407 karaati. Egert Anslan

kaua nautida. Kõrvalistmelt kostis vali norsatus, mida saatis unesegaselt lendulastud vandesõna. Artist pööras pead ja heitis pilgu oma magavale naabrile. Muidugi! Kuidas ta unustada võis!

      Bogdan oli talle töö peale kaasa andnud pool elu Venemaa vangilaagrites kinni istunud varga, „kes ei jäta laipu maha”, nagu ta rõhutas. Mehel õnnestus hiljuti Solikamski vangla hospidalist põgenema pääseda ja keegi tema võimukas eeskostja, vist mingi Gruusia grupeeringu boss, korraldas asjad nii, et ta nüüd siin lennukis istus. Meest tuli kutsuda Genaks. Ta reisis valepassiga ja Dmitri tema õiget nime ei teadnudki. Näojoontelt ja aktsendilt võis ta pärit olla kusagilt lõuna poolt ja nimeks sobinuks talle pigem Marat, Mahmut või Vahtang. Armeenlane? Grusiin? Aser? Artist vaatas kõrvalistmel magavat meest ja imestas. Kui Moskva allilma tipuga suhtlemine teda juba alguses selliste tüüpidega kokku viib, mida kõike sealt veel edaspidi tulla võib? Gena pea oli nagu purustusmasinast läbi käinud. Tema kiilas kolp, millel iga kumerus silma torkas, oli veidi lopergune ja kaetud valgete armidega. Silmad asetsesid üksteisele ebaloomulikult lähedal, justnagu oleks Looja käsi üritanud neid ninajuurele kokku suruda. Mustad puhmaskulmud ainult rõhutasid seda vaatepilti. Nüüd, kus Gena magas ja ta silmad olid suletud, paistsid ta laugudele tätoveeritud sõnad: „NE BUDI”. Hoolimata pikkade varrukatega triiksärgist, olid ta labakätel näha tätoveeringud, mis üldpilti arvesse võttes pidid katma kogu ta keha. Mees ise magas norinal, ja ei paistnud oma välimusest sugugi häiritud olevat.

      Bogdan oli Genale enne teelesaatmist kõvad hoiatussõnad peale lugenud. Nii Ševtšenko kui ka Ahhavili mõistsid, et terve teadliku elu kinni istunud vangi välismaale lähetamine kätkeb endas riske. Tal kästi Londonis madalat profiili hoida ja samm-sammult vabadusemaailma sisse elada. Et Gena sai ülesandeks operatsiooni vajadusel toetada, siis keelati tal enne, kui briljant käes, teisi asju näppida. Elukutselisele vargale kõlas see muidugi küllalt suure nõudmisena, kuid ta oli kõigi tingimustega kohe nõustunud.

      Dmitri lootis läbirääkimistel kogu südamest, et asjad lähevad nii, nagu plaanitud. Ta tahtis heastada ebaõnnestunud korterivargust ja näidata, et kui talle vabad käed antakse, siis teeb ta oma skeemid sada protsenti teoks. Seni oli see tal alati õnnestunud. Kui Roman poleks saadiku korterisse passima jäänud, oleks ta ka tookord puhta töö teinud. Dmitrit häiris „segav faktor”, mis alati teise inimese lisandumisega tekkis. Ta eelistas oma tegevusi ise kavandada, sest pettuseäris sai loota ainult väga kindlatele inimestele. Ta teadis, et niipea kui loos on keegi võõras, ja seda tema kõrval tukkuv vang just oligi, tekib võrrandisse tundmatu suurus ning töö õnnestumine muutub küsitavaks.

      Nagu iga proff, nii oleks ka Dmitri tahtnud endale ise meeskonda valida. Kuigi briljandi kättesaamine võis sisaldada ka varguse komponenti, eelistanuks ta kõigepealt oludega tutvuda. Seejärel tulnuks teha plaan ning alles siis vaadata, milliste oskustega inimesi tarvis läheb. Artist teadis, et tuleviku nimel tuleb tal reisikaaslasega hästi läbi saada, kuid polnud sugugi kindel, kuidas see tal õnnestub.

      Esimene arusaamatus tekkis juba lennujaamas, kus selgus, et Gena ülitundlikkus ületab igasugused piirid.

      Et ta polnud kunagi varem välismaal käinud, rääkimata lennujaamade koridorides kiirustamisest, võttis Dmitri endale vabaduse nende teed juhtida. Ühel hetkel sai Genal tema sabassörkimisest villand. Talle tundus, et Artist ei suhtunud temasse piisava austusega ning üritas juhtimist üle võtta. Dmitri teadis, et kui ta nüüd vangile samamoodi vastu raiub ja näitab, et ei jää talle sisukuses alla, jäävad nad lennukile hiljaks. Plahvatamise asemel selgitas ta viisakalt, miks on vaja kiirustada ja millest tuleb see, et tolli- ja passikontrollist on neil parem läbi minna üksteisest eraldi. Gena küll leebus, kuid Dmitri haistis, et pealesunnitud kaaslasega võib edaspidi keeruliseks minna.

