Allan Quatermaini kummaline lugu koletisjumalast. Henry Rider Haggard

Читать онлайн.
Название Allan Quatermaini kummaline lugu koletisjumalast
Автор произведения Henry Rider Haggard
Жанр Историческая литература
Серия
Издательство Историческая литература
Год выпуска 2011
isbn 9789949459186



Скачать книгу

elanud, ning kõige kohutavam. Keegi ei teadnud, millal ta oli sündinud, kuid kahtlemata oli ta väga vana ning oli oma pärismaalasenime “Teede Avaja” all tuntud ja kardetud sel maal juba mitmeid sugupõlvi. Paljude aastate jooksul, tegelikult mu poisipõlvest peale, olime temaga teatud viisil sõbrad, kuigi ma muidugi teadsin algusest peale, et ta kasutab mind oma eesmärkidel, nagu enne, kui kõik lõppes, ka tõesti selgus, ja ta põhjustas Suulu Kuningakoja languse, keda ta vihkas, ja võidutses selle üle.

      Siiski maksis Zikali, nagu tark kaupmees ikka, alati neile, kes teda teenisid, väga heldekäeliselt, kas ühel või teisel viisil, nagu ka neile, keda ta vihkas. Minu kaubaks oli teave, kas ajalooline või seoses selle kummalise Aafrikamaa varjatud saladustega, millest me, valged mehed, hoolimata oma tarkusest nii vähe teame. Kui keegi üldse teadis midagi sellest pildist seal koopas ja selle päritolust, võis see olla Zikali, ning seepärast läksingi Zikali juurde. Uudishimu niisuguste asjade vastu on, nagu võite isegi arvata, alati olnud üks mu tavalisemaid pahesid.

      Nägime palju vaeva ülejäänud neljateistkümne härja kinnipüüdmisega, sest mõned neist olid tormi eest varju otsides kaugele rännanud. Viimaks leiti nad siiski vigastamatult, kui välja arvata mõned muljumised raheteradest, sest on imeline, kuidas omapead jäetud kari oskab end kaitsta loodusjõudude eest. Aafrikas varjuvad nad siiski haruharva äikese ajal puude alla, nagu neil on kombeks siin Inglismaal, ehk sellepärast, et kuna niisugused tormid on siin nii sagedased, on nad esivanematelt pärinud vaistliku teadmise, et välk lööb puudesse ja tapab kõik, kes juhtuvad olema nende all. Vähemalt on niisugune minu kogemus.

      Me rakendasime härjad ette ja rändasime selle silmapaistva koopa juurest minema. Muide, palju aastaid hiljem, kui Hans oli surnud, püüdsin seda uuesti leida ega suutnud. Arvasin, et olin samal mäel kus tookordki, kuid ma pidin eksima, sest ümbruskonnas oli palju sarnaseid mägesid ning seal, kust ma otsisin, ei leidnud ma koopast jälgegi.

      Ehk sellepärast, et siin oli olnud maalihe, ning see lehtritaoline käik mäenõlvalt, millest tungis kuuvalgus Heu-Heu pildile, ning koopa sissekäik, mis oli olnud väga väike, olid kaetud kaljudega. Või ehk otsisin valelt nõlvalt, olles tol korral valesti arvestanud, kui külastasin seda paika tormi käes ja kiiruga?

      Lühidalt, aeg sundis tagant, ning kuna soovisin jõuda kindlasse kohta enne öö tulekut, võisin otsida vaid umbes tunni ringis, ja midagi leidmata pidin edasi minema. Ja ma pole ka kedagi kohanud, kes oleks seal koopas käinud, seepärast arvan, et seda pidid teadma vaid bušmanid ja Hans, kes on nüüd kõik surnud, millest on kahju, sest seal on või olid imelised pildid.

      Te mäletate, ma rääkisin, et just enne, kui algas torm, jõudis meile järele rühm kahvreid, kes läksid mingile peole või tulid sealt. Kui olime pool miili edasi läinud, leidsime ühe neist kahvritest surnult, kuid kas tema (see oli noormees) oli tapetud välgust või rahest, ma ei tea. Ilmselt olid ta kaaslased nii ehmunud, et jätsid ta sinna, kus ta lamas, mõeldes, arvan ma, et tulevad hiljem tagasi ja matavad ta maha. Seepärast, te näete, see koobas tegi meile varju andes palju head.

      Nüüd libisen üle mu reisist Suulumaale, mis oli nagu teised reisidki, ainult aeglasem, sest oli raske töö saada suure koormaga vankrit edasi ainult neljateistkümne härjaga. Kord jäime jõkke kinni, Valgesse Umfolozisse, üsna lähedal Nongela mäele, mis kerkib väikese järve kohale. Ma ei unusta kunagi seda juhtumit, sest see tegi minust väga kohutava vaatepildi tunnistaja.

      Kui me olime kõvasti jões kinni, ilmus rühm mehi sellele Nongela mäele, umbes saja viiekümne jardi kaugusele, tirides endaga kaht noort naist. Uurides neid läbi oma pikksilma, jõudsin järeldusele viisi järgi, kuidas nad oma päid liigutasid ja metsikult ümberringi vahtisid, et need noored naised on pimedad või pimedaks tehtud. Kui ma neid vaatasin, mõeldes, mida teha, haarasid mehed naistel käest ja heitsid nad üle kaljuserva. Haleda ulgumisega veerlesid vaesed olendid kihilisest kaljust alla sügavasse järve ja seal said krokodillid nad kätte, sest nägin selgesti roomajate ruttu. Tõesti, selles järves olid nad alati valvel, sest see oli Suulu kuningate lemmik-hukkamispaik.

