Süütuna Venemaal. Barbara Cartland

sellest hetkest, kui talle see teatavaks tehakse.””

      Lord Palmerson noogutas.

      “See on tõsi. Aga tema soovid on kahjuks enam kui veidrad. Ta sunnib professoreid, üliõpilasi, insenere ja paljusid teisi riigiametnikke kandma vormiriietust.”

      “See tundub uskumatuna!” pomises lord Charnock.

      “Ainult sõjaväelased tohivad vuntse kanda,” jätkas lord Palmerson naerdes, “aga kõik vuntsid peavad olema mustad, olgu kas või värvitud, kui vaja!”

      Mõlemad mehed hakkasid naerma. Siis lausus lord Charnock:

      “Kahtlemata on tsaar kõige murettekitavam valitseja kogu Euroopas, ja nagu öeldud, pole mul mingit soovi Sankt-Peterburgi sõita.”

      “Teist niisugust inimest, keda pole võimalik tüssata, petta ja oma mõjule allutada, meil lihtsalt pole.”

      Lord Charnock ohkas veel kord.

      “Hästi, aga minu külaskäik saab olema nii lühike, kui võimalik.”

      “Edu korral võite kas või homme tagasi tulla.”

      “Tänan!” sõnas lord Charnock sarkastiliselt, mõistes eelseisva ülesande keerukust.

      Nüüd andis lord korraldusi, kuhu paigutada arvukad dokumentide mapid, et neil saaks korralikult silma peal hoida.

      Kuigi nende sisu oli kodeeritud, teadis lord, et venelased oli meistrid koodide mahavõtmisel ja diplomaatilisest puutumatusest hoolimata kontrollisid nad kõike, mis külalisele kuulus.

      Kogenud reisijana oskas mees hoolitseda selle eest, et temaga kaasas olevad teenrid teaksid, kuidas kindlustada tema rahulolu.

      Kammerteener, kes oli olnud tema teenistuses juba viisteist aastat, jagas stjuuarditele käsklusi ja mingil maagilisel väel sai kõik ka tehtud. See oleks tekitanud kadedust igas vähem asjaga kursis olevas reisijas.

      Kui laev liikuma hakkas, avas lord Charnock ühe oma mappidest ja hakkas selle sisu läbi töötama.

      Ta ei mõelnud enam hetkegi selle kohustuse peale, mille krahvinna Rothbury oli seoses oma vennatütrega tema õlule pannud.

      Teine peatükk

      Kui saabus aeg minna alla õhtust sööma, tundis Zelina end väga kohmetuna. Sisenenud söögisaali, ütles ta stjuuardile oma nime ja õnneks ei juhatatud teda ruumi keskel asetseva suure laua juurde, mille ümber oli juba palju rahvast, vaid üksiku seinaäärse laua juurde.

      Zelina mõistis, et see oli korraldatud Venemaa saatkonna poolt ja oli väga tänulik, et ei pidanud nende tahumatute ja õhtusöögi edenedes üha lärmakamaks muutuvate võõraste inimestega vestlema.

      Neiu oli juba veidi aega söönud, kui ta märkas lord Charnocki söögisaali sisse astumas. Mees tundus olevat kuidagi väga kogukas ja jäi mulje, et ta suhtus kõigesse ümbritsevasse üleolekuga.

      Ta juhatati laua juurde, mis asetses tagapool väikeses alkoovis. Seal oli mees teistest reisijatest eraldatud.

      Zelina võis näha, kuidas ta endale hoolikalt toitu valis ja tema ette lauale oli asetatud jäänõu šampanjaga.

      Seejärel avas mees kaasatoodud raamatu ja hakkas lugema.

      Otsekohe mõistis Zelina, et raamatu lugemine oli väga tark tegu ja soovis, et ta oleks ka ise selle peale tulnud.

      Üksinda olles tundus olevat küllaltki raske oma pilku kusagile pöörata, ja tütarlaps mõistis, et lord Charnock oli andnud talle hea idee, kuidas järgmiste söögikordade ajal üksinda istudes aega veeta.

      Erinevate toidukordade vahel olid pikad pausid ja paistis, et ei jätkunud stjuuardeid, kes sööjate soove täita jõuaksid.

      Keskmise laua ümber istujad nõudsid aina veini juurde ja Zelina oli väga tänulik, et ei pidanud nende hulgas olema.

      Selle laua vastaspoolel istus üks mees, kes teda õhtusöögi edenedes üha kohatumal viisil silmitsema hakkas.

