Kreeklase armuke. Monika Rahuoja-Vidman

eriti ei teeninud. Nüüd oli neil esindada kuus kaitsealust peagi algaval pikal protsessil.

      Nädala oli neiu Kreekamaal rannas veetnud, kohalikust elust ja seal juhtuvast ei teadnud Mikelina aga suurt midagi. Telekast uudiseid vaadates ei saanud tüdruk keelest aru, seetõttu ta neist ei hoolinud. Ingliskeelsetelt kanalitelt tuli igivanu filme või sporti. Mõned sarjad olid samad, mis Eestiski jooksevad. Neid oli ta õhtuti raamatulugemise kõrvale vilksamisi vaadanud, kuigi enamuses olid need siiski juba nähtud. Teistest sarjadest ei teadnud ta midagi ja pealegi – häiris keele mitteoskamine.

      Oli endiselt igav. Ta haigutas salamisi ning lehitses hajameelselt pealkirju lugedes ajalehte edasi.

      Korraga katkestas ooteruumis valitseva unise vaikuse kellegi südantlõhestav karje ja Mikelina tardus. Ehmunult vaatas ta seejärel ringi. Mõned kaasreisijad tõusid ja liikusid kaelu õieli ajades vahekäigu poole, püüdes midagi näha. See ei õnnestunud, sest reisijad, kes seal tulemas või minemas, olid seisatunud ning vaatasid samuti uudistavalt ringi. Nii siit kui sealtpoolt kostus ingliskeelseid küsimusi, kes valvaks kotte. Seejärel kadusid mõned uudishimulikud, pidevalt tagasi vaadates justkui mahajääjatelt tuge otsides sinnapoole, kust kisa kostus. Ka neiu tõusis, visates ajalehe toolile. Temagi astus mõned sammud vahekäigu poole, kuid ei näinud peale ärevalt päid keerutavate inimeste midagi. Ta pöördus ning läks ja istus uuesti, kuid õhkkond ümberringi oli ärevaks muutunud. Käbilõikav karjatus kumises paljudel veel kõrvus. Igasuguseid võimalike teooriaid arutavate reisijate jutt summutas kõlaritest kostvad muusikahelid. Mõned hetked istmel nihelenud neiu tõusis ja võtnud koti õlale kiirustas teistele uudishimulikele järele.

      Mõnikümmend meetrit eemal, tollikoridori ligidal, kust Mikelina mõni aeg tagasi läbi oli tulnud, seisis nuttev naisterahvas. Arvatavasti oli ta koristaja, sest sealsamas seisis ka koristusvahendeid täis käru. Tema kõrval seisid teda ilmselt lohutada püüdvad lennujaama töötajad ning mõned reisijad. Rahvas oli nende ümber ringi moodustanud. Tõmmu naine nuttis valjult ning raputas millegipärast pead. Selle peale vajus tal peas olev rätik kuklasse. Naisterahvas püüdis seda väriseva käega kohendada. Nüüd vajus rätik hoopis maha. Ta ei paistnud seda aga märkavat. Teises käes hoidis naine kortsus nutsakut, millega ta aeg-ajalt silmi kuivatas.

      Mikelina läks neist mööda. Kümmekond meetrit eemal seisis meestetualeti ukse taga ärevalt sumisev rahvasumm. Ttüdruk läks ligemale ja püüdis üle selgade piiluda, et näha mis toimub ja mis koristajamammi kisa põhjustas, kuid rahvast oli liiga palju. Ta vaatas üle õla tagasi. Nägi, kuidas turvamehed nüüd koristuskäru enda järel tirides ikka veel hüsteeriliselt nutva naisterahvaga eemaldusid. Kõrv tabas ühe punase poisipeaga noore naise ingliskeelse jutu, et meestetualetis on kellegi laip ja et oodatakse politseid. Näinud, et kõik vaatavad järsku vasakule, pööras Mikelinagi pea automaatselt sinnapoole. Eemalt liginesid rahvast laiali ajades kaks politseija kaks tsiviilriietuses meest. Nüüd ilmus tualettruumi sisemusest välja kaks tursket selli lennujaama turvateenistusest, kes püüdsid rahvast ukse eest eemale tõrjuda, et tulijatele teed teha. See polnud lihtne. Uudishimulikke tuli aina juurde ja lendudele kiirustavad möödaminejadki peatusid hetkeks, et näha mis toimub. Lõpuks õnnestus politseinikel rangel häälel teed nõudes läbi rahvasumma trügida ja meesteruumi uksest sisse pääseda. Mõne aja pärast ilmus üks neist jälle uksele hoides käes mobiili, millesse ta midagi karjus. Jutu lõpetanud, läks ta sisse tagasi.

      Mikelina ei saanud millestki aru. Mis oli siin juhtunud? Kelle laip? See ei saanud ometi võimalik olla. Lennujaamas? Kas mõnel ütles süda üles? Ta vaatas ringi. Kelle käest küsida… Temast veidi eemal seisis grupp noori. Arvatavalt kreeklased. Nemad said kindlasti aru, mida politseinik oli öelnud. Neiu trügis neile lähemale:

      „Mis siin juhtus?“

      Seltskond arutas midagi omavahel, üksteisest üle karjudes. Neiu ei saanud aru, kas nad on hirmul või põnevuse tõttu üles ärritatud. Üks poistest pööras talle lõpuks tähelepanu, kuid Mikelina ei saanud tema jutust midagi aru. Ilmne mõistmatust peegeldus ilmselt ka tema näol, sest noormees taipas lõpuks inglise keelele üle minna.