      Kui see kohutav tegu oli tehtud, tuli rühm tapjaid – neid oli umbes viisteist – koolmekohale meiega rääkima. Alguses arvasin, et on mingi probleem, ning tõtt-öelda polnud kurb, sest seda lihunikutööd nähes olin muutunud raevukaks ja hoolimatuks. Siiski, kui nad teada said, et vanker kuulus mulle, Makumazahnile, olid nad sõbralikkus ise, nügisid vees kahlates selle ratastele ja nende abiga jõudsime ohutult teisele kaldale.

      Seal küsisin nende juhilt, kes võisid olla kaks mõrvatud tüdrukut. Ta vastas, et need olid kuningas Panda tütred. Ma ei arutlenud selle mõtte üle, kuigi teades Panda meeldivat iseloomu, kahtlesin väga, kas need olid tema lapsed. Siis küsisin, et miks nad olid pimedad ja mis kuriteo nad olid sooritanud. Kapten vastas, et nad tehti pimedaks prints Setivajo käsul, kes isegi siis oli Suulumaa tegelik valitseja, sest “nad olid vaadanud, kuhu ei tohiks.”

      Edasine pärimine paljastas fakti, et need õnnetud tüdrukud olid armunud kahte noormehesse ja koos nendega kuninga või Setivajo, mis oli seesama, käsu vastaselt ära jooksnud. Nad saadi kätte, enne kui nad jõudsid Natali piirini, kus nad oleksid olnud väljaspool ohtu; noormehed tapeti otsekohe ja tüdrukud toodi õigusmõistmiseks kaasa, mille tulemusi ma kirjeldasin. Nii lõppesid nende mesinädalad!

      Veel enam, kapten teatas mulle lõbusalt, et rühm sõdureid oli saadetud tapma noormeeste emasid-isasid ja kõiki, keda nende kraalidest leiti. Niisugusele vabaarmastusele tuli teha lõpp, ütles ta, sest seda tuli ette nii tihti; tõesti, ta ei saanud aru, mis oli juhtunud Suulumaa noorte inimestega, kes olid viimasel ajal muutunud nii sõltumatuteks, kahtlemata eeskuju võtnud Natali suuludest, kus valged mehed lubasid neil karistamatult teha, mida nood tahtsid.

      Siis, ohates aegade allakäigu üle, võttis see kivinenud vana konservatiiv näputäie nuusktubakat, jättis minuga südamlikult jumalaga ning lahkus, lauldes väikest laulu, mis oli minu arust tema tehtud, ning see rääkis laste armastusest oma vanemate vastu. Kui see oleks olnud ohutu, oleksin võinud talle suveniiriks selga tulistada, kuid see polnud. Ja ta oli siiski vaid täidesaatev ohvitser, Suulumaa raudse süsteemi toode kuningate päevadel.

      Noh, ma rändasin edasi, kaubitsedes käigu pealt ja saades tasu lehmades ja vasikates, kelle ma saatsin tagasi Natalisse, kuid ei leidnud ühtegi härga, kes sobinuks veoloomaks, ning veel vähem neid, kes oleksid olnud välja õpetatud, sest noil päevil olid niisugused Suulumaal peaaegu tundmatud. Siiski kuulsin, et üks valge kaupmees oli jätnud maha mõned niisugused, sest nad olid haiged või kurnatud, unustasin, kummad, ning võttis noore karja nende eest vahetuseks. Räägiti, et nad on nüüd jälle paksud, kuid keegi ei paistnud täpselt teadvat, kus nad olid. Üks sõbralik pealik rääkis mulle siiski, et Teede Avaja, see tähendab vana Zikali, võis seda teada, sest ta teadis kõike ja härjad olid maha kaubeldud selles piirkonnas.

      Olin selleks ajaks peaaegu loobunud ideest külastada Zikalit, kuigi Heu-Heu kummitas mind ikka veel, sest olin märganud, et kui ma seda iganes teen, satun otsekohe pärast seda nagu tagajärjeks vaevarikastesse ja ebameeldivatesse seiklustesse. Kuid siiski vajasin hädasti härgi juurde, sest rääkimata kahest, kes olid surnud, paistsid ülejäänud olevat rahehoost ikka veel vaevatud ning üks või kaks paistsid olevat haiged, mis pani mind esialgsest plaanist loobuma. Seepärast pärast Hansuga arutamist, kes samuti pidas seda parimaks mõtteks, suundusin Musta Kloofi, mis oli vaid kahe lühikese päevateekonna kaugusel.

      Olles jõudnud teise päeva pärastlõunaks selle vastiku ja eemaletõukava kuristiku suhu, jäin jõe kaldale laagrisse, ning jättes karja Mavooni ja Induka hooleks, asusin koos Hansuga teele.

      See paik oli muidugi niisugune, nagu see oli alati olnud, ning ikkagi, nagu alati, täitis see mind uudishimu ja hämmastusega. Vaevalt võis terves Aafrikas leida nii kummalist ja rõhuvat paika. Need kõrguvad rünkad, mis paistsid, nagu hakkaksid rändurile kaela kukkuma, need kääbuslikud, melanhoolsed aaloetaimed, mis kasvasid kaljude keskel, kahvatu taimestik, šaakalid ja hüäänid, kes sööstsid minema häälekõma või kajavate sammude peale, tihedad tumedad varjud, sosistavad tuuled, mis paistsid halisevat isegi siis, kui õhk oli pea kohal vaikne, tõmbetuuled, mis sööstsid kuristikus edasi-tagasi, kõik need olid sellele iseloomulikud. Rahvajutud rääkisid, et erilistes kohtades on oma kaitsevaimud, kuid kas neid usuti olevat