Kreeklase armuke. Monika Rahuoja-Vidman

sügavalt õhku täis, puhus selle välja, nuusutas uuesti neidu ning lausus rõhutatult:

      „Mu printsess! Ma tunnen sinu lähedust… oma ninasõõrmetega…“ Ta hakkas naerma. „Jah! Ma tundsin seda kohe, kui sind esimest korda nägin. Ja ma järgnesin sulle! Ja ma teeks seda uuesti! Kuhu iganes sa ka ka ei lähe!“

      Tema sõnad kõlasid otsustavalt. Neiu uskus neid. Uskus nii hea meelega. Need sõnad muutsid kui võluvitsa väel tõeks kõik, millest ta oli kunagi unistanud, kuid oli neist unistustest tuhendeid kordi parem. Sest see, mis toimus, oli olemas, oli tõeline.

      Ta vastas:

      „Jah, sa järgnesid mulle! Kallis, ma ei tea, millega ma selle õnne ära olen teeninud?“ See teadmine tlõdvestas teda, pakkus turvatunnet. Ta unustas oleviku ja andus jäägitult Christosele.

      Ootamatu, läbilõikav telefonihelin tõi Mikelina tegelikkusesse tagasi. Ilmselt oli ta suigatanud. Ta ei teadnud, mis kell võis olla ning vaatas kiirelt äratuskellale. Juba kaksteist läbi… Taevakene!

      Christost tema kõrval enam polnud. Mikelina lasi pilgul toas kiiresti ringi käia, kuni kõrv tabas duśiruumist kostva veevulina. Telefon helises jätkuvalt. Helistaja oli visa. Tüdruk ajas end püsti ning läks ja võttis käekotist mobiili. Kes see võib olla? Oh, Riina!

      „Mikelina kuuleb!“

      „Ometi kord! Kus sa ringi kolistad? Ma helistasin juba eile, aga telefon oli sul välja lülitatud. Kus te olite? Käisite Jaaguga kusagil istumas või?“ Küsimused otse purskasid Riina suust. Nüüd meenus ka Mikelinale, et ta oli lubanud Riinale kohe helistada, kui Kreekast tagasi jõuab. Nad olid plaaninud koos välja minna. Käia lõunal ja ehk kusagil baaris. Esmaspäeval pidi Mikelina juba taas tööl olema. Samal ajal jõudis neiu teadvusse, et sõbranna ei tea midagi tema uuest armastusest ega ka eelmisel õhtul Jaaguga juhtunust. Viimast ei pidanudki ta teadma. Mikelina oli otsustanud seda kõigi tuttavate eest saladuses hoida. Kuid kui Jaak räägib nagu asi oli…? Siis tema teeb näo, et ei tea midagi… Keda usutakse? Kas teda, kui ta ütleb, et Jaak püüab tema uut armastust mustata, sest on armukade…? Ja peaks Riinale ka Christosest rääkima…

      „Ei, ma tulin alles eile õhtul hilja ja tead, Jaak… ta ei ela enam siin. Ma ei hakka siin telefoni teel praegu kõike seletama. Kuule, kas saame korraks kokku… Siin minu maja vastas kohvikus?“

      „Mis? Jaak ei elagi enam seal? Kuhu ta siis kadus? Tülli läksite või?“ Mikelina ei jõudnud veel vastatagi, kui sõbrannale meenus midagi muud ning ta vuristas:

      „Kuule, ma tahtsin sulle veel ühte asja rääkida. Tead sa, sa elad ju Palli 28, on ju… Ja tead, sa rääkisid, et teie majja kolisid mingid imelikud. Oh, pikem jutt nendest. Kuule, aga saame siis kokku. Ma olen veerand tunni pärast seal. Aga miks kohvikus? Ma tulen parem teile ja siis…

      „Ei-ei!“ Mikelina ehmus isegi oma kiirest vastusest. Riina oli käinud tema juures kodus sisse ja välja nagu ise tahtis. Aga nüüd… Ta ei teadnud isegi, miks ta ei tahtnud, et sõbranna sinna tuleks.

      „Parem kohvikus. Ma seal seletan sulle! OK?“

      Vastust ootamata lõpetas ta kõne ning kartes, et sõbranna uuesti helistab, lülitas telefoni välja.

      Ta läks esikusse ja kuulatas. Duśivesi jooksis endiselt. Läbi veesolina oli kuulda, kuidas Christos mingit viisikest ümises. Mikelinal tekkis korraks isegi mõte duśiruumi minna ja noormehele seltsi pakkuda, kuid otsustas siis teist mitte segada. Pilk langes esikupõrandal vedelevale reisikotile. Vaja asjad lahti pakkida. Ah, seda jõuab hiljem teha. Kuid hambahari on õnneks kotis. Ta otsis selle välja ning läks kööki. Vaadates ringi nägi et Christos oli seal koristanud. Ka tema okse oli põrandalt kadunud.

      „Vaene Christos!“ ümises ta ning lasi köögikraanist vee jooksma. Pesnud veejoa all hambaid, läks neiu magamistuppa tagasi, tõmbas teksad jalga ja pulloveri kähku üle pea paljale ihule. Väljas paistis päris jahe olema. Kirjutanud Christosele sedeli, et ta läheb korraks välja ja saab sõbrannaga kokku, ärgu too muretsegu, asetas Mikelina selle padjale, et too selle vannitoast tulles kohe leiaks ning kiirustas välja. Soov Riinale Christosest jutustada oli väljakannatamatu, lausa põles sees.

