Armunud kummitus. Barbara Cartland

meenus, kuidas teistes paikades, kus ta oli peatunud, kostis tema ilmudes alati tõldade müra, tallipoiste hõikeid ning nende siginat ja saginat.

      Sõites aeglaselt, et jõuaks silmitseda maja ja selle ümbrust, peatas krahv viimaks oma neliku esiukse juures.

      Tallipoiss hüppas faetoni tagaosast maha ja kui ta juhthobuse juurde suundus, lausus krahv:

      “Peame kellegi leidma, Jim, kes meid talli juhataks.”

      “Vististi on see sääl, milord,” vastas Jim.

      Poiss osutas rääkides käega ning krahv nägi nüüd maja taga paistvat katust.

      “Ma küsin,” sõnas ta.

      Mees astus sisse ning sattus halli, kus teisele korrusele viis spiraalne nikerdatud trepp.

      See oli väga kena ning krahv tundis otsekohe lillelõhna ja märkas, et see levis trepijalami juures paiknevale lauale asetatud punaste ja valgete roosidega vaasist.

      Nähes, et maja oli sama kena nii väljast kui seest, sai mees julgust juurde. Talle turgatas pähe mõte, et tegu on koduga, ja ta kaalutles, kas noorel Langstonil võis olla ema.

      Krahv jalutas läbi halli ja heitis pilgu ruumi, mis talle näis võõrastetoana.

      Jällegi olid laudadele seatud lilled ja läbi klaasuste paistis aed, mis oli värvide pillerkaar, kus tulipunaste rododendronite laiad peenrad vaheldusid valge sireli põõsastega.

      Krahvi pööras pilgu taas toale.

      Ta nägi, et see oli kulunud, kuid samas oli kõik seal asuv täiuslikult maitsekas.

      Paneelidega kaetud seintel rippuvad maalid vajasid puhastamist, kuid tal oli aimdus, et neid oleks huvitav hiljem lähemalt uurida.

      Mööda tuldud teed tagasi minnes jõudis krahv raamatukokku, ja teadis kohe, et sellest toast saab ainult tema tuba.

      Talle meeldisid mugavad nahksed tugitoolid ja suur kirjutuslaud, mis seisis valguse mõttes täpselt õige koha peal.

      Ikka veel polnud kedagi näha ja kuna meest huvitas ka ülejäänud maja, ei läinud ta köögi poole, kust võis kindlasti vähegi olemasolevaid teenreid leida.

      Selle asemel läks ta trepist üles, märgates, et iga tammist trepiposti oli algselt krooninud nikerdatud kuju, kuigi mõned olid kadunud või rikutud.

      Samal ajal hindas ta trepi iga ja seda, kuidas puidusüü oli aastatega hakanud välja paistma.

      Ka trepi kõrval seintel rippus maale, ja kuna need olid enamasti portreed, oletas krahv, et neil kujutati Langstoni esivanemaid ning arvas, et leidis mõnes neist sarnasust Gerardi kaunite näojoontega.

      Üles jõudes oli tal valida, kas minna paremale või vasakule. Ta valis vasaku suuna ning mööda madala laega kitsast koridori edasi sammudes nägi ta enda ees pikka galeriid.

      Tegemist oli seda tüüpi galeriiga, mida kuninganna Elizabethi kaasaegsed olid alati oma majadesse ehitanud ja kuhu nad pikkadel külmadel talvedel viisid oma nelja sambaga voodid, paigutasid need kobaras ümber vägeva kamina ning tõmbasid eraldumiseks kardinad alla.

      Ühes oma majadest oli krahvil üpris sarnane galerii ja ta kujutles sageli, kuidas perekond sinna laagrisse asus, kõige tähtsamad isikud tulele kõige lähemal.

      Mees jõudis galerii ukse juurde ja nägi, kuidas päike poleeritud põrandale läbi akende kuldseid helke pildus.

      Siis märkas ta galerii teises otsas valges kleidis naist ning mõtles, et oli lõpuks leidnud inimese, kellele küsimusi esitada.

      Ta astus edasi ja taipas, et naine oli kadunud!

