Solita ja spioonid. Barbara Cartland

kostis hertsog. “Olen sinu eestkostja ega luba midagi selletaolist.”

      “Kas ütlesid, et oled minu eestkostja?” küsis Solita.

      “Loomulikult olen,” vastas hertsog. “Su ema tegi selle mulle kohustuseks ja ma viisin su oma nõo juurde. Kui ma pole aastaid oma kohustust täitnud, on praegu viimane aeg seda tegema hakata.”

      Solita kortsutas kulmu.

      “Ma ei taha… koormaks olla,” ütles ta. “Arvasin, et… annad mulle papast jäänud raha… ja ma otsin endale… mõne tööotsa.”

      “Kuigi sa sellest huvitunud pole,” ütles hertsog kindlalt, “saab sinu tööks seltskonnas säramine.”

      “Tahan hoopis Indiasse sõita.”

      “Võib-olla kunagi hiljem,” vastas hertsog. “Kuid miks sa nii väga sinna kipud?”

      Hertsog arvas, et Solita ei vasta, kuid neiu ütles: “Tahan papa eest… kätte maksta!”

      “Mida sa tahad teha?” küsis hertsog.

      “Papa eest kätte maksta! Kavatsen kätte maksta venelastele, kes mu isa tapsid.”

      Hertsog jõllitas teda uskumatult.

      “Taeva pärast, kuidas sa mõtled seda teha?” küsis ta.

      Solita heitis talle kummalise pilgu. Hertsogile tundus, nagu näeks neiu talle otse südamesse.

      “Armastasin papat,” ütles Solita vaikselt. “Sa tead, et venelanna… reetis ta ning saatis tema ja ta mehed… surma.”

      Neiu surus huuled kokku ja jätkas otsusekindlalt: “Ainult siis, kui ma tolle naise… või temasarnase venelase tapan… tunnen… et papa ei surnud asjatult.”

      Teine peatükk

      Hertsog vaatas Solitat üllatunult ja küsis: “Räägid sa tõsiselt?”

      “Väga tõsiselt,” vastas Solita. “Ja arvan, et kõikidest inimestest just sina, kelle elu papa päästis, peaksid püüdma tema surma eest kätte maksta.”

      “Üks asi on tappa inimene lahingus, hoopis teine aga mingil muul ajal. Viimasel juhul on see mõrv!” sõnas hertsog kindlalt.

      “Tean seda,” vastas Solita. “Kuid siis, kui kuulsin mammalt, mis papaga oli juhtunud, otsustasin, et tema surma ei tohi niisama jätta.”

      Hertsog tõstis jala üle põlve.

      “Teeme selle asja kohe klaariks,” ütles ta. “Pead aru saama, et sinusuguse noore neiu jaoks on see mõte mitte ainult rumal, vaid ka ohtlik.”

      Solita vaatas hertsogile mõtlikult otsa.

      Kuna neiu sõnagi ei lausunud, jätkas mees: “Mul on kahju, et jätsin su nii kauaks hooletusse. Ma uurin välja, kui suure summa papa sulle jättis. Arvatavasti hoolitses mu nõbu sinu eest hästi. Pead seda ka ise tunnistama, kui oled enda vastu aus.”

      “Tädi Mildred, nagu ta mul ennast kutsuda palus, oli imetore!” kinnitas Solita. “Ta pani mu Napoli parimasse kooli ja tänu temale leidsin hulga kasulikke sõpru.”

      “Kasulikke?” küsis hertsog.

      Solita naeratas.

      “Sõbrunesin eri rahvustest tüdrukutega, kes õpetasid mulle oma emakeelt.”

      “Väitsid, et sul on keelte peale annet,” sõnas hertsog. “Kuid kardan, et seda meie ühiskonnas eriti ei hinnata.”

      Jälle mõtles ta, et Solita vaatas teda põlastavalt.

      Hertsogi arvates oli see nii noore neiu kohta ebatavaline.

      Ta teadis, et naised on temast sisse võetud mitte ainult tiitli, vaid ka nägusa välimuse pärast.

