Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev

alustas ta. «Naum Ivanõtš, mis see siis tähendab? Te ostsite meie sissesõiduhoovi ära?»

      «Ja mis siis?» vastas Naum. «Ostsin küll.»

      Avdotja vaikis pisut ja läks siis järsku ägedaks. «Ah, siis selle jaoks teil oligi raha vaja?»

      «Täiesti õigus. Ehee, paistab, et teie meheke sõitis minu hobusega minema,» lisas ta vankrirataste mürinat kuuldes. «Küll on sell!»

      «Aga see on ju selge röövimine,» karjatas Avdotja, «see oli ju meie raha, mu mehe raha, ja ka meie sissesõiduhoov…»

      «Ei, Avdotja Arefjevna,» katkestas teda Naum, «sissesõiduhoov ei olnud teie oma, ei seda maksa rääkida. Sissesõiduhoov on härraste maa peal, ja nii on ta ka härraste oma, aga raha oli küll teie oma; kuid teie olite, võib öelda, nii lahke ja ohverdasite selle minule, ja ma olen teile väga tänulik, ja võib-olla annan teile selle raha isegi tagasi, kui selleks võimalust on. Aga purupaljaks ma ei või jääda, saate isegi aru.»

      Naum ütles kõike seda väga rahulikult ja koguni kergelt naeratades.

      «Püha taevas!» hüüdis Avdotja. «Mis see siis ometi on? Mis see on? Kuidas ma nüüd veel mehe silma alla julgen minna? Kurjategija oled sa,» lisas ta, põlglikult Naumi noorde, värskesse näkku vaadates, «ma saatsin ju oma hinge sinu pärast hukka, ma hakkasin ju sinu pärast vargaks, sa tegid meid kerjusteks, sa jõle inimene! Mul ei jää nüüd enam midagi muud üle, kui endale nöör kaela panna, kurjategija, petis, sa mu kirstunael…»

      Ja ta hakkas südantlõhestavalt nutma…

      «Ärge ärrituge, Avdotja Arefjevna,» sõnas Naum, «aga ma ütlen teile niiviisi: oma särk on ihule kõige ligem. Muuseas: selle jaoks on haugki meres, Avdotja Arefjevna, et teised kalad ei tukuks.»

      «Kuhu me siis nüüd minema peame, kuhu me oma pea paneme?» hädaldas Avdotja läbi nutu.

      «Seda ei tea ma ütelda.»

      «Ma tapan su ära, kurjategija, tapan ära…»

      «Ei, seda te ei tee, Avdotja Arefjevna, milleks seda rääkida. Kuid ma näen, et mul on nüüd parem siit natuke ära minna, sest te olete liiga ärritatud… Jääme jumalaga, aga homme astun ilmtingimata sisse… Aga oma sulased lubage mul juba täna siia saata,» lisas ta, samal ajal kui Avdotja läbi nutu ikka veel kinnitas, et tapab nii tema kui iseenda.

      «Sealt nad just parajasti tulevadki,» tähendas Naum aknast välja vaadates. «Muidu võib veel mõni õnnetus juhtuda, jumal hoidku selle eest… Niiviisi on kindlam. Ja teie olge nii kenad, pange kohe täna oma kimpsud-kompsud kokku, nemad passivad teile peale ja on võib-olla abiks. Jääme jumalaga.»

      Ta kummardas, läks uksest välja ja kutsus sulased enda juurde…

      Avdotja langes pingile, laskus seejärel rinnuli laua peale ja hakkas käsi murdma, kargas siis järsku püsti ja jooksis oma mehele järele… Nende kokkusaamisest me juba rääkisime.

      Kui Akim oli koos Jefremiga ära sõitnud ja tema üksinda põllu äärde jätnud, nuttis ta algul kaua ega liikunud paigast. Kui ta oli oma nutmised ära nutnud, hakkas ta härrastemaja poole minema. Raske oli tal majja sisse astuda, veel raskem tüdrukutetuppa oma nägu näidata. Kõik tüdrukud ruttasid kaasa tundes ja haletsedes talle vastu. Neid nähes ei suutnud Avdotja pisaraid tagasi hoida: need lausa purskasid tema tursunud ning punetavaist silmist. Jõuetuna istus ta esimesele ettejuhtunud toolile. Joosti Kirillovna järele. Kirillovna tuli, kohtles teda väga sõbralikult, kuid proua juurde ei lasknud, niisama nagu ta polnud lasknud ka Akimi. Ka Avdotja ise ei nõudnud eriliselt kokkusaamist Lizaveta Prohhorovnaga: ta oli härrastemajja tulnud ainuüksi sellepärast, et ei teadnud, kust peavarju leida.

