Allan Quatermaini kummaline lugu koletisjumalast. Henry Rider Haggard

kibestunult. “Meil on vankris laternaid."

      Nii et pisut vastutahtmist juhtis Hans mind viiskümmend sammu või rohkemgi mööda koobast edasi, sest see oli väga suur, kandes üht laternat ja mina teist, kui kaks suulut järgnesid, küünlad peos. Minnes nägin seintel palju bušmanite joonistusi ning ka üht või kaht pilti neist kummalistest inimestest. Mõned neist joonistustest paistsid üsna värsketena, kuid teised olid kustunud või oli iidse kunstniku kasutatud värv maha koorunud. Need olid tavalised pildid, kuidas mehed kütivad kannasid ja teisi antiloope, lastes neid nooltega, samuti kuidas mõni odamees kütib elevante ja lõvisid.

      Üks neist siiski, mis oli kummalisel kombel neist kõige paremini säilinud, erutas mind tohutult. Seal olid mehed, kelle näod olid valgeks värvitud ja kes paistsid kandvat mingisugust soomusrüüd ja kummalisi teravatipulisi mütse, nagu minu arust kandsid neid früüglased, ründamas pärismaalaste kraali, mille pilliroost tara oli selgesti välja toodud, nagu ka ümmargused hütid selle taga. Veel enam, vasakul tirisid mõned neist meestest naisi eemale niisuguse asja poole, mis hulga laineliste joonte järgi otsustades paistis olema rohmakas joonistus merest.

      Ma vahtisin ja ahmisin õhku, sest kindlasti oli minu ees pilt foiniiklastest, kes olid oma naiseröövimisretkel, nagu neil iidsete kirjanike jutu järgi oli kombeks teha. Ja kui nii, siis pidi selle pildi maalijaks olema bušman, kes oli elanud kaks tuhat ja rohkemgi aastat tagasi. See oli hämmastav. Hans ei paistnud siiski huvituvat, vaid liikus edasi, nagu tahaks ebameeldivat asja lõpetada, ning ma pidin talle järgnema, kartes, et kaon selle tohutu koopa määratuisse sügavikesse.

      Viimaks jõudis ta praoni koopa küljel, millest pidin olema märkamata mööda läinud, nagu kindlasti ka paljud teised.

      "Siin on see koht, baas," ütles ta, “just nagu see enne oli. Nüüd tule mulle järele ja vaata, kuhu astud, sest põrandas on praod.”

      Ma pressisin end avasse, kust oli mul vaevalt ruumi läbi pugeda, kuigi ma pole väga paks. Sellele järgnes kitsas tunnel, mille tekitajaks oli kas vesi või plahvatavad gaasid sadu tuhandeid aastaid tagasi – arvan, et viimane, sest lagi, mis polnud põrandast kõrgemal kui kaheksa või üheka jalga, oli teravate nukkide ja konarustega, mis ei näidanud kusagil veejälgi. Kuid kuna mul pole vähimatki aimu, kuidas olid need suured Aafrika koopad tekkinud, ei aruta ma seda enam. Põrand oli siiski päris sile, sest seda oli kahtlemata kulutanud palju põlvkondi inimjalgu.

      Kui me olime roninud tunnelis kümme või kaksteist sammu, hüüdis Hans mulle, et ma vaikselt paigale jääksin ja mingil juhul ei liigutaks. Kuuletusin talle imestades ning minu laterna valgel nägin, kuidas ta enda oma tõstis, millel oli laternatipu tinavõru külge kinnitatud nahksilmus, et seda oleks mugavam vankri külge riputada, ning pani selle silmuse endale kaela, nii et latern rippus tal seljal. Siis surus ta end vastu koopaseina, nägu seina poole, nagu ei tahaks ta näha, mis on tema selja taga, ning ronis ettevaatlikult külgsammudega edasi, hoides kaljunukkidest kõvasti kinni. Kui ta oli roninud umbes kakskümmend või kolmkümmend jalga niisugusel krabisarnasel viisil, pöördus ta ja ütles: "Nüüd, baas, pead tegema, nagu mina tegin."

      "Miks?" küsisin.

      "Hoia laternat all ja sa näed, baas."

      Ma tegin seda ja märkasin, et sammu või kahe järel oli tunneli põrandas teadmata kui sügav lõhe, sest lambivalgus ei tunginud selle põhja. Ma märkasin ka, et serv koridoriseina ääres, mida mööda Hans oli läinud, polnud kusagil laiem kui kaksteist tolli ning mõnes paigas vähem kui kuus tolli lai.

      "On see sügav?” küsisin ma.

      Vastuseks leidis Hans kivitüki ja heitis selle sügavikku. Ma kuulatasin ning alles üsna pika aja pärast kuulsin alt selle kõlksatust.

      "Ütlesin baasile," sõnas Hans ülemuslikul toonil, “et parem oodata homseni, kui sellest august tuleb pisut valgust, kuid baas ei kuulanud mind ja teab kahtlemata paremini. Kas baas ei tahaks nüüd minna tagasi voodisse, nagu on minu arust kõige targem, ning tulla homme tagasi?"

