele vaatajale mulje SS-lastest kui inimestest, kellel on jõudu, tarkust, kavalust, elegantsi, toredaid asju ja huvitav, seiklusi täis elu. Selle kõrval võib tunduda tühine, et need võluvad mefistod lasid piinata ja tappa inimesi, kes pealegi enamasti olid mingid juudid või nendetaoline väheväärtuslik rahvas. Eriti, kui talle koolis ja raamatutes on selgeks tehtud, et suuri ajalooasju ei saa ajada siidikinnastes, et riigid ja revolutsioonid nõuavadki palju ohvreid – metsa raiutakse, laastud lendavad – ning kui ainsadVenemaa isevalitsejad, keda kujutatakse ülekaalukalt positiivselt, on Ivan Julm ja Peeter Esimene. Ehk lühemalt: me kasvatame oma noortes arusaamist, et SS-lased olid küll julmad, aga ägedad vennad, elasid kihvti elu ja tegid suuri asju, mille kõrval meie elu on vilets olesklemine.

      Sedalaadi sõjafilmide ja – lugude põhivigu on minu meelest selles, et neis ei avata natside, nendesamade mustas mundris SS-laste totrust, Hitleri režiimi arulagedust, mis igaühele, kes on teda kainemalt vaadelnud, peaks selge olema. Näha inimrasvast seebikeetjates ja koolnute suust kuldhammaste välja kangutajates kuratliku üliratsionaalsuse kehastusi on lihtsalt loll. Kuidas saab pidada ratsionaalseks režiimi, kes, pidades riskantset sõda poole maailmaga (kui maailmavalitsemine on ratsionaalne siht…), kulutab suuri ressursse kaitsetute juutide jälitamiseks, isoleerimiseks ja hävitamiseks. Kuuajalist võitlust Varssavi geto pärast ei saa ju sõjalisest vaatekohast pidada muuks kui totruseks, osaks Himmleri diletantlikust õudusnäidendist mida laada-tulevärgina kroonis sünagoogi rituaalne õhkulaskmine. Ma usun, et Saksa kaadriohvitserid võisid SS-laste sääraste tempude peale sülitada ja mõelda, kui palju mõistlikumalt nemad oleksid kasutanud neid tuhandeid mehi, keda untervits Stroop sundis vallutama osa juba vallutatud linnast.

      Rõhutan natside käitumise jaburust sellepärast, et seni on meil räägitud peaaegu ainult nende julmusest ja imetletud nende organisatsiooni tõhusust. Sellesama pärast on hea, et meilgi ilmusid – olgugi lühendatult – Kazimierz Moczarski mälestused kõnelustest nimetatud Stroopiga. Mind rabas kõige enam selle mehe nürimeelsus: kõrge SS-aukandja oli vaimselt selgesti madalamal oma kambrikaaslasest, väikesest politseiametnikust Schilkest. Stroopi lugu näitab seda, mida ehk tasub näidata korduvalt: vaimne kääbus võib küll teha hiiglaslikke kuritegusid, see ei muuda teda aga hiiglaseks. Kurja