      Lennuk hakkas kõrgust vähendama. Kõlas märguande signaal ja salongipaneelidel süttisid turvavööde lambid. Dmitri jõi kokakoola lõpuni, kinnitas lauakese eesistme külge ja vaatas oma kaaslast. Gena oli norskamise lõpetanud, kuid magas endiselt. Peagi lähenes vahekäigust stjuardess, kes kontrollis, et reisijad oma tooli seljatoed püstiasendisse tõstaks. Kohale jõudes sirutas ta Genat äratama, kuid märkas siis mehe silmalaugudele tätoveeritud äratuskeeldu ja kohmetus. Dmitri otsustas neiule appi tulla ja tonksas naabrit küünarnukiga. Kostus urin ja mees avas silmad.

      „Me hakkame maanduma, tooli seljatugi tuleb üles tõsta,” lausus stjuardess ning manas näole vastupandamatu tehisnaeratuse.

      Gena alistus tema võludele üllatavalt kergesti.

      „Kurat, istu siin nagu eeluurimisisolaatoris,” torises ta seljatoe nuppu otsides. „Uneaeg – lavats alla. Äratus – lavats üles. Ainult valvurid on kenamad. Võiks mõnega neist peldikusse püherdama minna.”

      „Pea hoogu, Londonis on vene tüdrukuid kõik kohad täis,” rahustas teda Artist.

      Gena kuulis Dmitri sõnu, kuid ei vastanud. Ta ei osanud ette kujutada, mis teda kohalejõudmisel ees ootab. Kui Moskva oli talle tuttav, siis Londonis pidi kuulu järgi elu veelgi vägevam olema. Nüüd, kui vangla okastraataed oli mitme lennutunni kaugusele maha jäänud, kavatses ta kõik oma unistused ja fantaasiad teoks teha. Kogu ülejäänud tee istus ta liikumatult ja põrnitses üle lennukiistmete kuhugi kaugusesse. Kui lennuki maandumismürts ta tagasi reaalsusesse raputas, urises ta: „Ma tahan neegrit. Noort, paksu neegriplikat, raisk.”

      Bogdani jutt madala profiili hoidmisest oli tal juba ununenud.

      III peatükk

      Saabumine Londonisse

      Dmitri ja Gena läbisid Heathrow’ lennujaama passikontrolli probleemideta ning jõudsid peagi suurde saali, kuhu oli saabujaid ootama kogunenud kenake rahvasumm. Paljud vastutulnud hoidsid käes paberilehti, millele olid prinditud eri organisatsioonide nimed: Gambino Invest, RBS Private Banking, Contaplex Ltd., Skype, Thomas Morrison, Clear-Com, GBS & Co – arvutul hulgal siltide lugemine võttis Dmitril silme ees kirjuks. Kontaktisikut ennast polnud kumbki varem näinud. Teada oli vaid, et õige mees hoiab silti kirjaga „Mittetulundusühing Norra Kalakaitsjad”.

      Viimaks märkas Gena üht mehemürakat, kes rahvamassist veidi eemale hoidus. Tüüp kaalus vähemalt sada viiskümmend kilo ning tema olekust õhkus tõsidust. Mehe nõelasilmast tulnud villane rätsepaülikond ja uued sametkingad andsid märku, et tegemist pole mõne hariliku kuulitõukajaga. Mehe suurt nägu ehtisid paksud sarvraamidega prillid ja nende taga peituvad, otsekui luubiga suurendatud silmad vaatasid uurivalt ümberringi. Dmitri ja Gena läksid lähemale ning veendusid, et tema hoidiski otsitud silti.

      Tahumatu pruunkaru, vilksatas Artisti peast läbi. Ei, öökull. Erakordselt suur ja tõsine öökull.

      „Tervist,” ütles ta ligi astudes.

      Mees pööras pea veidi viltu ja takseeris saabujaid jaheda pilguga. „Tere. Kalakaitsjad?”

      „Muidugi kalakaitsjad, kes siis veel,” teatas Gena. „Otse Moskva piraajakasvandusest!”

      Veendunud, et tegemist on õigete inimestega, muutus karumõõtu mees kohe sõbralikuks.

      „Tere tulemast impeeriumi pinnale!” müristas ta terekätt ulatades. „Eduard. Võite ka Kuraatoriks kutsuda, sest mina see olengi.”

      Eduard Potapenko alias Kuraator oli kriminaalringkondades tuntud vahendaja. Tema aferistiloomus lõi välja juba nõukogude ajal Moskva Kaubandusvalitsuses töötades. Karistamatuse tunne ja soovimatus oma võite teistega jagada viisid ta ühel päeval kohtupinki süüdistatuna riigi vara riisumises. Olukorras, kus teda ähvardas koos kogu vara konfiskeerimisega viieteistkümneks aastaks Siberisse saatmine, vallandusid Eduardi tõelised organisaatorivõimed. Pärast pikka ja rasket tööd kulisside taga pääses ta vaid viieaastase vangistusega Tuula paranduslike tööde koloonias. Bogdan Krestinov, kes kandis samas tsoonis karistust militsionääri käeluu murdmise pärast, võttis saabuja kui kasuliku mehe kohe oma tiiva alla. Pärast vanglast vabanemist, kui Nõukogude Liit lagunes, sõitis Eduard Londonisse. Endisel kaubandusjuhil ei kulunud kaua, et teha endale selgeks läänemaailma finantssüsteem ja offshore-firmade piiramatud võimalused. Kui algas Vene maavarade massiline eksport läände, seisis ta juba kahe jalaga maas ja hakkas maffia kontrolli all olevate firmade