Poliitika ja antipoliitika. Jaan Kaplinski

liikumisel ei lähe mitte kõik hästi. Liiga vaikne ja rahulik oli kõik ümberringi. Ei vaenlast, ei seina, ei tõkkepuud “siiani ja mitte kaugemale”. Vanal sõjamehel võib sellisel puhul vist tekkida kahtlus, et teda meelitatakse kotti…

      Suur oli entusiasm, palju lauldi ja lehvitati lippe, nagu oleks võit juba käes. Aga võitlus polnud õieti alanudki. Mõistlikum on juba pidutseda ja panna vabadussambaid püsti pärast võidetud võitlust. Muidu võib kontrast juubeldava alguse ja vaevalise argipäeva vahel olla ülearu ränk. Võime väsida ja hakata kaotama lootust.

      Nüüd on vaenlasi, seinu ja tõkkepuid küll. On tsiviil- ja militaarülemused, kes ei saa leppida sellega, et keegi kuskil arvab saavat läbi ilma nende juhtimise ja kooskõlastamiseta. On suurriiklased, kes väikerahva omahuvides ja oma peaga mõtlemises näevad kõlvatust ja tema õiguste laienemises impeeriumi kokkuvarisemise ohtu. On need, kes nimetavad end internatsionalistideks, kuigi ei oska ega taha osata ühtegi keelt peale basic Russiani ning leiavad, et teiste keelte rääkijad neid diskrimineerivad.

      Liitlasi on meil vähem kui lootsime. Leedulased ja lätlased ei julgenud meiega ühte jalga käia. Kaukaaslased ja asiaadid on nii ruumiliselt kui vaimselt meist väga kaugel. Läänes kehitatakse õlgu või kortsutatakse kulmu selle peale, kui mingi pisirahva äärmuslased viskavad kaikaid superman Gorbatšovi reformide kodaratesse.

      Nüüd on vaenlane läinud vaikivalt vastuseisult üle rünnakule. Keskajakirjanduses peetakse eestlaste vastu juba päris psühholoogilist sõda selle ala klassikute – Goebbelsi, Streicheri ja Stalini vaimus. Tundub, nagu tahetaks antisemitismi kõrvale või asemele tekitada antiestonismi, luua veendumust, et ainult surnud eestlane saab olla hea eestlane, nagu kord üks USA kindral öelnud indiaanlaste kohta. Nemad ka segasid oma pentsikute arusaamade ja vaenuliku suhtumisega loodusvarade kasutuselevõttu ja suure riigi loomist.

      Selline psühholoogilise sõja meeleolu loomine võib meis tekitada suuri pingeid, masendust ja tülisid. Seda on märgatagi. Eriti pärast kuuma suve võidumeeleolusid. Kuid olukord ei ole vist siiski nii halb ja lootusetu, kui ta võib paista.

      Kuigi oleme üksi, oleme üksi oma tõe ja õigusega, mille oleme saanud endale selgemaks teha ja vähemalt suures osas ka avalikult välja öelda. Ning on väga võimalik, et vihale, vastuseisule ja ükskõiksusele vaatamata selle meie tõe ja õigusega viimaks siiski arvestatakse, kui püsime tema juures ja ei lase end kõigutada.

      Meie tõe ja õiguse põhipunkte on see, et me ei saa tunnistada õiglaseks Eesti riigikorra muutmist ja eriti Eesti võtmist NSV Liitu nii, nagu see tehti 1940. aastal. Me saame tunnistada oma praegust seisundit liiduvabariigina ainult de facto, aga mitte de jure. Nõukogude valitsus on meie tegelik, kuid seni mitte seaduslik, mitte meie oma valitsus. Meie seisukord ei vasta ei eesti rahva tahtele ega rahvusvahelise õiguse normidele. Oleme otsekui vägisi mehele pandud. Seni pidime sellest vaikima või teesklema suurt armastust ja tänumeelt oma vägeva partneri vastu – nüüd saame avaldada oma tõelisi tundeid.

      Meie partner, kes on harjunud sellega, et kõik talle aina armastust avaldavad, võib praegu tõesti olla vihane ja haavunud, kui saab meie suust kuulda, et tahaksime hoopis omaette elada ja usume, et saaksime tematagi hakkama. Et Eestile ei ole kuulumine Nõukogude Liitu toonud midagi või peaaegu midagi head, et iseseisvana oleksime saavutanud hoopis rohkem, seda on kerge näidata ekstrapoleerides ja Skandinaaviamaadega võrreldes. Järelikult pole mitte meil vaja Nõukogude Liitu, vaid temal meid.

      Siin on üks meie kõige suuremaid lootusi. Lootus sellele, et meie võimas partner varem või hiljem peab tunnistama seda, et väikese Eesti ja suure Venemaa paariminek oli vägivaldne ja lähtus vaid Venemaa strateegilistest huvidest, mitte Eesti palavast armastusest tema vastu. Armastust ei ole, aga NB! armastuse puudumine ei tähenda veel vaenu. Mees ja naine võivad hästi läbi saada ka siis, kui nad ühte ei heida. Kooselu ei pea tähendama kokkuelamist. Kui indiaanlastelt küsiti, mida nad õieti tahavad, et rahul ei ole, vastasid nemad, et tahavad rahulejätmise seadust (a leave-us-alone-law). Sedasama tahame ka meie.

