Ausammas. Avo Kull

silmad täitusid pisaratega. „Kas sa siis ise ei mäleta, et selle lisatöö sidusid sa väga üheselt mu palga tõusuga, et enne töö ja siis palk …” Rohkem ei suutnud Sigrid oma tundeid taltsutada ja kattis kätega näo. Tugev nutukramp raputas ta õblukest keha, kui ta katkeva häälega jätkas: „Aga mul … on väike laps … ja … ja ma pean teda kasvatama … üksi …”

      Miski Ervinis ärkas, ta tõusis ja embas nutvat tüdrukut õlgadest: „Jäta, Sigrid, sa oleksid ju kohe võinud öelda, et nii ja naa … et sa ei taha, ja küll ma aru oleksin saanud. Ma pole ju mingi hingetu monstrum … Ma … ma lihtsalt mõtlesin, et niisama moe pärast puikled natuke vastu, tüdrukud ju ikka teevad niimoodi.”

      Ervin silitas neiu pead ja näis, et ta sõnad mõjuvad rahustavalt. „Ma ju ei vägistanud sind, mulle tundus, et sa ise tahad samuti.”

      Nende sõnade juures tüdruk võpatas: „Kas sa siis mitte millestki aru ei saa?”

      „Millest ma aru saama peaks?”

      Sigrid raputas pead ega vastanud. Nutt oli vaibunud ja värisevate kätega kuivatas ta pisaraid oma punetavalt näolt.

      „Anna andeks, Sigrid … kui ma sulle halba tegin,” kogeles Ervin.

      „Ah olgu,” lõi neiu käega ja astus toast välja.

      Ervin istus liikumatult laua taga ja mõtiskles juhtunu üle. Ootamatu avastus, et päris volilt ta oma mõjujõudu kasutada ei saagi, et kusagil on veel mingid eetilised piirid, mis võivad võimu viljad kibedaks muuta, ehmatas. Senini oli ta arvanud, et tema tahtele allutakse kui mitte just meeleldi, siis vähemalt naeratusega näol, ja midagi niisugust nagu äsja toimunu poleks ta osanud endale ette kujutada. Patuseid salasuhteid ja alamate ärakasutamist oli ta Hamburger Abendblatti toimetuses tihti täheldanud, kuid kas siis tõesti toimus see alati nõrgema poole nõusolekul? Vähe usutav. Ometi polnud Ervin mees, kellele meeldiks jõhkrus ja vägivald. Muidugi oli oma võimu viljade maitsmine mõnus, kuid teiste inimeste pisarate arvel ta seda teha ei tahtnud. Mitte selle pärast, et ta väga oleks pisaraid peljanud, vaid neil oli omapära pisendada võidu väärtust või muuta see hoopis olematuks. Ei, nii see asi ei lähe! Tont selle Sigridiga, ei hakka tema tõrksa tüdruku ümberveenmisega aega raiskama, leidub teisigi.

      Selle otsuse tegemine võttis pinged peast ning rahunenult kõndis Ervin akna juurde ja lasi pilgul puhata kevadlooduse värskel rohelusel. Siiski tundis ta, et miski häirib teda, võibolla isegi mitte otseselt, kuid ometi näis see olukord kummalisena. Äkki ta taipas: kontoris, temas endas ja tema ümbruses valitses vaikus. Alati oli mingi mure kadumisega kaasas käiv pingelangus pannud helisema muusika ta kõrvus ja sünnitanud mingi uue viisijupi, mis mõlkus veel kaua meeles – aga nüüd? Vaikus. Mitte ühtki heli kõrvus kõlamas. Kummaline, miks see siis niimoodi on? Kuhu on kadunud muusika ta hingest? Kas tõesti on peadpööritav edu, võim ja raha muusika ta peast võtnud?

      Uks avati järsu liigutusega ja Ervin suunas pilgu tulijale. Finantsjuht Ulla sööstis tuppa ja vehkis juba uksel mingi pisikese paberilehega. Tema ehmunud välimus peegeldas ülimat ärritust ja pisut ehk hirmugi.

      „Sa vaata, mis see on!” hüüdis ta ja torkas paberi ülemuse nina alla.

      „Misasi see siis on?”

      „Sa vaata!” korrati uuesti ja nüüd hakkas peadirektor paberit tähelepanelikumalt silmitsema. See oli kõige tavalisem arvelduskonto väljavõte, milliseid iga päev toodi pangast patakate viisi.

      „No mis siin siis imelikku on?”

      „Sa vaata numbreid, arvu vaata!”

      Ervin vaatas ega mõistnud midagi. Ülekantava summa reale oli trükitud number kaks ja terve rida nulle, mille kokkulugemine esimesel katsel ei õnnestunud.

