Kreeklase armuke. Monika Rahuoja-Vidman

Võibolla Jaak ei läinudki politseisse? Võibolla oli tal häbi tunnistada, et sai peksa… või kes teab? Neiul polnud ei aega ega ka tahtmist sellele pikemalt mõelda. Ta oli mures, mida õhtuti koju minnes Christosele oma hilinemiste kohta öelda.

      Kreeklane ise püsis kodus. Kas ta käis Mikelina tööloleku ajal ka linna peal, kasvõi niisama jalutamas, seda neiu ei teadnud. Noormees talle oma tegemistest ei rääkinud. Tüdruk tabas teda küll aeg-ajalt telefoniga rääkimas, kuid millest või kellega Christos rääkis, ta ei teadnud. Kohe esimesele uudishimulikule küsimusele oli mees vastanud nii tõrjuvalt, et kadus igasugune soov veel midagi pärida. Neiu proovis seepeale küll asja teistmoodi uurida, öeldes, et jutusta mulle oma sugulastest ja sõpradest. Räägi sellest, kus ja kuidas sa üles kasvasid, kelleks tahtsid saada. Millest sa üldse unistasid? Kas oled öelnud oma emale-isale ja sõpradele, kus sa oled ja mida teed? Nad ju ometi imestavad, et mis sinuga toimub, kas kõik on ikka korras. Christos polnud talle enam peale käratanud, kuid oli kõiki neiu küsimusi lihtsalt ignoreerinud. Mikelina oli korra esitanud ka küsimuse, et kauaks sa saad siia jääda. Ta tahtis teada, et mis saab edasi pärast seda, kui Christos tagasi koju sõidab. Inimesed käivad ju tööl. Kuid mees oli lihtsalt muianud ja öelnud, et neiu lõpetaks oma küsimised ning lisanud siis pilkavalt:

      „Kas sa tahad minust lahti saada? Tahad oma tatise ja virila näoga poisikest tagasi?“

      Ei-ei. Seda Mikelina ei tahtnud. Ei Jaagu tagasitulekut, ega ka seda, et Christos lahkuks, kuigi tema käitumine oli vahel enam kui kummaline.

      Kreeklane oli neiu silmis enam kui tavaline mees. Jõuline, sarmikas ja saladuslik. Ta oli selline, keda pidi kuulama siis, kui tema seda tahtis. Mees, kellele tuli alluda kohe, kui ta seda soovis. Tema antud käsud tuli täita kiiresti ja ilma vastu vaidlemata. See kõik tundus neiule omapärane ja uudne.

      Ootamatult alanud põnev vahekord tekitas Mikelinas tunde, et ta on naine. Ürgne ja tõeline naine, kes kuuletub oma mehele. See oli huvitav. Neiu polnud kunagi varem midagi sellist kogenud. Jaaku oli olnud kerge endal kamandada. Lihtne oma tahtmist saada. Välja arvatud muidugi see, et ta ema käest raha nuias ning veel rohkema järele vingus, võtmata kuulda Mikelinat, kes soovitas mehel endal rohkem tööd teha. Ka Jaagu kasiinos käimine polnud Mikelinale meeldinud.

      Christos ei käinud kasiinodes. Tegelikult ei tahtnud ta üldse kusagil käia. Keeldus minemast isegi diskoteeki või kinno õhtut veetma. Ka ei meeldinud talle, kui ühel õhtul Mikelina vend Mihkel külla tuli. Ta ei öelnud venna sealoleku ajal küll midagi, oli lõbus ja seltskondlik, rääkis ja tegi nalja, kuid niipea kui Mihkel oli lahkunud, hakkas turritama ja mossitama ning muutus tigedaks.

      „Kas sul on minuga igav?“ oli ta küsinud.

