407 karaati. Egert Anslan

mida otsima peab? Tobe oleks kuskilt magamistoa kapist leitud saja tuhande rublaga minema joosta, kui miljon dollarit kusagil madratsi all on.”

      „Tänaseks pole kõik veel selge. Korteris saab olema ainult saadiku vahendustasu, mitte kogu tehingu raha. Terve mõistuse järgi otsustades peaks seda olema kuskil paarisaja tuhande dollari ringis. Olgu mis on, kümme protsenti saagist on sinu.” Dmitri sügas kukalt.

      „Arusaadav. Kus need suursaadikud tänapäeval elavad?”

      „Siitsamast paar kilomeetrit tagasi linna poole, Tšistõje Prudõs. Seal on üks vanem neljakorruseline maja, ei midagi keerulist. Kõik näidatakse sulle täpselt ära, saad koha enne ise üle vaadata.”

      „Mis uksed seal on? Ja lukud?”

      „Praegu ei oska sulle öelda, pole ise seal käinud. Aga öeldi, et pole midagi hullu.”

      „Ma võtan nagunii kellegi kaasa.”

      „Kuidas soovid. Peaasi, et töö tehtud saab,” sõnas Bogdan ja kummardus Dmitri poole. „Ühes asjas lepime kokku: ükskõik, kelle sa kaasa võtad, korteriomaniku ja raha päritolu kohta talle mitte sõnagi. See on natuke liiga tundlik informatsioon, sa saad aru.”

      „Täiesti selge.”

      „Väga hea.” Bogdan lehvitas endale pintsakuhõlmadega tuult, näol ilme, et on juba küllalt rääkinud. Palav oli tõesti, isegi lindude laul kõlas kuidagi väsinult. Kui poleks olnud varjulisi puid, mille võrad moodustasid päikesekiirtele läbitungimatu massi, oleksid mehed higist leemendanud.

      „Ta käib siin pidevalt. Ega nad kogu aeg Inglismaal passi,” lisas Bogdan pärast lühikest järelemõtlemist. „Razumovski on vana kunstimaniakk ja kuradi loll ka. Võinuks oma asjadega tegeleda, mitte meie liivakasti ronida. Aga noh, enne Londonit töötas ta Beirutis, ju siis seal hakkas liiv nii kangesti meeldima.”

      „Ma teen korteri ära, võite minuga arvestada,” sõnas Dmitri Bogdani tülpinud ilmet õigesti tõlgendades. Oli ilmselge, et need kaks tööd käivad käsikäes ja puiklemine ei tooks midagi head.

      Bogdan ei liigutanud Artisti vastust kuuldes oimugi, sõrmitses ainult palvehelmeid. Poiss tundus mõistlik olevat. Hetke enesega aru pidanud, tõusis ta püsti ja kähistas Dmitrile kätt ulatades: „Põrguväravad sulgusid.” Jälle ei saanud Artist aru, mida ta sellega mõtleb, kuid autoriteedi pidulikust näoilmest jäi mulje, et nad on lepingule alla kirjutanud. Igatahes oli kohtumine lõppenud. Turvamehed võtsid lahkumiseks kohad sisse ja kolonn läks aeglaselt liikvele. Sammunud mõnda aega vaikides, sõnas Bogdan viimaks: „Kuule, skeemipunuja, tegelikult tahaksid sa ainult seda Londoni värki teha, on nii?”

      „Ma teen, mida vaja,” vastas Dmitri kiiresti. „Loomulikult on briljandilugu puhtalt minu ampluaa ja korterite alal pole ma kõige kõvem käsi. Keerulisemad asjad on huvitavamad. Aga kui London tuleb kõne alla ainult koos korteriga, siis teen ma selle ära ja kogu lugu.”

      „Õige suhtumine,” kiitis Bogdan, kuid tõstis näpu hoiatavalt püsti. „Kergematest ja raskematest asjadest rääkides ütlen sulle vaat mida: ole tähelepanelik. Vahel võib see, mida sa kergemaks pead, hoopis raskemaks osutuda.”

      „Einoh, loomulikult. Aga selle korteri teeme käigu pealt…”

      „Mida?!”

      Bogdan seisatas, raevugrimass näkku tardunud.

      „Ta on kuradima suursaadik, kes tegeleb varastatud maalidega,” teatas ta iga sõna eraldi rõhutades. „Sa lähed lõvikoopasse, mitte külatallu. Mõistad? Iga saadik, isegi kui ta istub palja persega kusagil Siberi okasmetsas, on nii avalik tegelane kui üldse olla saab! Tema taga on terve süsteem. Kui selline kriminaali teeb, siis on tal kõrgelt kukkuda, mõistad?! Tahad pihta saada, kui ta taevast alla sajab? Ah?”

      Bogdan astus sammu lähemale, nii et ta hingeõhk Dmitrile ninasõõrmetesse tungis, ja kähistas: „Enne, kui sa midagi tegema hakkad, tahan ma, et oleks arusaadav – siin ei ole lihtsamaid ja raskemaid teemasid. Ei Moskvas ega Londonis. On ainult maksimaalne ettevalmistus ja sularaha. Kõik. Kas me saame asjast ühtemoodi aru?”

