Allan Quatermaini kummaline lugu koletisjumalast. Henry Rider Haggard

kurus? Arvan, et mingi Tragöödia kehastus – ei, see sõna on vastuoluline – mingi neetud, kompamatu hing, läbinisti traagiline, pea kummargil ja tiivad seotud mingi kirjeldamatu ja kahetsematu kuriteoga.

      Nojah, mis kasu oli siin mõistujutu heietamisest ja niisuguse nähtamatu elaniku kujutlemisest, kui Zikali, See-Kes-Poleks-Kunagi-Pidanud-Sündima, oli selle hauataolise sügaviku elanik ning oli olnud seda loendamatuid aastaid. Kindlasti oli ta Tragöödia kehastus ning ta hallipäine pea oli kroonitud kirjeldamatu ja kahetsematu kuriteoga. Kui paljusid oli see võigas kääbus tapnud ja kui paljud olid veel määratud hukkuma püünistes, mida ta oli aasta-aastalt neile kudunud? Ning siiski oli patuse vastu patustatud ning ta maksis vaid tagasi oma kannatusi, tema, kelle naine ja lapsed olid mõrvatud ja kelle suguharu oli laiaks trampinud Tšaka julmad jalad, kelle hõimu ta vihkas ja kelle hävitamise nimel elas. Isegi Zikali jaoks tuleb teha mööndusi; ta pole läbinisti halb. Ma mõtlen, et kas ükski mees on läbinisti halb.

      Nii mõtiskledes rühkisin mööda kuru edasi ning mulle järgnes masenduses Hans, keda see paik rõhus alati isegi rohkem kui mind ennast.

      "Baas," ütles ta viimaks õõnsal sosinal, sest ta ei julgenud siin valjusti rääkida, “baas, kas sa ei arva, et Teede Avaja oli kunagi ise Heu-Heu, kes nüüd on vanuse tõttu kääbuseks kahanenud, või et igal juhul elab temas Heu-Heu vaim?”

      “Ei, ma ei arva,” vastasin, “sest tal on sõrmed ja varbad nagu kõigil teistel, kuid ma arvan, et kui kusagil neid Heu-Heusid üldse on, võib ta meile rääkida, kust neid leida.”

      “Siis, baas, loodan, et ta on selle unustanud või et Heu-Heu on läinud taevasse, kus põleb tuli üha edasi ega nõua puid. Sest, baas, ma ei taha Heu-Heuga kohtuda; mõte temale muudab mu kõhu külmaks.”

      “Ei, sa parem mine Durbanisse ja kohtu džinnipudeliga, mis muudaks su kõhu soojaks, Hans, ja su pea samuti ning paneks su seitsmeks päevaks pikali,” vastasin olukorda kasutades.

      Siis pöördusime ümber nurga ja jõudsime Zikali kraalini. Nagu tavaliselt, selgus, et mind oodatakse, sest üks ta suurtest vaiksetest ihuteenritest ootas, saluteerides mulle tõstetud odaga. Arvan, et Zikalil pidi olema kusagil üks piilur peidus, kes vaatas all olevat tasandikku ja ütles, kes läheneb. Või tõenäoliselt oli tal teisi viise teadete saamiseks. Igal juhul teadis ta alati minu tulekust ja küllalt sageli ka, miks ma tulen ja kustkohast, nagu juhtus ka sel korral.

      “Vaimude Isa ootab sind, lord Makumazahn," ütles ihuteener. “Ta palub väikesel kollasel mehel, kelle nimi on Valgus Pimeduses, sind saata, ja võtab su otsekohe vastu.”

      Ma noogutasin ja mees viis mu värava juurde aias, mis ümbritses Zikali suurt hütti, millele ta koputas oma odaotsaga. See avanes, kes seda tegi, ma ei näinud, ja me sisenesime, mispeale keegi sulges värava meie järel ja kadus siis. Seal oma hüti ukse ees, põletades enda ees lõket, kössitas karusnahkadesse mässitud kääbus, tohutu pea kummargil, mille kummaltki küljelt rippusid alla hallid lokid just nagu Heu-Heu pildil, ning tulehelk, millesse ta vahtis, säras ta õõnsates silmades. Me astusime üle helkiva, kulunud õuekatte ja seisime tema ees, kuid pool minutit või rohkemgi ei teinud ta meid märkama. Viimaks, üles vaatamata, rääkis ta sel õõnsal kõmiseval häälel, mis ei meenutanud ühtegi teist, mida ma olin varem kuulnud, öeldes:

      “Miks sa tuled alati nii hilja, Makumazahn, kui päike enam hütile ei paista ja varjus on külm? Sa tead, et ma vihkan külma, nagu vanad alati, ja ma mõtlesin, et ei võtagi sind vastu.”

      “Sest ma ei saanud varem tulla, Zikali," vastasin ma.

      “Siis oleksid võinud oodata hommikuni, kui sa mitte ei arvanud, et suren öö jooksul, mida ma ei tee. Ei, veel paljusid öid mitte. Noh, siin sa oled, väike valge Rändur, kes hüppab ühest paigast teise nagu kirp."

      “Jah, siin ma olen,” vastasin pahaselt, “külastamas sind, kes ei rända, vaid istub ühes paigas, nagu kivist kärnkonn, Zikali."