      „Ei, baby, mida sa ometi räägid?“ kiirustas Mikelina siis teda rahustama, „ma tahangi ainult sinuga olla, sinuga on nii hea! Lihtsalt, et Mihkel on ju mu vend, tead…“

      Nende nääklemine lõppes tavapäraselt voodis, kui Christos Mikelina, nagu igal õhtul, sülle võttis ning voodisse viis. Heitnud tema kõrvale, tõmbas ta neiu ägedalt omale kaissu ning sosistas:

      „Kas oled ainult minu oma, baby?“

      „Muidugi baby, ainult sinu. Ma ei tahagi mitte kunagi kedagi teist! Ainult sind!“

      „Kas alati ja igaveseks?“

      „Jah, mu arm, alati ja igaveseks!“

      Christose hea toiduvalmistamisoskus oli olnud meeldiv üllatus. Kui Mikelina töölt koju jõudis, oli ta alati valmistanud mingid erilised, arvatavasti kreekapärased toidud, millest neiu tundis ära vaid flazole plaki – roa ubadest. Seda oli ta hotelli restoranis alles mõni nädal tagasi söönud. Ka hautatud kala kurkide ja paprikaga, mida ta nüüd esimest korda süüa sai, polnud mitte selline söök, mida eestlased harjumuspäraselt söövad.

      Olukord tervikuna oli Mikelina jaoks siiski uus ja harjumatu. Tüdruk polnud harjunud õhtuti ainult kodus istuma, sunnitud oma sõpradest eemale hoidma. Ta ei teadnud ka, mis plaanid Christosel üldse on. Tahab ta varsti ehk ära sõita? Kuigi… sellele ei viidanud midagi. Kas ta kavatseb Eestisse jäädagi? Aga kui ta tahabki Mikelina juurde jääda, siis miks ei küsi ta midagi selle kohta, kuidas seda teha? Ei uuri, kuidas asju korraldama hakata? Pole huvitatud kasvõi eesti keele õpppima hakkamisest?

      Mikelina piinles. Tal oli palju kõikvõimalikke küsimusi. Nii hirmsasti oleks tahtnud teada saada, mis saab edasi? Mis saab nende suhtest? Ta proovis mitmel korral mehelt seda küsida. Valis sobivaid silmapilke, proovis küsimuste esitamist omateada kavalalt ajastada, kuid Christos nimetas seda, nagu ka neiu kõiki teisi küsimusi vaid tema painamiseks või õiendamiseks. Mikelina piinles, kuid ei saanud oma kummalist vahekorda kellegiga arutada. Venna juurde oli imelik minna. Too võis seda võtta kui kurtmist ning soovitada Christos uksest välja visata. Pealegi ei teadnud ta midagi nende hilisõhtusest puhkuselt saabumisest ja Jaaguga kohtumisest. Oli veel Riina, kuid tema hoidis Mikelinast imelikult eemale. Pealegi oli ta vinguma hakanud ja tahtnud teda hoiatada, öeldes, et teine kiirustab liialt oma uue suhtega. Mikelina ei tahtnud tunnistada, et Riinal võis õigus olla. Ja ta armastas ju Christost! Lihtsalt noormehe käitumine oli selline… arusaamatu. Aga ta oli ju ka teisest maailmast, teistsuguse kasvatuse ja vaadetega. Kas oli see siis imelik, et nad olid erinevad? See oligi just see imeline magnet, mis Mikelinat nii vastupandamatult ligi tõmbas. Lisaks veel noormehe välimus. Ta oli ju lihtsalt nii magus! Kuidas sai keegi sellisele maiusepakendile vastu panna? Kuid kellega asja arutada? Rohkem polnud neiul ühtegi kandidaati. Peale Riina ja Mihkli polnudki enam kedagi, kes Christose olemasolust üldse teadsid. Neiu oli küll tahtnud kutsuda noormeest oma vanemate juurde koju, et neid tutvustada, kuid selle mõtte oli mees maha laitnud. Et temaga mõne sõbra juurde minna, ei tulnud kõne allagi. Christos oli talle kohe alguses selgeks teinud, et neiule peab temast jätkuma. Milleks on neile kedagi teist juurde vaja?

      „Hiljem, baby!“ oli ta ootamatult ärritatud ja vihase häälega öelnud, „rahune maha, aega on! Miks sa nii tormakas oled? Kas sul on minuga halb? Meeldib sulle keegi teine?“