Süütuna Venemaal. Barbara Cartland

laev ei kuulunud nende haldusalasse ja tal tuleb oodata kuni Stockholmi jõudmiseni, kus venelased ta nii-öelda üle võtavad.

      Mõte, et tal tuleb kogu reisi vältel hoiduda selle vuntsidega mehe eest, tundus päris hirmutavana.

      Ta arutles endamisi, millisel viisil saaks see mees talle halba teha ja mõistis, et täiskasvanuna ilma saatjata reisides peab ta õppima ise hakkama saama ega või enam isa peale loota, nagu vanasti.

      Sellest hoolimata tundis ta end väga noore ja üksikuna ning ainult kaasavõetud raamatu lugemine suutis panna teda unustama oma tundeid.

      Enne lõunaeinet oli meri läinud veelgi tormisemaks ja sellepärast oli ka söögisaalis vähe rahvast. Vuntsidega meest polnud kohal ja Zelina tundis suurt kergendust, kui ta sinna ei tulnudki.

      Seekord oli ta olnud ettenägelik ja raamatu kaasa võtnud ning märkas nüüd, et ka lord Charnock loeb saali tagaosas söömise ajal raamatut.

      Kuna mehe silmad olid raamatus, sai Zelina teda veidike jälgida. Ka seekord tundus lord kuidagi eemaloleva ning ebamaisena.

      Arvestades neid dokumendimappe, mis koos lord Charnockiga pardale toimetati, uskus Zelina, et see mees on seotud diplomaatilise teenistusega. Ta oleks tahtnud lordiga sellel teemal rääkida ning küsida temalt ka üht-teist Venemaa kohta.

      “Kui papa oleks praegu minuga koos, oleks see lihtne,” mõtles neiu. “Ma võiksin rohkem teada saada selle maa poliitilise olukorra kohta,” uskus ta.

      Mõeldes neid mõtteid, heitis Zelina pilgu lordi poole, ja nagu tundes neiu pilku, tõstis mees äkki silmad raamatust ja vaatas otse tema poole.

      Tüdruk pööras kiiresti pilgu kõrvale, kuid tema äkiline pealiigutus tõmbas mehe tähelepanu. Zelina polnud ise sellest teadlik, aga läbi ühe illuminaatori tungiv valgus, mis peegeldus vastu tema heledates juustes, tekitas kaugemalt vaadates tema pea ümber pühaku oreooli.

      Lord Charnocki alateadvusest sähvatas ähmaselt läbi mõte, kui kaunis see tütarlaps on, ning ta imestas, miks selline noor daam ilma saatjata reisib.

      See mõttevirvendus oli mööduv ja uuesti raamatusse süvenedes tabas teda teadmine, et see noor naine oligi ju krahvinna vennatütar.

      Kui krahvinna palus tal kogu reisi vältel neiu eest hoolt kanda, polnud ta tüdrukut õigupoolest vaadanudki, sest oli Kathleen Rothbury nõudest nii ärritunud.

      Nüüd tundus talle küllaltki kummalisena, et tütarlaps niimoodi üksinda reisib. Ja miks ta üldse Venemaale sõidab.

      Ta veenis ennast, et see pole tema asi, ja juhul, kui see neiu sarnaneb oma tädiga, ei kavatse ta temaga isegi rääkida.

      Sellest hoolimata pani lord tähele, et kohe kui tütarlaps oli söömise lõpetanud, võttis ta oma raamatu kaasa ja kõndis kiirel sammul saalist välja.

      “Vähemalt ei ole ta merehaige,” mõtles mees.

      Pealelõuna veetis lord Charnock tööd tehes. Kuna tekil jalutada oli ikka veel võimatu, läks ta seejärel kapteniga veidikeseks bridži mängima. Seda privileegi võis lord endale lubada tänu oma tähtsale positsioonile, samuti seepärast, et teda huvitasid laevad ja tal oli kavatsus ka endale kunagi jaht osta.

      Õhtusöögi ajaks lainetus veidi vaibus ja taganttuul aitas kaasa laeva liikumisele Taani ranniku poole varjulisemasse paika.

      Pannud selga õhtuülikonna, nagu tal oli tavaks saanud kodus või Buckinghami palees, läks lord Charnock söögisaali, teades juba ette, et toiduvalik võib olla enam-vähem sama, kui oli eelmisel õhtul.

      Saalis oli märkimisväärselt vähe inimesi, kuid viis minutit varem saali astudes märkas Zelina halba aimates, et vuntsidega mees on tagasi, samal kohal, kus ta oli istunud eelmisel õhtulgi.

