Reporter. Avo Kull

mõte, on sul ideid?”

      „On. Mul kui korralikul abielunaisel ei sobi vist südaööni trallitada, aga sinul, vabal ja vallalisel, pole ju mingit muret.”

      „Ega olegi, aga mida sa plaanid?”

      „Seda, et mu mehel on homme sünnipäev ja peoga võiks juba täna pihta hakata. Mis arvad? Läki sünnipäevale.”

      Muigel suuga vaatas Rein kaht uksele ilmunud naist: „No olete ikka end hästi ära sättinud.”

      „Olemegi,” naeris Rita. „Eks ole me kihvtid?”

      „Olete-olete. Veidike vindised, aga muidu pole väga vigagi.”

      „Nojah … aga tegelikult me tulime sulle sünnipäevale.”

      „Ah soo. Kas veits varavõitu pole?”

      „Ei ole, paari tunni pärast peaks juba õige aeg käes olema. Aga vaata, kui kena kingi ma sulle tõin.” Nende sõnade saatel tõukas majaperenaine Evet pisut ettepoole. „No kae, kas pole kaunis?”

      Kultuuritoimetaja astus sammukese edasi ja tegi Reinu ees tseremoniaalse reveransi.

      „Ei noh, igati väärikas,” muigas mees. „Võtan tänuga vastu.”

      „Tubli, aga kas sa ei arva, et sünna puhul peaks ühe vahuveini pauguga lahti tegema?”

      Pidu kestis sügava südaööni. Uue päeva algust tervitati õnnitluste, kallistuste ja veel ühe vahuveiniga. Lõpuks oli seegi otsas.

      „Peaks nüüd vist magama minema,” arvas Rein haigutades.

      „Oh sa kurat, aga kuidas mina nüüd koju saan?” ehmus Eve.

      „Ei pea sa kuhugi minema,” rahustas Rita. „Leiame sullegi siin koha.”

      Nende sõnade saatel juhtis perenaine külalise magamistuppa. See oli tõeliselt kitsas magamistuba, kuhu hädapärast mahtusid vaid lai voodi ja riidekapp. Kaks tooli ja tilluke öökapp olid tihedalt seina ja voodi vahele surutud ja näisid pigem magamisaseme laiendusena. Eve seisis kergelt kõikudes voodi ees ja üritas oma mõtet küsimuseks formuleerida: „Siia … või?”

      „Siia muidugi, kuhu siis veel?”

      „Aga …”

      „Ei mingit aga. Koori vatid maha!”

      „Ah soo.” Nurgeliste liigutustega võttis Eve pluusi ja seeliku seljast ning astus ühe kõikuva sammukese voodi poole.

      „Ega sa, inimene, siis riietega voodisse lähe,” hüüatas Rita ja haakis väleda liigutusega neiu rinnahoidja lahti. Eve naeratas nõutult ja lasi protestipomina saatel endalt ka püksikud võtta.

      „Ja nüüd, pea ees, voodisse!”

      Rita tõstis tekiserva ja tüdruk vajus vastu vaidlemata valgetele linadele. Ka Rita hakkas end kiirustades riietest vabastama. Vannitoast saabunud Rein võttis saunalina õlgadelt, heitis selle toolile ja vaatas küsivalt kord kinnisilmi lamavat tüdrukut, kord oma porgandpaljast naist.

      „Noh, mis ootad? Hüppa voodisse. Ma lähen käin siva duši alt läbi.”

      Rita pöördus ja hõikas üle õla: „Aga sina ära kiirusta, oota mind ka ära.”

      Vannitoast tulnud Rita seisatas magamistoa uksel ja imetles avanevat pilti oma abieluvoodi linadel. Tekk tüdruku pealt oli kõrvale lükatud ja Rein silitas meelalt Eve päevitunud keha. Neiu soigus midagi ja üritas mehe käest kinni hoida, kuid päris protestina see ei paistnud. Uudishimulik sära tekkis Rita silmisse, paari sammuga astus ta voodi juurde, heitis vabale kohale Eve kõrval ja jäi käsipõsakil kaaslaste tegevust vaatama.

      Rein pöördus järsult ja varjas poolenisti tüdruku keha. Rita muutis pisut asendit ja nüüd nägi ta paremini: neiu oli silmad avanud ning tundus, et ta püüab toimuva vastu protestida ja meest hädiste liigutustega enda pealt maha lükata, kuid loobus peagi – jõudu ei jätkunud. Ta sulges uuesti silmad ja tasane oie pääses tüdruku huulilt, kuid protesti ta näos enam polnud. Mõne hetke pärast ilmus sinna hoopis õhkõrn naeratusevirve. Siis aga libisesid ta käed pikkamisi mehe seljale ja sulgusid seal õrnaks embuseks. Rita vaatas ja hoidis hinge kinni – nii meeliköitev ja võimas oli see vaatepilt. Ülim erutus säras ta silmis, kui ta pingsalt jälgis mehe igat liigutust. Tavatu olukorra elamuslikkus tõmbas vastupandamatu jõuga vaatama, et paari tegevuse igast erutavast hetkest osa saada.