      Zelina oleks tahtnud ära minna, kuid mõistis, et lahkumine enne õhtusöögi lõppu tõmbaks liigset tähelepanu.

      Tegelikult oli ta väga tänulik, kui viimane tema ette asetatud roog oli söödud ja stjuuard küsis, kas tal on veel soove.

      “Tänan, ei, “ vastas Zelina.

      Ta tõusis lauast ja kõndis graatsiliselt, kuid ettevaatlikult, sest külgõõtsumine oli päris tuntav, trepist üles oma kajutisse.

      See ruum oli üsna mugav ja Zelina rõõmustas, et tal oli kaasas raamat, mida lugeda.

      Ta oleks tahtnud võtta rohkemgi raamatuid reisile kaasa, kuid asju pakkida aidanud tädi toatüdruku pealekäimisel täideti reisikohvrid peamiselt riietega.

      “Te ei tea veel, miss Zelina, mida kõike võib teil vaja minna, reisides neisse kaugetesse paikadesse,” oli ta kurjakuulutavalt teatanud. “Olen kuulnud, et Venemaal sajab pidevalt lund.”

      “Ma loodan, et mitte sellel aastaajal!” naeratas Zelina.

      “Te ei saa selles kindel olla, miss,” oli toatüdruk vastanud.

      Ilmselgelt pidas ta Venemaad väga võõrapäraseks paigaks ja Zelina oli temaga täiesti nõus.

      Ta veenis ennast, et peab olema mõistlik ja kui ta tingimata on kohustatud Venemaale minema, võib seal ju uurida selle maa ajalugu, et osata hinnata neid aardeid, mida sealt raamatute põhjal leida võib.

      Hoolimata sellest, kui väga ta püüdis kõigesse eelseisvasse põnevusega suhtuda, tundis ta ikkagi kohmetust ja hirmu.

      Öö jooksul tõusis tuul ja hommikul, kui polnud tunda parajasti pikisuunas õõtsumist, kõikus laev ebameeldivat küljelt küljele.

      Õnneks ei jäänud Zelina kergesti merehaigeks. Tundes, et kajutis läheb veidi lämbeks, tõmbas tütarlaps reisikeebi õlgadele ja läks üles laevatekile.

      Väljas oli väga vähe inimesi ja kõndimine paistis päris ohtlik olevat. Sellegipoolest jäi ta ukseava varju seisma, et jälgida valgetipulisi laineid.

      Meri näis võrratuna. Zelinal polnud midagi karta, kui mitte arvestada üle parda paiskuvatest piiskadest märjaks saamist.

      Ta seisis seal väga kaua, kui ta lõpuks ringi pööras, et kajutisse tagasi minna, pidi ta peaaegu kokku põrkuma mehega, kes oli teda söögisaali keskmisest lauast jälginud.

      “Tere hommikust, kena preili!” ütles mees. “Paistab, et te merd ei karda!”

      “Tere hommikust!” vastas Zelina viisakalt ja püüdis mehest mööduda.

      Kuid mees seisis tema teele ette ja ütles:

      “Ma otsisin teid eile õhtul pärast õhtusööki, kuid olite kadunud.”

      Zelina püüdis välja mõelda, mida öelda, et mitte paista liialt sõbralik.

      Öelda, et kahjuks pole mind teiega tutvustatud, oleks tundunud veidi ülepaisutatuna. Mees paistis olevat selline tüüp, keda tema isa ei oleks mingil juhul džentelmeniks pidanud ja sellist inimest ei tohtinud millegagi julgustada.

      Hullem veel, Zelina tundis, et mees vaatas teda niisuguse pilguga, mis oli tekitanud temas kohmetust juba eelmisel õhtul. Ta püüdis edasi liikuda ja lausus:

      “Vabandust, ma sooviksin minna oma kajutisse.”

      “Kuhu teil kiiret? küsis mees. “Tulge istume kuskile, siis räägite mulle endast.”

      “Ma… kahjuks olen ma liiga… hõivatud,” vastas Zelina ja püüdis uuesti mehest mööduda.

      Mees oleks teda kindlasti takistama hakanud, kuid samal hetkel tuli kõrvaluksest üks reisija ning kui ta neist mööda trügis, järgnes Zelina talle kiiresti ja pääses niimoodi minema.

      Kui ta kajutisse jõudis, tagus tema süda meeletult, kuid ta püüdis endale sisendada, et oleks väga rumal selle peale endast välja minna.

      Zelinale tundus väga imelik,