407 karaati. Egert Anslan

ta juba enne kohalejõudmist kätt sirgelt ees hoides.

      „Feliks, rõõm näha,” sõnas Kuraator igasuguse emotsioonita. Omamehelikku patsutamise rituaali ei järgnenud. Selle asemel viipas ta kaaslaste poole.

      „Inimesed on kohal. Lähme edasi.”

      Feliksi teretus oli viisakas, kuid tema naeratuseks ülespoole veetud suunurgad mõjusid kunstlikult. Artist vaatas hindavalt kõrgseltskonnategelast, kellest ennist autos räägiti. Miks ta pabistab ja käitub juba ette nagu süüdlane? Ei paistnud ta midagi nii libe sell, kui kirjelduse põhjal oodanud oleks. Tavaline härrasmees, kuigi küll ainult pealtnäha, arvestades mida nad siin täna arutama hakkavad. Sõnnik kommipakis, mõtles Artist muiates, nagu ma isegi.

      Nad astusid slaavipäraselt sisustatud restorani, mis oli pooltühi. Paksud vaibad, raskelt lahtirulluvad kardinad akende ees, kõrgete seljatugedega toolid, kuld ja kitš kõikjal, kuhu silm ulatus. Sammastega ruumi keskel laius massiivne baarilett, mille toretsevatel pukkidel istusid mõned külalised. Maani ulatuvate linadega kaetud laudade vahelt sööstis tulijate poole viiekümnendates tüse daam, kes näis restoranis töötavat. Seda reetis tema punane pükskostüüm, mis oli tänaval kandmiseks liiga teatraalne.

      „Tervist, Eduard! Härrased! Rõõm teid näha,” noogutas ta tulijatele. „Kas looži?”

      „Viktoria, mu arm…” Kuraator pani naisele käe ümber õla. „Sinna ikka, kuhu siis veel? Või on teil siin üleöö mõni parem koht tekkinud?”

      „Mis sa nüüd, parem?! Sa tead väga hästi, et paremat pole kogu Londonis,” raputas daam pead. „Kelle ma teile saadan? Varjana? Lucy?”

      „Saada Lucy. Polegi teda ammu näinud.”

      „Kohe kutsun, ei hakka teid lauda juhatama. Saate ise hakkama?”

      „Silmad kinni lähen kohale!” kinnitas Kuraator ja naeratas lahkuvale naisele järele. Punapäine rõõmurull oli ta sõbra abikaasa, kes täitis restorani juhataja kohuseid.

      Seltskond liikus edasi saali kaugemasse nurka, mida eraldasid messingpostide vahele kinnitatud kuldsed ahelad. Kuraator osutas tagaseinas rippuvatele sametkardinatele, mille varjus oli toakeseks kohendatud seinaorv. Just seal privaatses paigas pidid nad küllusliku eine saatel oma tööasju arutama.

      Gena tundis end esimest korda elus inimväärselt. Lennujaamas ollakse tal musta Mercedesega vastas.

      Kesklinna korter on tema jaoks sisse seatud ja mobiiltelefongi pistetakse pihku. Õhtuks minnakse restorani, kus punastes mundrites personal neid tervitab, kui kauaoodatud külalisi! Kirjeldamatu rahuloluga räntsatas ta istuma ühele kaheksast antiikstiilis toolist, mis lauda ümbritsesid. Nüüd hakkabki kõik nii olema, lubas ta endale. London on alles esimene samm, siit edasi sõidab ta juba isikliku helikopteriga. Edaspidi saab temast restoraniroogade spetsialist ning Solikamski laagri haisev hapukapsasupp jääb ajalukku. Miks peaks midagi teisiti minema? Ta on ju Venemaa kodanik Gennadi Jefreimovitš Burmanov, kes pole elus kurja teinud, mitte vang number 08902B. Äraoleval ilmel jäi ta omaloodud kujutluspildi kütkesse istuma.

      Mehed jõudsid vaevu kohad sisse võtta, kui saabus ettekandja – umbes kahekümneaastane pontsakas mustanahaline tüdruk.

      „Tervist, härrased! Mul on au teid täna teenindada,” teatas ta inglise keeles ja pilgutas Kuraatorile silma.

      „Tere, Lucy. Ära üle pinguta, täna on kõik omainimesed,” vastas Eduard. „Kuidas sul läheb? Põlv sai terveks?”

      „Kõik on korras. Võin terve õhtu köögi vahet lasta ja ei tee teist nägugi. Tellige aga julgelt.”

      Mehed esitasid oma soovid ja Lucy pani kõik kenasti kirja. Ainult Genal näis olevat otsustamisega raskusi. Kord vaatas ta menüüd, siis jälle ettekandjat, pööras paar lehte edasi… ja jälle kiskus ta pilk tagasi tüdrukule. „Kas preili vene keelt räägib?” küsis ta Kuraatorilt, endal silmad kahtlaselt kilamas. „Soovitagu midagi…”

      „Natuke rääkima,” teatas neiu kohe vene keeles. „Kiiev kotlett väga hea.”

