Süütuna Venemaal. Barbara Cartland

ametniku reisi ettevalmistust üle vaatama.

      “See on mulle tõepoolest väga ebamugav,” kurtis krahvinna Zelinale.

      “Vabandust, tädi Kathleen, aga te ei näe mind enam pikka aega.”

      Zelinale tundus, et selle märkuse peale väljendus tädi näol heameel, kuid krahvinna ütles ainult:

      “Suursaadik on kellelegi laeva meeskonnast teinud ülesandeks saata sind Stockholmis Vene laevale.”

      Kuna krahvinna ei sallinud reisimist, rääkisid nad kuni Tilburysse jõudmiseni väga vähe. Alles kohale jõudes nägi Zelina, et reis toimub aurulaevaga.

      Viimastel aastatel kasutati selliseid laevu Põhjamere, Doveri väina ja Iiri mere ületamiseks, varem kasutati neid põhiliselt reisijate vedamiseks rannikul asuvatesse kuurortlinnadesse.

      Sellele laevale, millega tal tuli Stockholmi sõita, olid kiiruse tõstmiseks lisatud abipurjed ja külgmised sõurattad.

      Kui nad laeva pardale saabusid, soovis krahvinna otsekohe näha reisijate nimekirja. Seda lugedes väljendas tema ilme lootusetust näha nende tühiste nimede seas ühtegi tuttavat nime.

      Äkki ta hüüatas, nagu inimene, kes on leidnud aarde sealt, kust ta seda kõige vähem loota oskas, ja võttis suuna otsejoones laekuri kontori poole, lausumata sõnakestki Zelinale, kes talle vaikides järgnes.

      “Kas lord Charnock on juba pardale tulnud?” päris ta.

      “Ei, proua,” vastas laekur, “aga tema Lordlik Kõrgus saabub kahtlemata õige varsti.”

      Krahvinna asus laevatreppi jälgima, seistes ja oodates rauge naeratusega lordi saabumist.

      Nagu arvata võis, astus paari minuti pärast pardale pikk, silmapaistva välimusega mees, kellel oli seljas karusnahaga ääristatud reisikeep. Tema teener oli koormatud paljude tähtsa välimusega mappidega, mis kandsid kuninglikke vapimärke.

      Krahvinna astus mehe poole, huulil naeratus, mille ta oli reserveerinud ainult neile, kelle poolehoidu ta võita soovis.

      “Milord!” hüüatas ta. “Milline ootamatu rõõm!”

      Zelinale jäi mulje, et lord Charnock arvas sootuks teisiti.

      Talle tundus, et lord Charnock on üks ligitõmbavamaid mehi, keda ta eales kohanud oli, aga samas jättis see inimene äärmiselt reserveeritud, võiks öelda, et isegi ebamaise mulje.

      Temas oli midagi külma ja kauget ning Zelinale tundus, nagu oleks ta tehtud kivist, mitte lihast ja verest.

      Ta ei teadnud, miks selline mulje oli tekkinud, kuid talle oli saanud juba harjumuseks kedagi esimest korda kohates talle ka mingisugune hinnang anda. Isa oli sageli naernud nende, nagu ta ise nimetas, “sule ja tindiga” tehtud visandite üle, mida Zelina tavatses äsja tutvustatud või jahiretkel juhuslikult kohatud inimeste kohta anda.

      Zelina lausus endamisi:

      “Lord Charnock on üks hirmuäratav mees, kes on veendunud oma mõjuvõimus.”

      “Kas te reisite selle laevaga?” kuulis Zelina meest tädi Kathleenilt küsimas.

      “Loomulikult mitte,” vastas krahvinna, “ma tulin saatjaks oma vennatütrele, kes on teel Sankt-Peterburgi. Kuna ta reisib üksinda, oleks äärmiselt kena, kui kõrgeauline lord tal silma peal hoiaks.”

      Zelina nägi juba lord Charnocki näoilmest, et see mees midagi niisugust küll teha ei soovi ja et sellise vastutusega ta nõustuda ei kavatse.

      “Kahjuks…” alustas mees.

      Kuid krahvinna osutus talle vääriliseks vastaseks.

      “See on teist väga kena,” lausus naine, “ja ma olen teile äärmiselt tänulik.”

      Mees hakkas just midagi ütlema, kuid krahvinna pöördus juba Zelina poole.

      “Pean nüüd lahkuma, kallis laps. Hoolitse enda eest. Naudi seda reisi, ma olen veendunud, et see meeldib sulle.”

      Tädi suudles teda põsele ja enne kui Zelina jõudis vastata, kõndis naine siidi kahinal ning kübarasulgede lehvides maabumistrepist alla.