      Nad jõudsid kohviku ukse taha üheaegselt. Oli juba eemalt näha, et Riina nägu väljendas arusaamatust. Ta pani selle otsekohe, ilma viisaka sissejuhatuseta ka sõnadesse:

      „Mis nüüd lahti on? Miks sinu juurde ei saanud tulla?“

      Mikelina ei hakanud enam venitama ja prahvatas otsekohe:

      „Ma pole üksinda kodus. Mul on uus bofriend. Ta on kreeklane ja tema nimi on Christos. Me tulime temaga koos siia!“

      Riina tardus ja jäi teda üllatunult vaatama. Lõpuks läks ta sõnagi lausumata kohvikuuksest sisse ning istus esimese vaba laua taha. Oli pühapäev, rahvast oli vähe. Kohendanud end istuma ja asetanud koti aknalauale, alustas ta ettevaatlikult:

      „Tulite koos siia?“

      „Jah! Mis selles imelikku on? Inimesed käivad ringi ja tutvuvad ja … ja…“ korraga tundis Mikelina end ebakindlalt. Tõesti, mis oli tal ometi arus olnud? Tõi võhivõõra inimese koju kaasa… Ta pööras pilgu kõrvale, siis vaatas maha. Riina silmitses sõbrannat pikalt. Püüdis tabada tema pilku, kuid Mikelina vältis seda teadlikult. Lõpuks andis Riina alla ja muutis taktikat.

      „Sa oled ikka normaalne või?“ Tema hääl kõlas teravalt ja liiga valjult. Kohvikus viibivad inimesed pöörasid päid nende suunas. Riina ohkas ja vaikis hetkeks. Ka Mikelina ei öelnud midagi. Ta ootas, et sõbranna rahuneks. Riina tunduski leebem, kui uuesti vaiksemal toonil jätkas. „No hea küll, jutusta siis. Saite seal rannas tuttavaks või baaris?“

      „Lennukis“ vastas Mikelina ja nüüd tundis ta end tõesti maailma rumalaimana.

      „Aa, lennukis! Kui tore! Sõitsite koos sinna ja hakkasite kohe hullama? Sa meil vaba ja seksikas. Aga Jaak? Tema läks meelest ära või ma ei saa aru…“

      „Ei, tagasi tulles…“

      Riina jäi talle sõnatuna otsa vahtima. Ta ei pannud isegi tähele ettekandjat, kes oli just laua juurde tulnud ning küsis, mida nad soovivad.

      „Kohvi! Kaks kohvi.“ vastas Mikelina lõpuks. Ettekandja pöördus ning kadus tagaruumi.

      „Mis tagasi tulles? Kuidas? Mida sa räägid…“

      Mikelina ohkas ning hakkas Riinale seletama, kuidas kõik oli juhtunud. Kuidas nad lennukis tuttavaks said, Christos end ootamatult külla tulema pakkus ning tema selle üle rõõmustas. Ta tahtis sõbratarile jutustada, kui suurepärane tema kreeklane on, kui armas, kena, mõnus ja seksikas, kuid metall Riina hääles oli tagasi:

      „Ja kus Jaak nüüd on? Mis ta selle peale ütles?“

      Mikelina jäi sõnatuks. Ta ei teadnud, mida sellele vastata. Ja miks Jaak Riinat rohkem huvitab kui tema? Lõpuks ta kohmas:

      „Me läksime juba enne lahku. Enne kui ma ära sõitsin.“ Ta vaatas Riina poole, kas too märkab, et ta valetab? Aga tegelikult, ei valeta ju. Ta käskis ju Jaagul välja kolida. Korraga turgatas pähe – aga kui Jaak helistas Allanile? Kui nad teavad eilsest õhtust? Mikelina vaikis ja hammustas peaaegu keelde. Riina oli pilgu aknale pööranud ja vaatas mõtlikult tänavale. Korraga ta küsis:

      „Aga mis nüüd edasi saab? Kauaks su Carlos või mis ta oligi, siia jääb? Ja mis siis edasi saab?“

      „Ma ei tea,“ pobises Mikelina vastuseks, „aga ma tahaks seda ise ka teada.“ Korraga tõstis trots temas pead. No mis on sellel Riinal siin õiendada? Misasja ta üldse tahab? Tema, Mikelina, elab täpselt nii kuidas tahab ja teeb mida tahab ja millal tahab. Mis moraalilugeja see Riina siin on? Ma talle veel ütlen, ajas seni pea norus istunud blondiin end kohevile:

      „Ja kas sa oled mu ema või? Mida sa õiendad siin? Ma jutustan sulle kui sõbrale, aga sina sead kõik küsimärgi alla. Tegele oma Allaniga… Ah jaa… õigus küll!“ Mikelina muigas kurjalt ja jätkas, Riinale otsa vaatama ja selle asemel seina põrnitsedes. „Temaga ei saa sa ju hakkama, tema käib omi saladuslikke käike millal