      Jah, meie partner on emotsionaalne ja mõtleb tugevates vastandites. “Ei armasta” (ne ljubit) tähendab temale enamasti sedasama mis “vihkab” (nenavidit). Kuid selline emotsionaalne inimeste ja rahvaste jaotamine armukesteks ja vaenlasteks on üks neid seiku, mis on tema poliitika viinud ummikusse. Need, kes ei osanud käituda eestlaste, tatarlaste või kalmõkkidega, ei osanud käituda ka ameeriklaste ja hiinlastega, mis läks neile muidugi kalliks maksma.

      Ummikust viib poliitika välja ainult ratsionaalsus, mille poole Gorbatšovi ja Sevardnadze meeskond on selgelt pöördunud. Kõrvale on jäetud vaenlase kuju, ei lasta end enam peibutada diktaatorite armuavaldustest ja püütakse vahekorrad teistega rajada üksteise huvide arukale arvestamisele, kokkulepetele ja kompromissidele. Ristisõdadel ja poliitilis-ideoloogilisel misjonitööl on lõpp. Ollakse valmis teisi rahule jätma. Seda näitab Afganistani sõja lõpetamine. Nõukogude Liit on loobunud pööramast afgaane uude usku, ta võtab neid selliste muslimitena nagu nad on ja püüab sõlmida nendega arukad, kummagi poole reaalhuvidel põhinevad sidemed. Vaevalt Nõukogude Liidu ja Afganistani vahel saab nüüd olla armastust ja suurt sõprust pärast kõike olnut. Küll aga normaalsed riiklikud vahekorrad, nagu omavahel vihast sõda pidanud Prantsusmaa ja Saksamaa või Hiina ja Jaapani vahel.

      Kui Moskva on loobunud välismisjonist, on alust loota, et ta loobub ka sisemisjonist, inimeste ja rahvaste sundimisest oma usku, nõudmisest, et kõik teda ja tema usku tunnistaksid ja palavalt armastaksid. Selleks sunnib teda sama asjade arengu loogika. Keskus peab leppima sellega, et nii sise- kui välisilm on nagu on, et kõike ei saa juhtida, valitseda, käskida ja (ümber) kasvatada. Kord, mida on püütud riigis ja maailmas kehtestada, on olnud loodusseaduste ja inimseaduste vastane. Ja nagu kukkus läbi lõssenkism – usk looduse ümbertegemisse, on tegelikult läbi kukkunud ka usk inimeste ja rahvuste ümbertegemisse, “uue inimesekasvatamisse”, “uue, nõukogude rahvuse” kokkusulatamisse vanadest. Vastuseis niisugusele sotsiaallõssenkismile, stalinlikule sisemisjonile on lausa üks eesti rahva ajaloolisi ülesandeid nagu afgaani rahva ülesandeid oli vastuseis välismisjonile.

      Meie asi ei ole tõestada, miks me oleme sellised, nagu me oleme, veel vähem seda, miks meid vaja on. Meie ,asi on olla, nagu me oleme, püüdmata olla keegi teine ja nõustumata olema keegi teine.

      On loomulik, et me ei saa olla rahul praeguse olukorraga. Riiklik iseseisvus on midagi pöördumatut, teadmist sellest ja püüdu selle poole saab mälust võtta vaid koos peaga. Ühtse ja jagamatu Venemaa ideoloogidele oleme tõesti lootusetult rikutud oma protestantliku individualismiga, oma isepäisuse ja vabamõtlemisega.

      Me võime küsida ja peamegi küsima, kes siis ikkagi võitis sõja, kas meie suur kodumaa või hoopis Lääne-Saksamaa, Jaapan, Itaalia ja Soome. Kus on arenenum tehnoloogia ja kõrgem elatustase?

      Me peame küsima ka, mis tekitas Venemaal selle eriskummalise demograafilise olukorra: põlised süda-Venemaa alad on tühjad ja allakäinud, tööjõuliseni rahvas on sealt rännanud ääremaadele, muulaste hulka, massiliselt ka siia Eestimaale, mis meie õiglustunde ja ka seaduste järgi on meie oma, on meie väike kodumaa ja ei saa piiramatult mahutada suurtööstust, militaarobjekte ning tulnukaid. Kas 600 000 muulast on siia toodud majanduse edendamiseks või rohkem selleks, et jätta eestlased vähemusse ning võtta neilt ära enesemääramisõigus, maa, keel ja kultuur? Mis on muulaste siiatoomise ja siinviibimise juriidiline alus, kui seda on? Kas olukorda ei saa otsustavalt muuta nii eesti kui vene rahva huvides? Kas muulaste suhtarvu suurenemisega vähenevad eesti rahva peremeheõigused omal maal? Kui see on tõesti nii, kas on siis lootust eestlaste ja muulaste vahekorra paranemisele?

      Me peame küsima ka, kas oli ja on mõtet näha nii palju vaeva, et säilitada nii viletsat riiki, kaitstes teda olevate ja veel enam olematute või meie oma loodud vaenlaste eest? Kas ideoloogia, kus võim ise loeb rohkem kui oskus selle võimuga midagi mõistlikku teha, pole määratud hukkuma, halvemal juhul koos teda kandva riigiga? Kas sellele ei vii ligemale meil ikka kestev võitlus rikastumise vastu, mida peetakse hoopis sihikindlamalt kui võitlust vaesuse ja viletsuse vastu?

      Me ei saa ju olla tegelikult kellelegi ohtlikud, andsime omal ajal oma vähemusrahvastelegi kultuuriautonoomia.