      Kirillovna käskis teemasina lauale tuua. Avdotja keeldus hulk aega teed joomast, kuid andis viimaks tüdrukute palvetele ning keelitamistele järele ja jõi esimese tassi järel ära veel neli tassitäit. Kui Kirillovna nägi, et tema külaline oli mõnevõrra rahunenud ja ainult aeg-ajalt võpatas ning nuuksatas, küsis ta temalt, kuhu nad kavatsevad kolida ja mis nad mõtlevad oma asjadega teha. See küsimus pani Avdotja jälle nutma, ta kinnitas, et peale surma ei vaja ta enam midagi; kuid Kirillovna kui arukas naine peatas teda otsemaid ja soovitas aega raiskamata kohe täna asuda oma kraami ümberkolimisele endisesse Akimi külatarre, kus nüüd elas tema onu, toosama vanamees, kes oli teda naisevõtmise eest hoiatanud. Kirillovna teatas, et mõisaproua loal antakse neile kolimiseks appi inimesi ja hobuseid: «Aga mis teisse puutub, mu südameke,» lisas Kirillovna oma kassihuuli virilaks naeratuseks kokku pannes, «siis teie jaoks leidub meil alati ruumi, ja meile meeldiks väga, kui te seni meie külaline oleksite, kuni jälle jalad alla saate ja oma majapidamise sisse seate. Peaasi – ei maksa pead norgu lasta. Issand on andnud, issand on võtnud ja annab jälle, kõik on tema võimuses. Lizaveta Prohhorovnal olid muidugi omad põhjused, miks ta pidi teie sissesõiduhoovi ära müüma, kuid ta ei unusta teid ja maksab teile kahjutasu, – niiviisi käskis ta öelda Akim Semjonõtšile… Kus Akim Semjonõtš praegu on?»

      Avdotja vastas, et mees oli teda rängalt solvanud, kui nad teel kokku juhtusid, ja siis köster Jefremi poole sõitnud.

      «Selle poole!» lausus Kirillovna tähendusrikkalt. «Nojah, ma saan aru, et tal on nüüd raske, täna sa teda vist üles ei leia. Mis teha? Tarvis asi liikuma panna. Mataška,» lisas ta ühe toatüdruku poole pöördudes, «palu Nikanor Iljitš siia: me peame temaga aru.»

      Nikanor Iljitš, üsna nigela välimusega mees, midagi kupjataolist, ilmus otsekohe, kuulas alandlikult ära kõik, mis Kirillovna talle ütles, lausus: «Saab tehtud,» väljus ja tegi vajalikud korraldused. Avdotjale anti kolm küüdivankrit kolme talumehega, nendega liitus omal soovil veel neljas, kes teatas, et ta on «nendest taibukam», ja Avdotja asus koos meestega teele sissesõiduhoovi, kus leidis eest oma endised sulased ja teenijatüdruku Fetinja kangesti ähmis ning kohkunutena…

      Naumi käsilased, kolm üpris tursket poissi, kes olid hommikul tulnud, olid sinna jäänudki ja valvasid, nagu Naum oli tõotanud, väga hoolikalt, nii hoolikalt, et ühel uuel vankril olid järsku rehvid kadunud…

      Valus, väga valus oli vaesel Avdotjal oma asju kokku pakkida. Taibuka mehe abile vaatamata, kes muide muud ei teinudki, kui kõndis, kepp käes, ringi, vahtis teisi ja sülitas, ei jõudnud Avdotja samal päeval välja kolida ja jäi ööseks sissesõiduhoovi, paludes enne Fetinjat, et too tema toast ei lahkuks. Ta vajus muide alles koidu eel palavikulisse poolunne ja pisarad voolasid isegi unes üle ta põskede.

      Samal ajal ärkas Jefrem oma sahvris varem kui harilikult ja hakkas kloppima ning väljalaskmist paluma. Naine ei tahtnud teda alguses välja lasta, öeldes talle läbi ukse, et ta ei olevat veel end välja maganud, kuid Jefrem äratas tema uudishimu lubadusega rääkida talle ebatavalisest loost, mis olevat Akimiga juhtunud, ja naine tõmbas riivi eest. Jefrem tegi talle teatavaks kõik, mis teadis, ja lõpetas küsimusega, kas Akim on juba ärganud.

      «Tont teda teab,» vastas naine, «mine vaata ise. Ahju pealt ei ole ta veel alla tulnud. Küll aga trimpasite mõlemad ennast eile täis. Vaata, missugune sa välja näed, pole inimese nägugi peas, nagu sopakäi, ja juuksed heinu täis mis kole!»

      «Ei sest ole häda midagi,» sõnas Jefrem, tõmbas käega üle juuste ja läks tuppa. Akim ei maganud enam. Ta istus ahju peal, jalad rippu; ka tema nägu oli väga veider ja lapergune, see näis seda enam lömmis, et Akim ei joonud tavaliselt palju.

      «Noh, kuidas on, Akim Semjonõtš, kas magasite ennast välja…» alustas Jefrem.

      Akim vaatas udusel pilgul talle otsa.

      «Vennas Jefrem,» ütles ta kähedalt, «kas ei saaks jälle – seda?»

      Jefrem heitis Akimile kiire pilgu… Ta tundis sel hetkel, kuidas temast mingi seesmine võpatus läbi käis: sedamoodi tunne on metsaservas seisval jahimehel, kui ootamatult kostab hagija klähvimist metsast, kust näisid juba kõik loomad välja jooksnud olevat.

      Kuidas – veel?» küsis ta lõpuks.

      «Jah, veel.»

      «Naine näeb ära,» mõtles Jefrem, «ega