      Koos temaga olid mõned meessõbrad, kuid ühtegi naist seal polnud. Oli ilmselge, et nad püüdsid veiniga ravida oma iiveldustunnet.

      Zelina ei vaadanud küll sinnapoole, kuid kuulis neid karjumas kelnerite peale ja nõudmas pudelit pudeli järel. Kui õhtusöök oli jõudnud juba poole peale, tuli stjuuard Zelina juurde ja ütles:

      “Miss, härra Adamson palub teil tulla ja juua temaga klaasike veini.”

      “Härra Adamson?” kordas Zelina, mõistmata, mida talle pakuti.

      Kui stjuuard seejärel keskmise laua poole vaatas, mõistis neiu, kes see on.

      “Palun tänage seda härrat ja öelge, et vastus on ei!” sõnas ta kindlalt.

      “Saab tehtud, miss.”

      Kui stjuuard oli tema vastuse edasi andnud, tõusis härra Adamson Zelina kohkumuseks ebakindlalt jalule ja hüüdis:

      “Kui te minuga ei ühine, joon teie terviseks kaunis daam! Terviseks!”

      Tema sõnade ajal hakkas laev kõikuma ja osa veinist loksus lauale. Mehed lauas möirgasid naerda, toetades härra Adamsoni kätega, et ta püsti püsiks.

      Tundes, et olukord hakkab talumatuks muutuma, haaras Zelina raamatu ja jooksis saalist välja.

      Ta oli just jõudnud kajuti ukse lukku panna, kui keegi sellele koputas.

      “Kes seal… on?” küsis ta ebakindlalt.

      “Olen stjuardess, miss.”

      Zelina läks ukse juurde ja avas selle.

      “Söögisaali stjuuard ütles, et te lahkusite oma õhtusööki lõpetamata. Kas võin teile midagi tuua?”

      “Väga kena, et te selle peale mõtlesite,” vastas Zelina, “aga mulle jätkus sellest.”

      “Stjuuard ütles, et härrased käitusid sündsusetult, aga teil poleks tarvis muretseda, miss. Mehed joovad alati liiga palju, kui meri on tormine.”

      Zelina ei teadnud, mida vastata ja hetke pärast stjuardess jätkas:

      “Kui te hiljem midagi soovite, miss, andke mulle teada.”

      “Tänan teid, kuid lähen nüüd voodisse,” vastas Zelina.

      Ta lukustas ukse ja pugenud voodisse, luges raamatu lõpuni.

      Sel hetkel ta taipas, et järgmisel kahel päeval pole enam midagi lugeda, kuid laeva pardal peaks kindlasti olema veel raamatuid.

      Järgmisel hommikul tõusis Zelina väga vara ja läks laekuri kontorisse küsima, kas laeva pardal raamatukogu ka on.

      Talle öeldi, et kirjutustoas leidub veidi raamatuid, aga kuna iga reisiga läks neid suur hulk kaduma, paluti tagastamisega väga hoolikas olla.

      “Isegi väga auväärsetest inimestest saavad vargad, kui kõne all on raamatud,” lausus laekur naeratades.

      “Arvatavasti jõuavad nad lugemisega ainult poole peale, kuid tahavad ikkagi teada, kuidas raamat lõpeb!” sõnas Zelina.

      Laekur nõustus, mõeldes samal ajal, et naeratus muudab miss Tivertoni kõige kaunimaks neiuks, keda ta oma elu jooksul üldse kohanud on.

      “Kas kõik on korras, miss?” küsis ta. “Kuulsin, et üks reisija käitus eile õhtul söögisaalis häbematult.”

      Zelina mõtles, et laev on nagu väike küla, kus kõigest, mis juhtub, saadakse kohe teada.

      “Minuga on kõik hästi,” sõnas ta, “aga võib-olla oleks mul targem süüa õhtust hoopis kajutis, kui see ebamugavust ei tekita.”

      “Kardan, et seal on küllaltki kitsas ja ebamugav,” lausus laekur. “Aga ärge muretsege, räägin ise kõne all oleva härraga, et ta muudaks oma käitumist.”

      “Ma ei soovi, et te seda teeksite,” ütles Zelina kiiresti.

      “Jätke kõik minu hooleks,” lausus laekur isalikul toonil. “Me oleme siin selleks, et hoolitseda reisijate turvalisuse eest. Kui te oleksite minu tütar, muretseksin tõsiselt, et reisite ilma saatjata.”

      “Teen seda esimest korda,” vastas Zelina.

      “Hästi, kui miski viib teid endast välja, tulge ja