      Mees oli uuesti vannituppa läinud. Eve lebas kinnisilmi voodil, nii nagu ta Reinust oli jäänud, ja polnud selge, on ta ärkvel või magab. Rita lamas selili ja vaatas lakke. Vaid sagenenud hingamine ja hingestatud ilme tema näol reetsid, et senini elab ta läbi äsja kogetud vaatepilti. Rein tuli vannitoast ja vaatas pikalt kaht naist oma voodis. Siis ta naeratas ja kummardus Rita kohale: „Nüüd on sinu kord, tüdruk.”

      Naine põimis tugevalt käed mehe kaela ümber ja sosistas:

      „Lõpuks ometi! Kartsin, et pean end halliks ootama.”

      Hiline hommik leidis kolm väsinud inimest sügavalt magamas laias abieluvoodis. Rita ärkas ja uuris unesegaste silmadega tavapäratut ümbrust. Üllatunult vaatas ta alasti tüdrukut enda kõrval, kuni ärganud teadvus tõi mälestuskillu eelmise öö rõõmudest. Naine lasi pea uuesti padjale langeda ja meeleline naeratus püsis kaua ta huulil. Mõne minuti pärast ta märkas, et Rein oli samuti ärganud ja silmitses käsipõsakil enda kõrval lamavat alasti Evet. Rita naeratas, küünitas end üle magava tüdruku ja suudles oma meest põsele: „Palju õnne sünnipäevaks!”

      „Tänan.”

      „Kuidas mu kink sulle meeldis?”

      „Sa veel küsid! Võiksid teinekordki niisuguseid toredaid üllatusi teha.”

      IX

      ILMAR KATTIS PEOGA RAAMATU TEKSTI, VAATAS UNISE PILGUGA MUSTAVASSE aknasse ja ütles uuesti: „Quae non sunt prohibita, permissae intelligintur.”

      Ta oli seda sententsi juba kaua korranud ja tundus, et see hakkab pikapeale pähe jääma. Igaks juhuks kordas ta seda veel koolipoisi kombel valju häälega ja peatus. Hääldus! Milline on ladina hääldus? Ladina keelt polnud ta kunagi õppinud ega omanud hääldusnõuetest vähimatki ettekujutust. Ühelt üliõpilaselt oli ta kunagi kuulnud, et Vana-Rooma tekste mitte ei loeta, vaid skandeeritakse, ja püüdlikult üritas ta ära aimata, kuidas seda võidaks teha. Ta hingas sügavalt sisse ja ütles veel kord iga sõna rõhutades: „Quae non sunt prohibita, permissae intelligintur.” Kõlas tõesti paremini ja Ilmar jäi oma esitusega rahule.

      Ta lehitses uuesti leksikoni, kuni leidis veel ühe tähtsa lause: jõudu on lubatud tõrjuda jõuga. „Vim vi repellere lice. Vim vi repellere licet,” kordas ta aina uuesti ja uuesti, kuni tundus, et seegi ütlemine hakkab pähe jääma.

      Murelikult vaatas ta kella – aeg oli juba üle südaöö – ja tõusis. Raske sammuga tegi ta tiiru ümber toa, seisatas ja vaatas pikalt aknasse, kus mustav ruut peegeldas ähmaselt tema habemesse kasvanud nägu. Rahutu tuul keerutas õuel langenud lehti, mis aeg-ajalt kleepusid klaasile, kuni tihenenud vihm nad sealt maha pesi. Sügisöö võidutses hoovil, aias ja kitsal sissesõiduteel.

      Ilmar väristas õlgu, nagu oleks tal külm, ja vaatas kahetseva pilguga voodile, kus ta viimasel ajal sai vaid väheseid tunde veeta – liiga palju oli teha.

      Jäägriepopöa oli leidnud kuulsusetu lõpu ja poliitikud üritasid üksteise võidu oma käsi sest supist puhtaks pesta. Siseminister astus küll viisakalt tagasi, aga kehkenpüksist kaitseminister põgenes kiiruga tagasi Rootsi riigi kaitsva tiiva alla ning andis seal intervjuusid paremale ja vasakule. Ikka koledast idariigist, kus inimestel pole korralikke kombeid ja mingid metsikud mehed kõnnivad, püssid peos, ringi ning tahavad inimesi tappa. Suur sõda ja verevalamine pidavat Estlandis üsna varsti pihta hakkama.

      Vihaga pigistas Ilmar käed rusikasse ja sirutas siis sõrmed uuesti sirgeks. Oli hullemaid muresid kui üks äpardunud kaitseminister.

      Jäägrikompanii ootamatu laialisaatmine tegi töötuks sadakond noort meest,