Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev

peale… susi teda söögu!»

      «Juhtusid peale…» kordas naine kuidagi venivalt ja toetas põse käele. «Kus sa siis talle peale juhtusid, kulla inimene?»

      «Papi kanepipõllu ääres. Eks perenaine läind oma Naumi juurde kanepipõllule, aga mina ju ei näind pimedas, kas sellepärast, et kuu paistis, või jumal teab mis, aga lausa peale ma neile juhtusin.»

      «Juhtusid peale,» kordas naabrinaine jälle. «Noh, ja mis ta siis tegi, – seisis lihtsalt?»

      «Seisis – muud midagi. Naum seisis ja tema ka. Kui mind nägi, ütles «Kuhu sa tormad? Käi koju.» Ja ma läksingi.»

      «Läksid.» Naine vaikis natuke aega. «Noh, hüvasti, Fetinja,» sõnas ta ja läks oma teed.

      See jutuajamine mõjus Akimile halvasti. Tema armastus Avdotja vastu oli juba jahtunud, kuid teenijatüdruku sõnad ei meeldinud talle ikkagi. Tüdruk aga rääkis tõtt: Avdotja käis tõepoolest tol õhtul Naumiga kokku saamas, kes ootas teda kõrgest liikumatust kanepipõnust ühtlaselt teele langevas varjus. Kaste oli iga kanepivarre ülalt alla märjaks kastnud, kange uimastav lõhn levis ümberringi. Kuu oli alles tõusnud, suur ja punane tuhmis mustjas udus. Naum kuulis juba eemalt Avdotja rutulisi samme ja läks talle vastu. Avdotja astus tema ligi, jooksust kahvatu, kuu paistis talle näkku.

      «Noh, kas tõid?» küsis Naum.

      «Tõin nüüd küll,» vastas Avdotja kõhkleval häälel, «aga, Naum Ivanovitš…»

      «Anna siia, kui tõid,» katkestas Naum teda ja sirutas käe…

      Avdotja tõmbas räti alt välja mingi nutsaku. Naum võttis ja pistis selle otsekohe endale põue.

      «Naum Ivanovitš,» sõnas Avdotja pikkamisi, temalt silmi kõrvale pööramata. «Oh, Naum Ivanõtš, hukka saadan ma oma hinge sinu pärast…»

      Sel silmapilgul jõudis nende juurde teenijatüdruk.

      Niisiis istus Akim pingil ja silus rahulolematult habet. Avdotja käis ühtelugu tuppa ja jälle toast välja. Akim vaid saatis teda pilguga. Viimaks, kui naine jälle tuppa tuli, kambrikust pihiku võttis ja juba jala üle läve tõstis, ei pidanud Akim enam vastu ja hakkas justkui endamisi rääkima:

      «Ma panen imeks,» alustas ta, «miks need naised küll peaksid alatasa sagima? Et nad natuke aega paigal istuksid, seda ära neilt mitte nõuagi. See ei ole nende amet. Aga hommikul või õhtul kuhugi lipata, see neile meeldib. Jah.»

      Avdotja kuulas mehe jutu ära ega muutnud oma asendit, sõna «õhtul» juures liigutas pisut pead ja jäi nagu mõttesse.

      «Kui sina, Semjonõtš,» lausus ta lõpuks pahaselt, «kui sina juba oma suu lahti teed, siis on teada…»

      Ta lõi käega ja läks ust paugutades toast välja. Avdotja ei hinnanud tõesti just väga kõrgelt Akimi kõneandi, ja vahel õhtuti, kui Akim teelistega midagi arutama hakkas või jutustama asus, haigutas ta salamaihti või läks minema. Akim vaatas suletud uksele… «Kui sina juba oma suu lahti teed,» kordas ta vaikse häälega. «See’p see asi ongi, et ma sinuga vähe rääkinud olen… Ja kes see on? Mu oma ametivend, ja veel…» Ta tõusis, mõtles natuke ja koputas siis endale rusikaga vastu kukalt…

      Pärast seda möödusid mõned päevad üsna imelikult. Akim vaatas ühtelugu oma naise poole, nagu kavatseks talle midagi öelda, ja ka Avdotja heitis talle aeg-ajalt kahtlustavaid pilke, kusjuures nad mõlemad sunnitult vaikisid. Selle vaikuse katkestas muide harilikult Akimi torisev märkus mõne lohakuse kohta majapidamises või naiste kohta üldse, Avdotja ei vastanud enamasti talle sõnagi. Kuid nii heasüdamlik ja nõrk kui Akim oligi, oleks tema ja Avdotja vahel kindlasti otsustavaks seletamiseks läinud, kui poleks toimunud sündmust, mis igasugused seletamised tarbetuks tegi.