      „Keegi mees on tapetud, oi pagan! Ma kuulsin, kui politseinik, kes siin just telefoniga rääkis ütles, et tapetu nime nad ei tea, dokumendid olla kadunud. Oodatakse koroneri,“ vastas too pikkade salkus juustega nooruk, saanud aru, et Mikelina on välismaalane.

      „Kas nad teavad, kes seda tegi või miks?“ küsis Mikelina. Ta ei teadnud isegi, miks ta just seda küsis. Kuidas saavad nemad seda üldse teada…? Üle selja jooksis ootamatu külm judin ja ta võbistas õlgu. Kui jube see kõik oli. Ta kripsutas tahtmatult nägu. Salkusjuukseline noormees oli talle juba selja pööranud. Mikelina tahtis teda õlast haarata, kuid seltskond hakkas end läbi rahavamassi pressides juba eemalduma. Keegi ei pööranud neiule enam tähelepanu, tema küsimus jäi vastuseta. Ta vaatas segaduses ringi. Kelle käest veel uurida?

      Valjuhääldidest kostis informaatori hääl. Läbi sagina ja sumina polnud tüdruk tähelegi pannud, millal kulutati välja lend OA901 ning paluti reisijail enne registreerimislaua juurde minekut piletid ja isikutunnistused valmis panna. Nüüd manitseti juba hilinejaid koheselt pardale minema ning oma kohad sisse võtma. Mikelina ehmus – natuke aega veel siin uudishimutsemist ja lennuk oleks temata õhku tõusnud. Ta hakkas kiiresti äsja lahkunud seltskonna kannul inimeste vahel vabamat teed otsides lennuvärava poole liikuma. Nüüd oli kiire, kui ta tahtis lennukile jõuda.

      Hilinejaid oli peale tema teisigi. Tüdruk tormas sikk-sakke tehes teistest kiirustajatest mööda, et kiiremini oma istekohani jõuda ja end võimalikult mugavalt sisse seada. Kasu neist jooksusammudest polnud. Lennuk oli rahvast täis. Vahekäigus askeldavad inimesed tegid reisiks ettevalmistusi – kes toppis alles kotte pakihoidikusse, kes tiris neid juba välja tagasi, kes kohmitses niisama. Neiule tundus, et tal kulus iga meetri läbimiseks pea minut. Lõpuks, häiritud sellises aeglusest, jõudis ta lennuki keskpaika, kus asus tema toolirida. Ometi! Ta oli palunud aknaalust kohta. Selle oli ta ka saanud. Õnneks! Järsu pearaputusega viskas ta juuksed seljale ning tõstnud koti pakiriiulile, sulges selle vaikse klõpsatusega.

      Kohale istunud, toetas tüdruk pea vastu seljatuge ning vaatas välja. Pagasi pealelaadimine oli just lõpetatud, transpordikäru sõitis minema.

      „Varsti tõuseme õhku,“ mõtles ta, „homme sel ajal olen ma juba kodus… Kas Jaaguga? Või on ta ikkagi ära kolinud? Isver küll, mis ometi saab?“ Samas meenus äsja lennujaamahoones juhtunu. Keegi, kes oli ka tahtnud minna lennukile, lootnud jõuda koju või siis olnud teel kuhugi, ei tea seda ju nii täpselt, oli nüüd surnud… Imelik on see elu. Aga kui oleks leitud mõni tapetud naine. Kas siis see oleksin võinud olla mina? Seda oli õudne mõelda. Tüdruk imestas natuke selle üle, et ta polnud juhtunust nii väga traumeeritud ja segaduses. Rohkem nagu üllatunud, et midagi sellist võis üldse juhtuda. Ja veel otse tema kõrval. Lennujaamas… Nii lähedal! Alati arvatakse ju, et ega minu lähedal ja minuga ei juhtu midagi. Kõik toimub kusagil seal kaugel, teises maailmas.

      „May I?“ kõlas ootamatult tema kõrval meeldivalt mahe, kerge kreeka aktsendiga meeshääl.

      „Ta hääl on kuldpruuni värvi,“ jõudis Mikelina mõelda, enne kui pilgu tõstis:

      „Oi, kas minuga räägiti?“ Ta vaatas tooli kõrval seisvale mehele otse silma ja tardus üllatudes. See oli toosama saladuslik noormees ootesaalist! Mikelina tundis ta otsekohe ära. Üle selja jooksis meeldivalt ärritavalt kuum juga. Ta tundis kuidas põsed tõmbusid roosaks ja peopesad higiseks.

      „Yes, please!“ sosistas ta endalegi üllatuseks ootamatult kohmetult.

      „My name is Christos!“ ütles meeldivalt maheda häälega noormees ja tõstnud oma reisikoti pagasiriiulile, seadis neiule naeratades end tema kõrvale istuma:

      „What's your name?“

      „Mikelina!“ Kuulnud oma pobisevat vastust, imestas neiu kohe, kas noormees tema segasest sosinast ja värisevast häälest üldse aru sai. Ta oli järsku otsekui unes. Tahtis oma nime uuesti öelda, kuid ei jõudnud. Sel hetkel segati neid. See oli keegi higistav mammi.

      „Noormees! Te istute minu kohal!“ ütles raskelt hingeldades nende pingirea kõrval