      „Jah, loomulikult,” vastas Dmitri talle julgelt silma vaadates. „Ma ei mõelnudki seda teisiti.”

      „Tubli.”

      Bogdan leebus niisama äkitselt, kui ennist vihaseks muutus.

      „Sa oled noor kutt, jõuad veel kõike teha,” sõnas ta Dmitrile õlale patsutades. „Liigume edasi sammhaaval. Ma ei taha, et su keha oleks Moskvas, aga mõtted juba Londonis. Tuleb tähelepanelik olla, saad aru? Muidu see keha võib-olla Londonisse ei jõuagi…”

      Hetkeks tekkis vaikus. Bogdan tajus, et ta viimased sõnad jäid kuidagi liiga halvaendeliselt õhku rippuma ja lisas: „Dima, sa oled tõeline loomeinimene. Ega sind ilmaasjata Artistiks kutsuta. Lihtsalt talitse veidike oma hoogu. Ma saan aru küll, et lese briljandilugu saab olema sinu show ja see on sulle ahvatlevam kui labane korterivargus. Aga praegu ei taha ma sinult muud kui kahte sajaprotsendilist sooritust. Ilma emotsioonideta. Ole homme kella kaheksaks õhtul siinsamas väravate juures. Mina ei tule, aga Slava,” Bogdan osutas ühele ihukaitsjatest, „on siin. Temaga tuleb kaasa inimene, kes seletab sulle korteriasja täpselt ära.”

      Nähes Dmitri küsivat pilku, lisas ta: „Londonist räägime siis, kui esimene töö tehtud.”

      „Homme kell kaheksa olen kohal.”

      „Pärast näeme. Edu sulle vahepeal.”

      Bogdan pani palvehelmed tasku ja heitis kaaslasele armuliku pilgu. „Ära muretse, kõik alustavad nii.” Seejärel sirutas ta hüvastijätuks käe ja pigistas Dmitri sõrmi nagu kruustangidega.

      Minut hiljem hõljus parkimisplatsil vaid eskortauto õhkusülitatud heitgaas. Maybach sahises juba kesklinna poole, et oma isand koju toimetada. Aknast möödalibisevaid maju vaadates laiutas Bogdani näol irve, nagu kuradil, kes on kelleltki kolm tilka verd saanud. Puuduolev nurgakivi oli leitud ning Ševtšenko ja Ahhaviliga kuu aega planeeritud operatsioon sai viimaks alata. Bogdan õngitses minibaarist konjakipudeli, võttis sealt tubli sõõmu ja nõjatus mõnuga tagaistmele.

      Ta ei teadnud, et probleemid olid nüüd alles algamas.

      II peatükk

      Lennukis

      Dmitri tõstis pilgu ajalehelt ja vaatas stjuardessi abivalmis silmadesse.

      „Palun, kas võiksite mulle ühe kokakoola tuua?”

      „Üks hetk,” teatas heledapäine iludus ning suundus mööda kitsast vahekäiku kokpiti poole.

      Kuidas nad siin oma kontsadega käia saavad, vilksas Dmitri peas, kui tüdruku hööritav tagumik kaugenes. Ta muigas ja üritas taas ajalehte süveneda, kuid see ei õnnestunud.

      Artist oli Moskva–Londoni lennul ning teda valdasid segased tunded. Istudes üheteistkümne kilomeetri kõrgusel õhus, valepass taskus, tundis ta end nagu hea ja halva vahel. Londonis ootas ihaldusväärne töö, aga Moskvast jäi kirja läbikukkumine. Õnneks oli vähemalt selge, et lennuk viib teda aeglaselt, kuid kindlalt paremate jahimaade poole ja jätab ebaõnnestunud korteriröövi üha kaugemale selja taha.

      Kõik pidanuks minema teisiti. Tagantjärele mõeldes oli ta seda juba ette aimanud. Sisetunne, mingi seletamatu kriminaalinstinkt polnud lubanud tal oma tavalisest ampluaast – näitlemisest – välja astuda. Kõik, mis puudutas ümberkehastumist, kellegi identiteedi varastamist või enda tundmatuseni muutmist, oli tema leib, hämmastava leidlikkusega planeeritud ja perfektselt täideviidud petuskeemid – tema töö. Aga lihtlabane korterivargus – ei. Heebli ja spordikotiga ringikolamine oli Dmitri silmis teistsuguste inimeste pärusmaa. Lihtsakoelisem, maalt linna õnne otsima tulnute leib. Ta austas vargaid, kuid teadis, et see ala pole tema jaoks. Tal on teine tase. Selle tõestamiseks ta Bogdani pakkumise vastu võttiski. Saavutusvajadus ja killuke edevust sundisid teda isakestele näitama, milleks ta hiljem suurel laval võimeline on.

      Dmitri loodud petuskeemide rühma kuulus kakskümmend inimest, kes tegutsesid põhiliselt Venemaa idaosa linnades – Moskvas,