      Kui peate tõtt teadma, siis ma poleks midagi meelsamini teinud, sest paik oli jäle. Kuid olin Hansu peale nii pahane, et ta mängis mulle seda trikki, et isegi kui kartsin murda oma kaela, ei tahtnud ma teha talle seda rõõmu, et ta pilkaks mind oma kavalal viisil.

      "Ei,” vastasin vaikselt, “ma lähen voodisse, kui olen näinud seda pilti, millest sa räägid, ja mitte varem.”

      Nüüd muutus Hans ärevaks ja palus mind siiralt mitte püüda lõhet ületada.

      “Ma mõistan, kuidas asi on,” ütlesin, “et seal pole mingit pilti ja sa lihtsalt mängid mulle oma vempe. Noh, ma tulen vaatama ja kui ma näen, et sa mulle valetad, siis panen sind seda kahetsema.”

      “Pilt on seal või oli, kui ma olin noor,” vastas Hans mornilt, “ning mis puutub ülejäänusse, siis teab baas paremini. Kui ta murrab nüüd oma kehas kõik kondid, ärgu ta mind süüdistagu, ning ma palun, et ta räägiks tõtt, kogu tõe, Reverend Isale seal taevas, kes jättis ta minu hooleks, ning ütleks Isale, et Hans palus tal mitte tulla, kuid tema kuri tuju ei lasknud tal seda teha. Vahepeal võiks baas parem saapad jalast võtta, sest nende bušmanite jalad, kelle vaime ma kõikjal tunnen, on serva väga libedaks teinud."

      Istusin vaikselt ja võtsin saapad jalast, mõeldes endamisi, et annaksin rõõmuga ära kõik Durbani panka kogutud säästud, kui mind sellest katsumusest säästetaks. Kui kummaline asi on küll valge mehe uhkus, eriti anglosaksi verest või millestki sellesarnasest. Mul polnud üldse vaja niimoodi riskida, kuid et Hans ja need kahvrid mind salaja ei pilkaks, pidin tegema seda vaid uhkuse pärast. Hingepõhjas needsin Hansu ja koobast ja auku ja pilti ja tormi, mis oli mind siia toonud, ja kõike muud, mis mul pähe tuli. Siis, kuna mu laternal polnud niisugust silmust nagu Hansu omal, võtsin laterna tinarõnga hambusse, kuigi see haises jõledalt, sest see paistis olevat ainus asi, mida teha, laususin vaikselt kõige siirama palve ja alustasin teed, nagu meeldiks mulle see.

      Tõtt-öelda mäletan sellest teekonnast vähe, välja arvatud et see paistis kestvat kolm tundi ja mitte minuti, ning kahe suulu tekitatud hädakisa ja halamist minu selja taga, kes jätsid minuga kõige südamlikumalt jumalaga, kui ma edasi läksin, ning näitasid oma kiindumust igal viisil, kutsudes mind oma isaks ja emaks nelja põlvkonna jooksul.

      Kuidagi väänlesin mööda seda neetud serva edasi, surudes kõhtu võimalikult kõvasti vastu seina, nagu oleks selles organis mingi haarav omadus, ning kobades kaljunukkide järele, mille jooksul murdsin kaks küünt. Siiski sain kenasti üle, kuigi just lõpu eel libises üks mu jalgadest ja ma avasin suu, et midagi öelda, mille tagajärjel langes mu latern kuristikku, võttes kaasa lahtise esihamba. Kuid Hans sirutas oma kondise käe, tahtes haarata mu kuuekraest, ent tabas mu vasakut kõrva, ja niimoodi valuliselt toetatult jõudsin kõvale pinnale ja needsin teda maapõhja. Kuigi mõni oleks pidanud mu keelekasutust teravaks, ei vaielnud ta üldse vastu, olles liiga rõõmus mu eluga päralejõudmise üle.

      "Hammas pole tähtis, baas," ütles ta. "On parem, kui see niimoodi ootamatult läheb, sest nüüd võid jälle süüa koorukesi ja kõva kuivatatud liha, mida sa pole saanud teha kuid. Laternast on muidugi kahju, kuigi ehk saame uue Pretoriast või mõnest teisest kohast."

      End kogudes piilusin üle kuristiku serva. Seal kaugel-kaugel all nägin oma laternat leegitsemas mingi valge aine peal, sest klaas oli purunenud ja kogu õli oli leekides.

      “Mis see valge asi seal on?” küsisin. "Lubi?"

      "Ei, baas, need on murtud kondid. Kui olin noor, lasksin end bušmanite abil alla köiega, mida olime keerutanud lugadest ja sokunahkadest, lihtsalt et vaadata, baas. Selle all on veel üks koobas, baas, kuid ma ei läinud sinna, sest olin liiga hirmunud.”

      “Ja kuidas kõik need kondid sinna said, Hans? Neid peab seal olema sadasid!"

      “Jah, baas, palju sadasid, ning nad sattusid sinna niiviisi. Alates maailma algusest on bušmanid selles koopas elanud ja sinna lõkse seadnud, pannes oksi üle augu ja kattes selle tolmuga, et see paistaks kaljuna, nagu mängus lõkse tehakse, baas – jah, nad tegid seda, kuni viimane neist mitte väga kaua aega tagasi tapeti buuride või suulude poolt, kelle lambaid ja koduloomi nad varastasid. Siis, kui vaenlased neid ründasid,