      "Ho, ho, ho!" naeris ta – seda suurepärast naeru, mis kajas kaljude vahel ja pani mu selja alati judisema. "Ho, ho, ho! Kui lihtne on sind vihastada. Hoia oma iseloomu, Makumazahn, et see su juurest plehku ei paneks nagu härjad seal mägitormis kunagi varem. Mida sa tahad? Sa käid siin vaid siis, kui tahad midagi sellelt, keda sa kunagi nimetasid Vanaks Petiseks. Nii et ma ei rända, kas pole, vaid istun nagu kivist konn? Kust sa seda tead? Kas ainult keha rändab? Kas ei või ka vaim rännata kaugele, oh, kaugele, isegi vahel kõrgele taevasse, ning ehk ka riiki, mis on maa all, paika, kus, räägitakse, võib uuesti näha surnud inimesi? Noh, mida sa tahad? Oota, ja ma ütlen sulle, sina, kes selgitad asju nii halvasti, kuigi arvad, et oskad rääkida suulu keelt, kuid pole kunagi seda õigesti selgeks õppinud, sest selleks peaksid mõtlema selles keeles ja mitte sinu enda rumalas võõrkeeles, kus pole sõnu nii paljude asjade jaoks. Too mu arstikott.”

      Hütist sööstis välja üks kogu, ulatas suure kassinahkse koti ja oli jälle läinud. Zikali pistis oma küünisetaolise käe kotti ja tõmbas välja hulga konte, poleeritud, kuid vanadusest kollaseid, mis ta hooletult heitis enda ees olevale maapinnale, et neid siis uurida.

      “Haa,” ütles ta, “midagi karja kohta, ma näen; jah, sa tahad härgi, taltsaid, mitte metsikuid, ning arvad, et võin sulle öelda, kust neid odavalt saab. Muide, mis kingituse te mulle tõite? Kas see on nael teie, valgete meeste, nuusktubakat?” (Tegelikult oli seda veerand naela.) “Kas on mul härgade suhtes õigus?”

      “Jah,” vastasin üsna hämmeldunult.

      “See hämmastab sind. Kas pole suurepärane, et vaene Vana Petis teab, mis te tahate? Noh, ma räägin, kuidas ma seda tegin. Sa kaotasid välgu käes kaks härga, kas pole? Seepärast tahad loomulikult uusi, eriti kuna mõned, kes järgi jäid,” siin ta vaatas jälle konte, “olid viga saanud, jah, raheteradest, väga suurtest raheteradest, ning teised paistavad haiged olevat, “punane vesi”, arvan ma. Seepärast, kas pole kummaline, et vaene Vana Petis teab, et vajate härgi, kas pole? Ainult tobe suulu arvaks, et see on maagiast. Ja see nuusktubakas, mida ma näen, et oled taskust välja võtnud – väga väike kotike, muide. Sa oled mulle ka varem tubakat toonud, kas pole? Seepärast, kas pole kummaline, et ma arvan, et sa teed seda jälle, kas pole? Mitte mingit maagiat.”

      “Mitte mingit, Zikali, aga kust sa tead, et välk tappis karja, ning rahe niisamuti?"

      "Kust ma teadsin, et välk tappis su ikkehärjad Kapteini ja Deutchmanni? Noh, kas sa pole üks väga tähtis mees, kellest kõik on huvitatud, ja kas pole imelik, et mulle räägitakse asjadest, mis juhtusid umbes saja miili kaugusel? Sa kohtasid pulmalisi, kas pole, just enne tormi, ning leidsid ühe neist hiljem surnuna? Muide, teda ei tapnud ei äike ega rahe. Välk lõi lähedale ja uimastas teda, kuid tegelikult suri ta öö jooksul külmast. Arvasin, et ehk tahad seda teada, sest oled uudishimulik. Igal juhul oleksid need kahvrid võinud mulle sellest rääkida, kas pole? Jälle, ei mingit maagiat, nagu näed. Just nii meie, vaesed nõidtohtrid, kuulsust kogumegi, lihtsalt oma silmi ja kõrvu lahti hoides. Kui sina oled vana, ehk paned ka ise äri püsti, Makumazahn, sest rahvajutt räägib, et ka sina hoiad neid lahti, isegi öösiti."

      Niimoodi mind pilgates oli ta kondid tolmust üles korjanud ning heitis neid äkki jälle kummalise spiraalse pöördega, mis pani need kukkuma väikesesse kuhja üksteise otsa. Ta vaatas neid ja ütles:

      “Noh, mida need rumalad asjad mulle meenutavad? Need on mu kauplemisriistad, sa tead, Makumazahn, et lollidele muljet avaldada, kes tulevad meie, nõidarstide juurde saladusi teada saama, sest arvavad, et oskame nende südamesse vaadata. Kuidagi meenutavad need üksteise otsa kuhjatud kaljusid, nagu mäeküljel, ja vaata! Siin keskel on õõnsus nagu koopasuu.

      Kas sa juhtusid selle tormi eest koopasse varjuma, Makumazahn? Oh, sa tegid seda. Noh, vaata, kui targasti ma selle ära arvasin. Mitte mingit maagiat, ainult arvamine. Kas pole tõenäoline, et sa läheksid koopasse, et niisuguse tormi eest peituda, jättes vankri välja? Vaata seda konti siin, mis asub teistest pisut kaugemal, see pani mind sellele mõtlema. Kuid küsimus on, mida sa selles koopas nägid? Midagi tavatut, arvan ma? Kondid ei saa mulle seda öelda, kas pole? Pean selle kuidagi teisiti ära arvama, kas pole? Noh, ma proovin seda teha, vaid selleks, et anda teile, tarkadele valgetele meestele, veel ühe õppetunni viisi kohta,