Ausammas. Avo Kull

tehke siis seda oma raha. Rubladega saab ju küll asju ajada.”

      „Oh oleks see minu teha,” ohkas Ervin ja küsis:

      „Kas siis mitte midagi ei saa nendelt praegu?”

      „Miks siis ei saa, midagi ikka saab. Mehed varsti metsast sooblitega tagasi ja tuura kudemisaeg hakkab kohe pihta …”

      „Ja siis minnakse labidatega kalale.”

      „Nojah,” noogutas Artjom ja lisas: „Nii et soobleid ja kaaviari peaks varsti tulema hakkama.”

      Kommertsdirektor lahkus ja Ervin jäi üksi oma avarasse kabinetti. Süda oli raske ja kusagilt ilmusid muremõtted, mis küll haruharva külastasid uljast kommersanti, kuid päriselt ta neist ei pääsenud. Kõik ei edenenud kaugeltki nii, nagu tema oleks tahtnud, ja mõnikord tundus, et selle tohutu kontori kasutegur on mõttetult väike. Metsamehed tegid küll tublit tööd ja palgikoormad veeresid pidevalt sadamasse, kuid sellest ärist laekuvat valuutavoogu pidas suurärimees väikekodanlikuks nokitsemiseks ja see teda ei rahuldanud. Valuutaoksjonilt laekusid küll miljonid, kuid need olid rublad, millest polnud eriti palju kasu. Tema oleks oma arvel meeleldi näinud miljoneid marku, kuid sellest oli asi veel kaugel. Kodumaise kauba ekspordivõimalused olid põhjalikult üle vaadatud ja ega siit tõesti palju võtta olnud. Oli küll mingi lootus Aseri tellisetehase toodangu müügiks, kuid rootslased mõtlesid kaua ja uurisid hoolega sealse kivi kvaliteeti ning selget vastust neilt veel polnud. Küll aga olid tootjad rahalõhna haistnud ja kauba hinnale poole otsa pannud. On alles sead! Tõeliselt suure äri võti oli peidus ikkagi Venemaal, aga senini oli see ainult lootus, mis kord kasvas, kord kahanes, kuid reaalset tulu sellest veel polnud. Tuli leppida kesiste kodumaiste võimalustega.

      „Mariann!” hõikas ta üle ukse. „Saada tekstiiliosakonna juhataja siia!”

      Minuti pärast astus sisse endine riidepoe müüja Malle, kes lisaks paksudele plastraamidega prillidele näis näol kandvat muutumatut naeratust, mis, tuleb tunnistada, muutis ta ilme üsna meeldivaks. Ervin uuris varjamatu huviga naise kergelt täidlast figuuri, mida kippus rõhutama pisut peenutsev riietumisviis. Ta armastas kanda lühikesi kehasse töödeldud kleite, mille taljekohta rõhutati kas mingi pandlaga või lihtsalt kokkuseotava vööga. See tõi ta lopsaka rinnapartii tugevalt esile ja sellest oli lausa võimatu mööda vaadata. Malle ise näis seda asjaolu teadvat ja nautivat.

      Aegamisi astus tekstiiliosakonna juhataja pakutud tooli poole, pöörates end enne istumist nii paremale kui ka vasakule, kohendas ühe käega prille ja silus teisega soengut. Selle etteaste lõpetanud, jäi ta üksisilmi ülemust vahtima. Naeratus näol püsis, otsekui oleks see sinna kleebitud.

      „No nii, Malleke, kõnele, kuidas kaltsuäri edeneb.”

      „Edeneb, väga hästi edeneb. Lihtsaid ja odavaid asju on pea kõik poed täis topitud ja need lähevad rublade eest kui soojad saiad.”

      „Rublad, rublad, rublad,” ohkas Ervin. „Inflatsioon sööb neid kui hobune heinu, valutsi on vaja.”

      „No läheb valutsi eest ka ja see on ikka korralik teenistus, mis me sealt saame, ainult ostjaid on vähevõitu, pole ju rahval raha …”

      „Kui suur see korralik teenistus siis on?” katkestas ülemus Malle sõnavoolu.

      „Oi jummel, kolmekordse ostuhinna eest müüme, ja ostavad, aina ostavad.”

      „Kolmekordse,” ühmatas Ervin. „See kah mingi äri. Millal sedasi miljoni kokku saab?”

      „Oh ei sellelt vaeselt turult miljoneid kokku korja, aga hea äri on see sellegipärast.”

      „Kuidas kellelegi,” kehitas ülemus õlgu ja suunas pilgu tekstiiliosakonna juhataja dekolteesse. Selle naise lopsakad vormid olid hoopis mõjusamad kui kleenukese Sigridi nääpsukesed neiurinnad. Pealegi tundub, et selles naises on särtsu ja erksust. Omadused, mis väliskaubandusspetsis näisid täielikult puuduvat. Võibolla ongi see keskealine proua temasugusele mehele hoopis sobivam armuke. Aga ei, selle mõtte heitis ta kohe peast. Liialt vana, liialt matsakas ja … liialt vabalt saadaval. Ei, niisugune küll ülemuse armukeseks ei kõlba …

      Ervin tõstis pea, Malle oli talle pikalt millestki rääkinud, kuid ülemus vaatas teda mitte midagi nägevate silmadega ja lausus uniselt:

      „Ja-jah, õige ta on. Võid nüüd minna.”

