Solita ja spioonid. Barbara Cartland

ohje. Solita ei teinud katset tal kätt suruda.

      Nende lähenedes peatrepile ilmunud teenri abil ronis neiu kaarikust maha.

      Ta märkas, et trepiastmetele on laotatud punane vaip.

      Solita oli veidi maad trepist üles läinud, kui taipas, et džentelmen järgneb talle.

      Mees jõudis Solitale järele ja nad astusid kõrvuti paraaduksest sisse.

      “Tore teid taas näha, Teie Hiilgus,” ütles eakas ülemteener.

      Solita vaatas džentelmeni süüdistavalt.

      Neiu tegi suu lahti, et midagi öelda, kuid hertsog jõudis temast ette: “Daam on minuga, Dawson. Kindlasti tahab ta end pärast reisi pesta ja korrastada. Pärast seda joome Sinises salongis teed.”

      “Väga hea, Teie Hiilgus.”

      Ülemteener astus Solita juurde ja ütles aupaklikult: “Ehk järgneksite mulle, madam?”

      Solita järgnes talle ülakorrusele, liiga üllatunud, et selgelt mõelda.

      “Kes oleks võinud arvata,” mõtles ta, “et hertsog reisib rongiga nagu tavaline reisija?”

      Solita oli arvanud, et Inglismaal on hertsogitel erarong või vähemalt oma luksusvagun, mis ekspressi külge haagitakse.

      Talle polnud pähegi tulnud, et pooljaamas maha tulnud mees võib lossi minna, veel vähem, et ta võiks hertsog ise olla.

      Eakas majapidajanna juhatas Solita muljetavaldavasse magamistuppa.

      Kui Solita oli käed pesnud ja soengu korrastanud, saatis majapidajanna ta trepini. All hallis ootas teda ülemteener.

      Majapidajanna soovitusel oli Solita kübara peast võtnud.

      Ent kuna neiu kartis, et pärast seda, mida ta oli öelnud, saadab hertsog ta kohe minema, hoidis ta kübarat käes.

      “Kuidas võisin ma küll nõnda rumal olla, et temaga nii ebadiskreetselt rääkisin?” mõtles neiu.

      Siis meenus talle aga, et ta kavatses hertsogile seda niikuinii öelda.

      Mis tähtsust sel on, et mees seda varem kuulis.

      Solita arutles meeleheitlikult, mida teha, kui hertsog on tema peale nii vihane, et ei luba tal lossi ööbima jääda.

      Tal oli halb eelaimus, et kuna tal pole saatjadaami, ei võeta teda üheski respektaablis hotellis vastu.

      Trepist alla minnes püüdis neiu ennast veenda, et ei lase end sellest hirmutada.

      Lõppude lõpuks on ta siin hertsogi süül.

      Vana ülemteener võttis ta naeratusega vastu ja ütles: “Tema Hiilgus ootab teid Sinises salongis, madam. Kas soovite pärast reisi tassikest teed?”

      “Hea meelega,” vastas Solita.

      Neiu mõtles, et küllap oleks vanamees üllatunud, kuuldes, et see oleks tema esimene teetass pärast Inglismaale jõudmist.

      Nad läksid veidi maad mööda pikka ja muljetavaldavat koridori.

      Dawson avas ühe ukse ja kuna ta ei teadnud Solita nime, laskis ta neiu teadustamata sisse.

      Hertsog seisis kamina ääres, ning Solitale tundus, et ähvardavas poosis.

      Ometi oli neiu sinisilmis varjamatult trotslik pilk, kui ta hertsogi juurde jõudes reveransi tegi.

      “Palun vabandust, et teid ära ei tundnud” sõnas ta, “kuid pärast meie viimast kohtumist… olete tundmatuseni… muutunud.”

      “Pärast viimast kohtumist?” küsis hertsog. “Millal see oli?”

      Solita naeratas tahtmatult.

      “Viimati kohtusime kümne aasta eest. Olin siis alles laps. Te naersite kogu aeg ja ma arvasin, et… võin teid usaldada.”

      Hertsog vaatas teda pingsalt.

      “Kümne aasta eest?” kordas ta.

      Äkki ta nägu selgines.

