Reporter. Avo Kull

sest raha polnud neist kellelgi ja kaitset kohtukulli eest ei osanud nad kusagilt mujalt otsida. Ilmar Vardost pidi saama advokaat ja juba paari päeva pärast tuleb tal oma kiirkorras omandatud ametioskused proovile panna.

      Tema teadis, kui hirmunute ja heitunutena tunnevad end need noored mehed, kes tões ja vaimus olid uskunud oma riiki ning tahtnud kõigiti kaasa aidata selle ülesehitamisele. Teadis, millise idealismi ja patriotismipalanguga astusid nad kaitseväkke, et seal oma äsja omandatud vabadust, relv käes, kaitsta. Teadis, millise pettumuse valmistas ootamatu teade, et neid pole enam kellelegi vaja, et neist on saanud plekk poliitikute läikival rinnaesisel ja et neist on vaja vabaneda võimalikult väikeste valudega. Aina keerukamaks muutus olukord, aina võimatum näis ülesanne neid noori mehi kuidagi aidata. Aga keegi pidi seda ometi tegema.

      Ilmar astus aknast eemale ja langes raskelt toolile. Vastutuskoorem õlul aina kasvas, kuid tal polnud kedagi, kellele toetuda, kellelt abi või nõu küsida. Ta oli üksi silmitsi amorfse võimuaparaadiga, argade ja vastutust kartvate ametnikega, ülbete ja hoolimatute poliitikutega. Miks küll peab see niimoodi olema? Miks laseb riik oma parimatel poegadel mõttetult raisku minna?

      Silmad kippusid vägisi kinni vajuma. Organism küsis puhkust ja sellega tuli leppida, sest homme seisab ees jälle üks raske päev. Ta kõikus voodini ja heitis lahti riietumata kortsus linadele.

      Hommikuhämaruses alanud sõit lõppes alles mitme tunni pärast Kuressaare kohtumaja ees. Ilmar astus autost välja, sirutas end, et peletada unerammestus kehast, ja astus hoogsalt keskaegse hoone kivitrepist üles.

      Hästi istuvas sinises kostüümis noorepoolne naiskohtunik vaatas teda uurivalt üle prillide ja keerutas närviliselt pastakat näpu vahel.

      „Nii et teie tahate siis kaebealuse kaitsjaks hakata?”

      „Jah,” vastas Ilmar kindlalt.

      „Ja-jah, arusaadav, aga palun esitlege end, kes te üldse olete.”

      „Mina olen Ilmar Vardo, jäägrikompanii … õigusnõunik.”

      „Nii-nii, aga ma ei mäleta, et oleksin sellenimelise juristiga kunagi kokku puutunud.”

      „Ma ei olegi juristina ametis.”

      „Ei olegi jurist? Ah soo, aga vabandust, millal te õigusteaduskonna lõpetasite ja milline on teie senine töökogemus?”

      „Ülikooli ma lõpetanud pole ja varasemat kogemust mul ka ei ole, kuid ma ei mõista, mil moel võiks see mul kaebealuse kaitsmist takistada.”

      Kummaline muie, pisut põlglik, pisut üleolev, ilmus kohtuniku kõhetule näole:

      „No vaadake, juristipraksis eeldab seaduste ja protseduurireeglite tundmist.”

      „Ma tunnen nii seadusi kui ka protseduurireegleid,” tuli kõikumatu vastus.

      „Kuulge, nii see asi ikka ei käi ja istungile ma teid lubada ei saa.”

      Nüüd ilmus muie Ilmari suule: „Ehk mu kõrgelt õpetatud kolleeg viitab mõnele seadusesättele, mis keelab ilma erihariduseta kaitsjal protsessil osaleda.”

      „Säte … nojah, aga väljakujunenud praktika kohaselt … ei ole see võimalik.”

      „Vabandust, õpetatud kolleeg, ma palusin normdokumendi sätet, viidet, allikat, ükskõik mida, kus see nõue oleks sõnaselgelt kirjas.”

      „No ei ole, ei ole seda tõesti sõnaselgelt kusagil kirjas, aga päris oskamatute isikute kätte ei saa me õigusemõistmist usaldada. See pole lihtsale võimalik!”

      „Kas tõesti?” tuli häirimatu vastus. „Meenutagem Cicerot: „Aequitas enim lucet per se.” Kas ei ütle see meile, et igast õiglasest inimesest võib õigusemõistmise juures abi olla ja tõrjuda ei tohiks kedagi.”

      „Ah soo, või nii.” Kohtuniku üllatusest suured silmad püsisid pikalt külalisel ja oli näha, et tema kunagi õpitud ladina keel oli pehmelt öeldes pisut roostes.