      Midagi põhjapanevalt uut see jutuajamine polnud andnud ja ebameeldivad mõtted uitasid endiselt peas. Kõik võimalused olid kümneid kordi läbi kaalutud, kuid ilma venelaste tohutute toorainevarudeta polnud lootustki väärika äri püstipanekuks. See kehvapoolne kauplemine tühiste kogustega polnud temasuguse kaliibriga meestele.

      Ervini mõte hüppas minevikku ja kiskus sealt välja mälupildi, mis kõditas meeldivalt eneseuhkust. Kunagi oli ta olnud rahvuskangelane, muidugi mitte päriselt, vaid filmikangelane, kuid et just teda selle osa täitmiseks valiti, pidi midagi tähendama. Polnud ta veel kaheksateistki täis, kui üks tuttav kunstiinstituudi üliõpilane sai tal pärast bändiproovi varrukast kinni ja hakkas hoogsalt seletama: „Kuule, tont, tule filmi.”

      „Mis pagana filmi? Mis jama sa ajad?” Nooruke Ervin oli siiralt üllatunud ja pakkumise sisu ei tahtnud kuidagi tema teadvusse jõuda.

      „Mingit jama ma ei aja. Sa sobid mulle peaossa nagu valatult, sihuke sihvakas figuur, reljeefne nägu ja traagiline kannatajailme … ehtne rahvuskangelane, ma ütlen!”

      Läks oma pool tundi, enne kui Ervinile sai selgeks pakkumise tõsidus. Tema tuttav tudeng väntas kursusetööks lühifilmi kõlava nimega „Rahvuskangelane” ja otsis sobivat noormeest peaossa. Käed sai kokku löödud ja paari päeva pärast algas kõige erutavam aeg noorukese Ervini elus. Tudengist režissöör, kes oli ühtlasi ka produtsent, lavastaja ja operaator, sättis võttepaigad valmis ning Ervini asi oli sisse elada rahvuskangelase rolli. Ilukõnelisest paatosest nõretavad repliigid kõlasid iga võtte alguses ja lõpus, vahepeal mängiti koraale ja hümne taustamuusikaks, muistsete kangelastegude meenutused loeti linti ning asi edenes päris hoogsalt. Esimene tõsine tõrge tekkis lauakoormaga, mida rahvuskangelasel tuli üle vee kanda. Võtteplaan nägi ette soliidset kandamit, vähemalt poolt autokoormat laudu kangelase kukil, kuid vaene Ervin ei saanud kümne lauagagi hakkama. Režissöör oli ahastuses, näitleja nukker, kuid üle viie laua keeldus ta korraga kukile võtmast. Prooviti küll nii, küll naa, aga lõpuks astuski rahvuskangelane tühise lauakoorma all küürus mööda madalat rannavett ja püsis hästi rollis, sest traagiline kannatajailme ta näol mõjus igati ehtsana. Operaator aga lebas selili vees, padi pea all, ja sihtis oma kitsasfilmi kaameraga sinitaeva taustal vaevaliselt edasirühkivat rahvuskangelast. Kui need pisiasjad kõrvale jätta, tuli film igati korralik ja kusagil olevat keegi seda isegi kiitnud. Nii vähemalt autor väitis. Kui palju Ervin ka üritas asja uurida, ei õnnestunud kuidagi välja selgitada, kas keegi teine peale asjaosaliste endi seda linateost kunagi ka nägi, kuid lõppude lõpuks polnudki see nii tähtis. Tähtis oli fakt ise, ja see, et teda oli peaossa välja valitud ja tema mängis filmis rahvuskangelast.

      Aastad läksid ja kõikvõimalikke uusi seiku ladestus mällu. Midagi jäi, midagi kustus, kuid mälestus oma elu tipphetkest jäi noore mehe pähe pikalt püsima. Talle polnud see pelgalt väike vahejuhtum, see oli suur ja tähtis hetk. Pealegi polnud tema arust võimalik, et tuttav tudeng lihtsalt heast peast talle peaosa pakkus. Küllap ta nägi siis temas ainest tõelise rahvuskangelase dramaatilise kuju tekkeks.

      Uks avanes ja sisse astus väliskaubanduse spetsialist Sigrid. Sõrmede vahel hoidis ta paari õhukesele faksipaberile prinditud hägusa tekstiga kirja. Ervinile ta silma ei vaadanud ja hoidis pilku püüdlikult maas.

      „Siin on rootslaste pakkumine Wrigley’s Spearminti närimiskummile … ja Löfbergi kohvipakkumine on ka,” lausus ta tuhmi katkendliku häälega.

      Ervin heitis kiire pilgu kirjadele ja noogutas: „Jaa-jaa, venelased tahavad suurt kogust nätsu, see pidavat sealkandis hirmsas hinnas olema.”Ta tõstis pea ja jäi laua kõrval seisvat tüdrukut vaatama.

      „Mis sul viga on, Sigrid? Käid juba teist päeva matuselise näoga ringi. Ega’s …?”

      Tüdruk