      Nimelt ühel hommikupoolikul, kui Akim ja tema naine parajasti kavatsesid lõunaoodet võtma hakata (suviste tööde tõttu ei olnud sissesõiduhoovis ainustki külalist), kuuldus teelt nobedat vankrimürinat, mis järsult lõppes trepi ees. Akim vaatas aknast välja, tõmbas kulmud kortsu ja lõi pilgu alla: vankrist ronis aeglaselt maha Naum. Avdotja ei näinud teda, aga kui vöörusest kostis Naumi hääl, võpatas lusikas kergelt tema käes. Naum käskis sulasel hobune õue ajada. Viimaks paiskus uks lahti ja ta astus tuppa.

      «Tervist,» sõnas ta ja võttis mütsi peast.

      «Tervist,» kordas Akim läbi hammaste. «Kust kandist tulek?»

      «Siitsamast lähedalt,» vastas too ja istus pingile. «Tulen proua juurest.»

      «Proua juurest,» lausus Akim ikka veel kohalt liikumata. «Asja pärast või?»

      «Jah, asja pärast. Tervitus teile, Avdotja Arejevna.»

      «Tervist, Naum Ivanõtš,» vastas Avdotja.

      Kõik vaikisid mõnda aega.

      «Teil paistab supp laual olevat,» alustas Naum.

      «Jah, supp,» sõnas Akim ja läks järsku näost kahvatuks, «aga mitte sinu jaoks.»

      Naum vaatas imestunult Akimile otsa.

      «Miks mitte minu jaoks?»

      «Lihtsalt ei ole sinu jaoks.» Akimi silmad hakkasid välkuma ja ta lõi käega vastu lauda. «Minu majas ei ole midagi sinu jaoks – kuuled?»

      «Mis see siis on, Semjonõtš? Mis sul viga on?»

      «Mul ei ole midagi viga, aga sina oled mind ära tüüdanud, Naum Ivanõtš, nii on lood.» Vanamees tõusis püsti ja hakkas kogu kehast värisema. «Liiga tihti oled hakanud siin kolama, selles on asi.»

      Ka Naum tõusis püsti.

      «Sa, vennas, oled vist peast segi läinud,» lausus ta muiates. «Avdotja Arefjevna, mis temaga lahti on?..»

      «Ma ütlen sulle,» hüüdis Akim kimeda häälega, «käi minema, kuuled… mis Avdotja Arefjevnat sul siin vaja… ma ütlen sulle, kuuled, lase jalga!»

      «Mis asja sa räägid?» küsis Naum paljutähendavalt.

      «Kasi siit minema, ütlen ma sulle. Näe, puusepp on sinna augu teinud… saad aru? Muidu läheb sul veel kehvasti!»

      Naum astus sammu ettepoole.

      «Helde taevas, ärge ometi kaklema minge, kullakesed,» pistis hädaldama Avdotja, kes selle silmapilguni oli liikumatult laua ääres istunud.

      Naum vaatas tema poole.

      «Ärge tundke muret, Avdotja Arefjevna, ei tea, misjaoks me kaklema peaksime! Tskae, vennas,» jätkas ta Akimi poole pöördudes, «kuidas sa kisama pistsid. Tõesõna. Küll sa oled käre! Kus seda enne nähtud on, et see, kes ise võõras majas, sealt teisi välja ajab,» lisas Naum sõnahaaval, «pealegi veel peremeest.»

      «Mismoodi see maja võõras on?» pomises Akim. «Mis peremeest?»

      «Näituseks mind.»

      Ja Naum tõmbas silmad vidukile ning ajas oma valged hambad irvi.

      «Kuidas sind? Kas mina ei olegi peremees?»

      «Küll on sul lühike taip, vennas. Sulle ju öeldakse, et mina olen peremees.»

      Akim ajas silmad pungi.

      «Mis jama sa ajad, ogaraks oled läinud või!» ütles ta lõpuks. «Mis kuradima peremees sa siin oled?»

      «Mis sinuga ikka pikalt seletada,» käratas Naum kannatamatult. «Näed seda paberit,» jätkas ta neljaks kokkumurtud tempelpaberit taskust välja tõmmates, «näed? See on ostumüügileping, saad aru, ostumüügileping sinu maa ja majapidamise peale. Ma ostsin nad mõisaproua käest ära, Lizaveta Prohhorovna käest. Eile sõlmisime B…s ostumüügilepingu – niisiis olen siin peremees mina, aga mitte sina. Pane kohe täna oma kolid kokku,» lisas ta paberit tagasi tasku pistes, «ja et homme sinu lõhnagi siin ei oleks, – kuuled?»

      Akim seisis nagu välgust rabatud.

      «Röövel,» oigas ta viimaks, «röövel… Hõi, Fedka, Mitka, naine, naine, võtke ta kinni, võtke kinni –