      „Maakeeli tähendab see, et õiglus helendab iseenesest. Ja veel on selle kohta öeldud: „Iustitia nemini neganda est”, mis tähendab, et õigusemõistmises ei saa kellelegi ära öelda,” oli Ilmar varmas selgitama.

      Kohtunik vangutas pead, tõusis ja tegi tiiru ümber laua. Ta tõstis korraks käe ja avas suu, kuid loobus ja istus vaikides uuesti laua taha ning jäi sügavalt mõttesse. Äkki valgustas ta nägu naeratus: „Teate mis. Ma vist saan teie soovile vastu tulla.”

      „Kuulan.”

      „Vaadake, vanasti oli kombeks valida protsessidele ühiskondlikud süüdistajad, harvemini ka kaitsjad. Kõik, mida ma teie heaks teha saan, on pakkuda teile ühiskondliku kaitsja kohta, kuid arvestage, et kaebealune ja siis need … jäägrid peavad teid selleks volitama.”

      „Nad volitavad.”

      „Hea küll. Istung on määratud märtsi algusesse. Juhul, kui teil on vajalikud volitused olemas, võime teha väikese erandi ja lubada teid protsessile.”

      Rahulolevana kõndis Ilmar kohtumajast välja ja istus autosse.

      „Julge pealehakkamise ja hea sõnaga jõuab kaugele,” kinnitas ta muiates iseendale. „Eriti veel siis, kui see sõna juhtub ladinakeelne olema.”

      Pidev võitlus pealetükkiva unega oli kõik, mida ta kolmetunnisest tagasiteest mäletas. Enam kui kord leidis ta unehetkest ärgates oma auto rohtunud kraaviperve tallamas ja ainult ime tõi ta ükskord teele tagasi.

      Lõpuks oli ta kohal ja parkis auto kodulinna ainsa õllebaari ette. Kell oli pisut kuus läbi ja kiirustades astus ta sisse. Albert konutas letiäärsel toolil ja limpsis igavledes õlut.

      „Kuidas läks?” uuris Albert tulijat teraselt silmitsedes.

      „Korras. See asi on korras.”

      „Tõesti?” Punapea vaatas siira imetlusega jässakat kaaslast, kes võttis baarimehelt täidetud õllekannu vastu. „Ja need töllid lasidki su istungile?”

      „Jah, ma olen ametlik protsessiosaline.”

      „Uskumatu,” vangutas Albert pead. „Kuidas sul küll niisugused asjad õnnestuvad?”

      „Veenmismeetodil ja eks Cicero aitas ka pisut kaasa.”

      „Missugune Tsiitsero?”

      „Ah oli kord Rooma linnas üks sellenimeline advokaat.”

      Albert raputas pead, kuid ei küsinud rohkem midagi, ka Ilmar istus vaikides. Mõne aja pärast suunas Albert oma uuriva pilgu uuesti kaaslasele:

      „Kuule, aga miks see kohtuvärk sulle nii pagana tähtis on?”

      „See on väga tähtis. Ma mõtlen, et tähtsamat asja praegu polegi.”

      „Miks?” Arusaamatus Alberti silmis aina suurenes.

      „Vaata, mis sellest suurest jäägrijamast on nüüdseks saanud.”

      „Mitte midagi pole saanud.”

      „Selles kogu häda ongi, et mitte midagi pole saanud. Paari kuuga on suur kära vaibunud ja asi sumbunud mingisse ebamäärasesse uttu. Keegi ei räägi, keegi ei kirjuta ja kõik otsad on ripakil. Kompanii juhid on pildilt kõrvaldatud, poliitikud pesevad käsi, ajakirjandus otsib uut verd kusagilt mujalt ja valitsus mätsib asja hoolega kinni, nagu poleks Pullapääl midagi koledat toimunudki.”

      Albert kuulas ja raputas aeglaselt pead. Ilmar ägestus aina enam ja jätkas üha kirglikumalt: „Aga keegi peab ometi midagi tegema, keegi peab juhtunut selgitama ja rahvale tõtt rääkima.”

      Järsu liigutusega tõstis temperamentne kõneleja õllekannu suule ja tühjendas selle ühe sõõmuga. „Vaat nii! Kui keegi ei julge ega taha seda teha, siis mina teen seda! Mina ütlen rahvale tõe välja ja nüüd on mul selleks ka võimalus. Täna sain ma endale foorumi, parima, mida hetkel võtta on.”

      „Mida sa silmas pead?”

      „Kohut, õigemini kohtusaali. Sa ju kujutad ette, mis juhtub siis, kui mõne jäägri üle hakatakse