      „Kui palju siin siis on?” tõstis ülemus häält. Tavaliselt polnud see tal kombeks, kuid mõnikord murdis kannatamatus pidurid, mis teda väärika ja viisakana hoidsid. Viimasel ajal oli hakanud seda aina tihemini juhtuma ja siis meenus talle Herr Badstuber, kes mõnikord oma raevu valla lasi ja siis käis terve toimetusemaja kaks päeva kikivarvul. Kummalisel kombel ei mõistetud hallipäist firmajuhti selle eest hukka, hoopis kröömike lugupidamist lisandus inimestesse, kes olid juba niigi karmikäelisest peatoimetajast vaimustuses. See kummaline paradoks pani mõtlema ja mõnikord Ervin arvas, et ehk ei peakski ta alati mõõdukas ja kombekas olema.

      „Kakssada miljonit.”

      „Kui palju?”

      „Kuulsid õigesti, kakssada miljonit.”

      „Misasi? Mis see on? Milleks?”

      „Ei tea, väljavõtte seletuses on kirjas lihtsalt „ülekanne” ja kõik.”

      Ervin raputas pead ja vahtis juhmi pilguga paberit. Ta ei saanud mitte millestki aru.

      „Kas keegi siis peab meile niisuguse summa kandma?”

      „Ei pea. Meie suurima võlgniku makse, mis lähipäevil peaks laekuma, ei ole poolt miljonitki, nii suurt rahamäge pole kusagilt tulemas.”

      „Aga kes selle kande siis tegi?”

      „Loe, mis seal kirjas, raha saatja on arvelduste valitsus.”

      „Mis … misasi see on?”

      „Ega ma isegi tea, aga eks ta mingi rahandusministeeriumi osakond ole.”

      „Ah soo, ma ei saa ikka päriselt aru, kui suur see summa siin on. Palju see Saksa markades välja teeb?”

      „Raske öelda, rubla kaotab iga päevaga väärtust, aga oma kolm-neli miljonit marka peaks siit kokku tulema küll.”

      „Kui palju? Neli miljonit?!”

      Paber kukkus Ervini käest ja närviliselt tõmblevate kätega korjas ta selle põrandalt üles. „Neli miljonit, neli miljonit,” kordas ta aina ja vahtis mitte midagi nägevate silmadega raamatupidajat: „Ja see on kantud meile mitte millegi eest … nagu taeva kingitus.”

      „Tundub nii,” kehitas finantsjuht õlgu.

      Ervin pani paberi lauale, laskus tooli seljatoele ja pööras pilgu lakke. Ta pani peopesad kokku, sulges silmad ja jäi pikalt sellesse poosi püsima. Ulla jälgis teda äreva pilguga ja väristas miskipärast õlgu.

      „Kas tõesti on jumal olemas?” sosistas Ervin hetke pärast vaevukuuldavalt.

      IX

      MULL VESILOODI AKNAKESES EI ULATUNUD TÄPSELT TEISE KRIIPSUNI ja Jan kergitas pisut mõõteriista alumist otsa. Paarimillimeetrine pilu seina ja loodi vahel pani firmajuhi võpatama.

      „Lammutage see nurk maha!” käratas ta müürimeestele, kes jälgisid uudishimulikult tema tegevust.

      „Ah ära selle mõne milli pärast pabista,” üritas noorepoolne töömees end kaitsta. „Küll järgmise korrusega kasvatame vea välja.”

      „Lammutage kohe maha, ma ütlesin!”

      Pinge Jani ärritunud näos sundis mehed vaikima. Müürsepad ohkasid ja hakkasid valmistehtud nurgast kive pikkamööda välja võtma. Töödejuhi pedantsus oli neile tuttav ja ehkki nad pingutasid nende seinte ladumisega pisut rohkem kui tavaliselt, tuli aeg-ajalt ikka eksimusi ette, kuid firmajuhi vilunud silm avastas need peagi.

      Veel mõne minuti jälgis Jan meeste tegevust ja jätkas siis oma tavapärast ringkäiku esimese korruse vahelael. Ereda kevadpäikese tulitavad kiired panid silmi kissitama ja aeg-ajalt kiikas ta soojakutrepi poole, lootes, et ka Evelin tuleb end kevadpäikese kätte soojendama, kuid näha teda polnud. Miskipärast päike temale ei meeldinud ja raske oli seda isepäist tõrksust mõista. Ei aidanud veenmine ega meelitamine. Viimaks liigitas ta Evelini iseäraliku käitumise naiste arusaamatute veidruste hulka ja loobus. Lõppude lõpuks oli tegu tühise ebakõlaga, mis ta vaibumatu rõõmu allikaid vähimalgi määral ei kahjustanud. Ta ei väsinud imetlemast … oma Evelini … Oma kaunist ja armast Evelini, kes lõpuks nõustus nende kooselu vormistama, ja varsti on Jan Ringol perekond ning kes teab, äkki tulevad lapsedki. See mõte