Allan Quatermaini kummaline lugu koletisjumalast. Henry Rider Haggard

neid, sest Zikali ütles, et me seda teeme, ning kes suudab võidelda Teede Avaja tahtega?"

      V peatükk – Allan lubab midagi

      Ma ei suutnud kunagi Musta Kloofi läheduses hästi magada. Sealt paistis alati hoovavat midagi kurja ja häirivat ning ka see öö polnud erandiks. Tund tunni järel, mõeldes vana võluri imejutule valloodest ja Heu-Heust, nende kuratlikust vaimust, lamasin selle üksildase paiga pingsas vaikuses, mida häiris vaid öösorri juhuslik karjatus, või ehk oli see jahisaak ta haardes või mõne paaviani haukumine kaljude keskel.

      See lugu oli tobedus. Ja siiski – siiski on Aafrika laiades avarustes nii palju kummalisi rahvaid peidus, ning mõnel neist on eriti kummalised uskumused või ebausud. Tõesti, ma hakkasin mõtlema, et kas need ebausud ei võinud aegade jooksul tekitada midagi käegakatsutavat, vähemalt nende arust, keda need mõjutasid.

      Ja selle loo või väljamõeldisega olid seotud ka mõned kummalised asjaolud, mida võis teatud viisil lugeda tõestatuiks. Näiteks see Heu-Heu pilt seal koopas, mille Zikali oma põrgulike trikkide abil tekitas tuleleeki; näiteks teemandid ja rubiinid või kristallid ja spinellid, mis need ka polnud, mis praegu lebasid mu jahikuue taskus. Kui oletada, et need olid teemandid, pidid need tulema mõnest väga kaugest või peidetud paigast, sest ma polnud kunagi näinud niisugusi kusagil, kus ma olin käinud, ja need olid ka täiesti erinevad neist, mida hakati just leidma Kimberley’s, olles näiteks palju rohkem veest lihvitud.