      Selleks ajaks, kui tädi kaile jõudis, nägi Zelina, et lord Charnock on juba kadunud, ja ta mõtles kergelt muiates, et ei saa teda kuidagi süüdistada.

      Tädi Kathleeni püüe segada asjasse kogu nimekirja ainuke tähtis isik, keda tädi ka isiklikult tundis, oli tema puhul väga tüüpiline.

      Zelina ei teadnud siis, et tegelikult klaaris tädi vanu arveid mehega, kes talle ei meeldinud.

      Jõudnud kajutisse, mis tundus olevat üks mugavamaid kogu laevas, otsustas lord Charnock, et mis temasse puutub, siis hoolitsegu krahvinna Rothbury vennatütar enda eest ise.

      Ta oli teadlik, et kaks aastat tagasi oli Kathleen Rothbury püüdnud võita tema tähelepanu ja arvatavasti ka südant, sest see oleks olnud saavutus, millega uhkeldada.

      Tuntud seltskonnailudusena pidas krahvinna väga solvavaks, kui mõnest mehest, kuigi seda ei juhtunud just väga sageli, ei saanudki tema pilkude ori ning ta ei heitnud ennast naise jalgade ette.

      Krahvinna jaoks oli olnud jahmatav kogemus, kui lord Charnock tegi talle väga ilmekalt selgeks, et ta ei pea teda sugugi veetlevaks, vaid pigem põlastusväärseks.

      Kathleen Rothburyle jäi selline asi arusaamatuks, ja kuigi ta oli vastust otsinud, polnud ta seda leidnud.

      Kuid krahvinna ei teadnud, et lord Charnocki arvates oli ta käitunud äärmiselt julmalt ühe noore mehega välisministeeriumist. Suhelnud temaga mõned kuud, jättis krahvinna ta maha, kuna silmapiirile oli ilmunud keegi veelgi atraktiivsem.

      Kõne all olev mees oli veel väga noor ja uskudes, et tema süda on murtud, palus ta saata ennast mere taha, kuigi lord Charnockil oleks teda Londonis palju rohkem vaja läinud.

      Sellest hetkest saadik ei sallinud ta Kathleen Rothburyt ja hakkas põlgama ka kõiki teisi ilusaid, kuid tühiseid naisi, kelle ainsaks tegevuseks oli tule või teiste südametega mängimine. Sageli olid sellel hukatuslikud tagajärjed nende jaoks, kes kõrvetada said.

      Ainuüksi fakt, et lord Charnock tema pilgu kutsele ei vastanud, püüdes teda lausa meelega vältida, muutis Kathleen Rothbury veelgi innukamaks.

      Alles siis, kui ta oli sunnitud oma lüüasaamist lõplikult tunnistama, kinnitas krahvinna endale, et varem või hiljem saab ta lord Charnocki kindlasti endale ja annab talle siis ka väärilise õppetunni.

      Krahvinna arvates polnud midagi ärritavamat, kui olla pikal reisil saatjaks noorele tütarlapsele. Tagasi Londonisse jõudes lootis ta, et lordile saab see äärmiselt ebameeldiv olema, kuid samas ei saa mees seda kohustust ka hooletusse jätta.

      Lord Charnockil polnud aga mingit kavatsust tegelda millegi muuga peale oma isikliku heaolu. Tal oli vaja palju tööd teha ja teda pahandas, et just nüüd tuli Venemaale sõita.

      Ainult tänu sellele, et välisminister oli teda väga palunud võtta enda kanda üks äärmiselt raske ülesanne, nõustus ta lõpuks vastumeelselt Venemaale sõitma.

      “Ma ei saa seda usaldada kellelegi teisele peale teie,” oli lord Palmerson öelnud. “Te teate sama hästi kui mina, millised need venelased on. Nende nuhid on igal pool ja kõik, mida te ütlete või isegi mõtlete, kantakse politseipealikule ette. Veelgi enam, mulle räägiti, et tsaari salapolitsei on saanud nüüd täieliku kontrolli, rääkimata asjaolust, et tsaari käitumises pole enam mingit loogikat.”

      “Olen sellest kuulnud,” ütles lord Charnock, “ja jumal teab, mis selles riigis lõpuks juhtuma hakkab?”

      Välisminister ohkas.

      “Sõjaväes tsaari lausa vihatakse. Iga vähimagi provokatsiooni peale satub ta ülimasse raevu ja on muutunud karmiks, õelaks ning kättemaksuhimuliseks.”

      Lord Charnock noogutas.

      “Olen ka seda kuulnud, kuid lootsin, et see on liialdus.”

      “Kahjuks mitte,” vastas lord Palmerson. “Ta on kogu