      Äkki meenus hertsogile, et Solita polnud teda ära tundnud ja ta küsis uudishimulikult: “Paistab, et mäletad hästi oma ema ja isa, kuigi olid verinoor, kui nad surid. Huvitav, miks sa siis mind ära ei tundnud?”

      “Oled muutunud.”

      “Muutunud?” küsis hertsog. “Loomulikult – olen ju vanemaks saanud.”

      “Asi pole ainult selles.”

      “Milles siis?”

      Hertsog rääkis pisut norivalt, sest teda häiris, et nii noor neiu näeb temas erinevust.

      Kuna nende viimasest kohtumisest oli möödas kümme aastat, ei olnud ime, et ta polnud Solitat ära tundnud.

      Samas arvas hertsog, et oma kolmekümne ühe eluaasta juures ei erine ta palju nooremohvitserist, kes oli loodepiiril oma esimesed tuleristsed saanud.

      Ta taipas, et Solita kaalub tõsiselt, kuidas talle seda erinevust seletada.

      Mõne aja pärast ütles ta: “Arvan, et kõige suurem erinevus on selles, et tol ajal, kui sa laevas minu järele vaatasid, eriti pärast mamma surma, tundsin, kui sõbralik ja mõistev sa oled.”

      “Ja nüüd?” ei saanud hertsog küsimata jätta.

      “Sa oled kinnine, küüniline ja arvatavasti ka igav!”

      Hertsog vaatas Solitale otsa.

      “Enda teada pole mul ühtki neist omadustest.”

      “Mõtlesin, et ootad oma küsimusele ausat vastust.”

      “Arvan, et suhtud minusse eelarvamusega, sest oled mu peale vihane, kuna ma su hooletusse jätsin.”

      “Su kehva mälu unustasin mainimata!” andis Solita vastu. “Sa ei unustanud mitte ainult mind, vaid ka tädi Mildredi, kes mu suuremeelselt oma hoole alla võttis!”

      Hertsog oli vabandamisest tüdinud.

      Kuigi ta oli valmis oma eksimust tunnistama, pani ta pahaks, et keegi nii noor ja õigupoolest nii ilus neiu teda noomib.

      Hertsog tõusis, läks üle toa ja tõmbas kella.

      Mõlemad vaikisid, kuni uks avanes ja lävel seisis Dawson.

      “Preili Solita Gresham jääb siia minu külalisena,” ütles hertsog. “Viige tema kohvrid ülakorrusele ja pakkige lahti.”

      “Väga hea, Teie Hiilgus.”

      Uks sulgus ja hertsog vaatas Solitale otsa.

      Tema üllatuseks neiu silmad särasid.

      “Olen öömaja eest väga tänulik,” ütles ta. “Kartsin, et pean ööbima hotellis, mida ma ei saa aga endale hästi lubada.”

      “Kus sa eile ööbisid?” küsis hertsog.

      “Rongis, mis jõudis Calais’sse väga hilja. Reisijad ööbisid kupees ja läksid koidu ajal laevale.

      “Ja edasi?”

      “Sõitsin rongiga Londonisse ja läksin Calverleigh’ House’i.”

      “Kas teadsid, et minust sai hertsog?”

      “Tädi Mildredil käisid Inglismaa ajalehed,” selgitas Solita.

      “Mida sulle minu linnamajas öeldi?” küsis hertsog.

      “Et oled lossis. Sõitsin kohe jaama ja jõudsin viimasel minutil kohalikule rongile. Mul polnud aimugi, et sa sõidad sama rongiga.”

      Kuna hertsog vaikis, jätkas Solita: “Arvasin, et nii nagu kuningapere liikmed, reisivad ka hertsogid erarongiga.”

      “Etteteatamisaeg jäi lühikeseks,” ütles hertsog, “seetõttu pidin leppima tavalise mulle reserveeritud vaguniga.”

      Solita naeris.

      “Pidi see vast pettumus olema!”

      “Sel ajal, kui tutvusime, polnud ma nii tähtis isik.”

      “Tõsi,” nõustus Solita. “Mäletan, et rääkisid mulle, et su kajut on tibatilluke ja pead seda veel kahe ohvitseriga jagama.”

      Neiu vaatas toas ringi ja lisas,