Solita ja spioonid. Barbara Cartland

krahv.

      Mehed vaikisid. Siis ütles krahv: “Sama juhtus jaanuaris ja ka möödunud kuul. Viimasel korral oli vaenlasel võimatu ilma väeosade liikumist teadmata lahingupaika jõuda.

      Ma ei hakka sind üksikasjadega tüütama. Piisab, kui öelda, et kauem ei saa enam eirata tõsiasja, et meie saadetud info on vaenlasele enne teada, kui see Indiasse jõuab.”

      “Ja mina peaksin avastama, kuidas?”

      “Seda ma tahtsingi sinult paluda,” ütles krahv. “Vannun, Hugo, et olen teinud kõik endast oleneva, et tõde välja selgitada. Peale minu teavad sellest veel paar mu vanemat kolleegi, keda võin täielikult usaldada.”

      Krahv vaikis ja jätkas: “Muidugi olen sellest rääkinud ka oma pojale Johnile, kes loodetavasti käib minu jälgedes. Kuid kõik mu pingutused reetur leida on liiva jooksnud.”

      Ta vaatas hetke hertsogile otsa ja jätkas: “Ma kardan, tõesti kardan saata kodeeritud sõnumit, sest iga kord, kui ma seda teen, saab hulk Briti sõdureid surma.”

      Krahvi häälest kostis valu ning ta jätkas: “Kodeerisin teated isiklikult, et need käiksid läbi võimalikult vähestest kätest, kuid möödunud kuul selgus, et ka sellest pole abi.”

      “Kui ma sind nii kaua ei tunneks ega teaks su töövõimet ja täpsust, oleks mul raske seda lugu uskuda!”

      “See on tõsi, neetult tõsi!” ütles krahv. “Kuidas võin ma meie mehi surma saata lihtsalt seetõttu, et ei suuda omade hulgast spiooni leida?”

      “Mõistan su tundeid,” ütles hertsog.

      “Ja sa aitad mind?”

      Hertsog pigistas huuled kokku ja vastas kuivalt: “Arvatavasti pean seda tegema, kuid ainult jumal teab, kuidas.”

      “Oled alati edukas olnud,” sõnas krahv. “Sa oled olnud edukas ka seal, kus kõik teised on läbi põrunud. Palun sind põlvili, meid mitte hätta jätta.”

      “Mulle tundub, et paned mulle liiga suuri lootusi,” ütles hertsog. “Tead väga hästi, et eelmistel kordadel, kui sind aitasin, oli vedamine suures osas õnneasi.”

      “Oled äkki väga tagasihoidlik!” naeratas krahv. “Tead sama hästi kui minagi, et sul on haruldane kuues meel.”

      Krahv vaikis, enne kui lisas: “Mõnel inimesel on eriline vaist maalide suhtes. Nad suudavad isegi tolmu ja mustuse alt vanameistri töö ära tunda.”

      Hertsog naeratas. Ta teadis, et see on tõsi. Krahv jätkas: “Maadeavastajad on mulle rääkinud samasugusest vaistust, mis juhib nad aastatuhandeid maa sees varjul olnud raidkuju või sõnnikuhunnikusse visatud antiikse vaasi juurde, mille väärtusest omanikul pole aimugi.”

      “Sellistes asjades pole ma asjatundja,” lausus hertsog.

      “Võib-olla mitte,” vastas krahv, “kuid su eriline anne aitas ära tunda mehe, kes polnud muutnud mitte ainult oma identiteeti, vaid ka nahavärvi.”

      “Ka mul on ebaõnnestumisi olnud,” märkis hertsog kuivalt.

      “Kui neid oleks, oleksin minagi kuulnud,” vastas krahv. “Seepärast palun sul kindlaks teha mees, kelle kaudu saladused siit majast välja lähevad. Valedesse kätesse sattudes võivad paljud neist olla ohtlikumad kui kuul!”

      Hertsog ohkas.

      “Kui sa väga peale käid, peaksin vist su palvele vastu tulema, kuid hoiatan sind, et kui paned mulle suuri lootusi, tuleb sul ilmselt pettuda.”

      Krahv lõi näost särama.

      “Sa siis aitad mind?”

      “Tegid ju keeldumise mulle võimatuks.”

      “Tänan sind,” ütles krahv ja ohkas kergendatult. “Ma ei pea sulle ütlema, Hugo, et see probleem on hoidnud mind palju öid ärkvel. Nüüd magan üle hulga aja jälle rahulikult.”