      „Superluks, see toogi,” lausus Gena Lucy kehavorme ihara pilguga mõõtes. „Ja apelsinimahl ka.”

      „Too siis juba terve kann,” lisas Kuraator, „ja ära üht kena karahvinitäit Standarti unusta.”

      Tüdruk noogutas ja libises kardinate vahelt tagasi saali. Temast jäi lahkudes maha kerge deodorandipahvak, mille ainult Gena nina oskas kinni püüda. Mehed ei jõudnud veel jutuajamist alustadagi, kui üks õbluke ettekandja viinaga juba kohal oli.

      „Nii, olge lahked,” teatas ta karahvini lauale asetades. „Ärge laske sel soojaks minna.”

      „Ehh, Varjana-Varjanake, sa oled ülihoolitsev – tõeline naine,” kiitis Kuraator. „Kadestan su tulevast meest.”

      „Nojah, ise sa mind ju ei taha. Siis ei jäägi muud üle, kui teisi kadestada,” itsitas tüdruk.

      „Varjanake, oleks ma aastat kakskümmend noorem, võib-olla võtaks selle patu hingele.”

      „Muidugi-muidugi,” ütles Varjana ja asetas pitsid karahvini kõrvale kobarasse. Ta teadis, et Eduard on suure südamega kostitaja, kes tahab alati ise viina välja valada. Kui pitsid seisaks eraldi iga külalise ees, siis ei ulataks ta seda oma kohalt tegema. Kaheksane laud ju ikkagi.

      „Head istumist teile,” lausus ta lahkudes. „Ärge häbenege nuppu vajutada, kui midagi soovite. Lucy on varsti toitudega kohal.”

      Tõepoolest, keset lauda ilutses kuldne nupp, millega sai ettekandjat kutsuda. Gena kibeles seda kohe vajutama. Tuleks ta šokolaadikoogike vaid tagasi…

      Kuraator haaras karahvini, valas pitsid vilunud liigutusega ääreni täis ja teatas pidulikult: „Joome meie uue ettevõtmise terviseks!”

      Kõik noogutasid ja upitasid end pitsi võtmiseks ettepoole. Gena, kes oli mustanahalise plikaga rääkimisest nii erutunud, et ei suutnud muust mõeldagi, krapsas pitsini ulatumiseks lausa püsti. Paraku rabistas ta sealjuures veidi. Ta haaratud pits müksas Artisti oma nii õnnetult, et see tollel näppude vahel ümber läks.

      Mehed vakatasid. Kuraator, Gena ja Feliks istusid, pitsid näpuvahel, Artisti oma oli aga laual pikali. Sellest väljavoolanud viin joonistas linale märja ringi. Ainsana ei mõistnud olukorra tõsidust Feliks. Tal polnud aimugi, kui suur ebausk valitseb kriminaalses maailmas. Bandiidid, kes riskivad päevast päeva oma vabaduse või isegi eluga, olid teisest puust rahvas. Feliks võis pidada ebaõnneks seda, kui ta pidulikule õhtusöögile minnes visiitkaardid koju unustas. Nende meeste maailmas tähendas viltuvedamine aga vabaduse või lausa elu kaotamist.

      „Halb märk,” ütles Kuraator ja lasi lendu paar krõbedat vandesõna. Seejärel vaatas ta meestele otsa, otsekui üritades nende mõtteid lugeda. Artisti pits läks ümber. Oli ta kobakäpp või? Kas Gena rabistas ja ajas selle ise pikali?

      „Oot, ma valan sul täis,” urises ta Artistile. „Ja nüüd paneme igaüks kolm nähvakat järjest!”

      Mehed jõid ja pinge hajus. Enamgi veel, tühja kõhu peale joodud viin tekitas neis elevuse, millega oli hea plaani kallale asuda.

      „Võtame kogu loo algusest lõpuni läbi,” sõnas Kuraator pooltühja karahvini põrnitsedes. Ta hääl oli muutunud ametlikuks, isegi pisut kalgiks. „Feliks, sinu etteaste.”

      „Kui palju teile juba teada on?” küsis Feliks Genale ja Artistile otsa vaadates. Nende asemel vastas Kuraator.

      „Nad teavad, mida nad siia tegema tulid. Kõigepealt räägi lesest, kes ta on ja mis asju ajab.”

      Kumbki meestest ei olnud ennast fuajees Feliksile nimepidi tutvustanud. Ütlesid vaid tere. Nüüd, nende tähelepanelike pilkude alla sattudes tundis ta, et on paraja supi sisse sattunud. Mehed mõjusid ühtäkki kõhedusttekitavalt, eriti too tätoveeritud kiilakas. Hetkeks kõhklema löönud, lõdvendas ta oma lipsusõlme.

      „Noh?” küsis Kuraator.

      „Kuule, ärge teda maha koksake, eks?” purskas Feliks oma kahtluse