      “Te ei taha ometi öelda,” küsis ta uskumatult, “et olete Charles Greshami tütar?”

      “Seda ma olen. Olen Solita Gresham, kelle olemasolu te olete unustanud!”

      “See pole päris õige,” vastas hertsog. “Aga miks te siin olete? Kas minu nõo Mildrediga juhtus midagi?”

      “Teie nõbu Mildred, kelle vastu Teie Hiilgus kordagi minu seal elatud kümne aasta jooksul huvi ei tundnud, suri kuu aja eest.”

      “Mul polnud sellest aimugi. Mulle ei ole sellest teatatud.”

      “Peale minu polnud kedagi, kes teile seda teatanuks. Minagi poleks seda teinud, kuid selgus, et mul pole raha. Seepärast olingi sunnitud Inglismaale sõitma, et küsida teilt, mis papa rahast on saanud.”

      Hertsog hõõrus laupa.

      “Uskumatu,” ütles ta. “Korraldasin nii, et mu nõole saadetaks regulaarselt teie isa raha, et maksta kinni teie koolituskulud.”

      “Niipalju kui mina tean, ei saanud ta pennigi!” vaidles Solita vastu. “Ta maksis kõik viimseni oma taskust kinni.”

      “Raske uskuda, et räägite tõtt.”

      “Võin Teie Hiilgusele kinnitada, et ma poleks teid tülitanud, kui poleks pärast teie nõo surma avastanud, et ta sai raha usaldusfondist. Pärast tema surma langes see rahaallikas ära.”

      “Tahate öelda, et jäite ilma ühegi pennita?”

      “Inglismaale sõiduks piletite ostmiseks olin sunnitud maha müüma kõik ehted, mida teie nõbu mulle aastate jooksul oli kinkinud.”

      “Nähtavasti on juhtunud kahetsusväärne eksitus,” sõnas hertsog. “Mu ainus vabandus on, et varsti pärast seda, kui olin teid oma nõo juurde Napolisse jätnud, saadeti mind tagasi Lääne-Indias asuvasse rügementi.”

      Hertsogile meenus, et nende viimasel kohtumisel oli tüdruk talle käed kaela ümber pannud ja hüvastijätuks musi andnud.

      Tol ajal oli Solita olnud kaheksa-aastane võluv tütarlaps. Teel Indiast koju oli hertsog tema eest hoolitsenud.

      Möödunud aegu meenutades taipas mees, miks neiu oli temaga nii teravalt rääkinud.

      Charles Gresham oli olnud sellal sõjaväes kapten.

      Veidi pärast ta saabumist olid nad headeks sõpradeks saanud ning selgus, et neil on ühesugused huvid.

      Nad viidi üle loodepiirile. Greshamil ei lubatud naist ja tütart kaasa võtta.

      Teel oli neil kokkupõrkeid mässajatega.

      Neil tuli võidelda meestega, keda Afganistanist Indiasse imbunud venelased ässitasid inglastele vastu hakkama.

      Ühel ööl rünnati neid taas ootamatult. Vaenlane oli ülekaalus ja lahing raske.

      Charles Gresham oli päästnud hertsogi, tollal lihtsalt Hugo Leigh’ elu. Seda tehes oli ta saanud reide haavata.

      Mehed olid sõitnud koos Peshawari.

      Paranev Charles Gresham armus ülepea ühte kaunitari, kes tundus talle samaga vastavat.

      Hertsogile ei tulnud mõttessegi, et naisel võiks mingi tagamõte olla, kuna kapten Gresham oli väga nägus mees.

      Haavast paranenud, naasis kapten oma väeossa.

      Hertsog pidi veel nädalaks Peshawari jääma.

      Kuigi hiljem toimus põhjalik ametlik juurdlus, jäi selgusetuks, mis õigupoolest oli juhtunud.

      Teada oli ainult, et Greshami rühm sattus varitsusse. Viimane kui üks mees langes.

      Alles pärast seda, kui Greshamisse näiliselt meeletult kiindunud naine jäljetult kadus, hakati sosistama, et too oli venelaste spioon.

      Seda kahtlustas ka hertsog.

      Paraku ei saanud seda millegagi tõestada ja ta sõitis Lucknow’sse proua Greshamiga