      Viivu mõtles mees, et naine polnud ta lähenemist kuulnud ning istus ilmselt tooli või diivani peale. Kui ta aga mööda galeriid edasi liikus, nägi ta, et see oli täiesti tühi.

      “Ma nägin vist und,” lausus ta endamisi.

      Mees seisis selle koha lähedal, kus naine oli tundunud seisvat, kui kuulis selja taga häält ütlemas:

      “Tere päevast, härra.”

      Krahv pööras ringi ja nägi eakat halli kleidi ja valge põllega naist.

      Kui ta naisele silma vaatas, tegi too kniksu ja sõnas:

      “Teie oletegi vist see Trevarnoni krahv, kes üüris mõisa võiduajamiste nädalaks. Härra Gerard ütles mulle, et tulete varsti, ent te saabusite oodatust varem.”

      “Loodetavasti ei tee see teile väga palju tüli,” lausus krahv, “kuid ma tulin oma külalistest varem, et vaadata, kas kõik on korras.”

      “Loodetavasti on, milord,” vastas Nattie, “kuid meil on väga vähe töökäsi, kindlasti rääkis härra Gerard teile sellest.”

      “Jah, rääkis küll,” teatas krahv. “Ent mu majordoomus on juba teel, kaasas hulk teenreid, kes teevad kõike, mis vaja.”

      “Tänan, milord, ja kas kõrgeauline lord sooviks näha magamistube?”

      “Jah!” vastas krahv.

      Nattie juhatas talle mööda koridori teed, vastassuunas pikale galeriile.

      Mees mõtiskles, kas ta peaks mainima, et oli näinud noort naist valges, kuid märkis hoopis:

      “Ehk räägiksite mulle, kes peale teie veel majas on?”

      “Ainult vana Betsy, kes abistab vajadusel köögis, milord,” vastas Nattie. “Siis on veel Jacobs, kes teeb juhutöid, toob sütt ja puid ning tassib vannivett üles.”

      Krahv ei vastanud ja Nattie jätkas:

      “Tallis on Abbot, tema lapselaps Jem osaleb meie hobustega võiduajamistel.”

      Naine ütles seda viisil, millest krahv mõistis, et too ei kavatsenud end krahvi hobustest heidutada ega alla suruda lasta.

      Krahvi huulil oli kerge muie, kui ta vastas:

      “Ja nüüd ehk ütlete mulle oma nime ja ameti siin majapidamises?”

      “Olin härra Gerardi lapsehoidja, milord, ja lapsest saati on ta mind kutsunud Nattieks, nii on nimi jäänud.”

      “Siis kutsungi teid preili Nattieks,” lausus krahv.

      “Tänan, milord. Siin ongi tuba, milles teil oleks meie arvates kõige mugavam. See on majaperemehe magamistuba, kuid härra Gerard eelistab endiselt tuba, kus ta lapsena magas.”

      Vastupidiselt Demelza kartustele oskas krahv hinnata suurt nelja sambaga voodit koos pleekinud sametkardinate ja – kattega, imekaunilt nikerdatud seinapaneele ja tualettlauale asetatud roosade roosidega vaasi.

      “Kõikjal majas leiduvad lilled on väga meeldivad, preili Nattie,” sõnas mees. “Kas ma peaksin teid lilleseadete eest tänama?”

      Pärast väikest kõhklust vastas Nattie:

      “Eks ma teen neid siis, kui aega leian, milord.”

      “Siis lootkem, et leiate aega minu siinviibimise ajal,” lausus krahv.

      Nattie seletas talle, kuidas talli leida ning mees läks alumisele korrusele ja avastas, et Abbot oli juba näidanud Jemile, kuhu nelik paigutada.

      Krahv uuris talli lähemalt.

      Ehitis oli üllatavalt ruumikas, palju parem, kui ta oli lootnud leida, välja arvatud ehk mõne ümbruskonnas leiduva tõeliselt suure maja juures.

      Mehe tallisviibimise ajal saabusid ta hobused.

      Ajaks, mil ta oli üle vaadanud nende latritesse paigutamise ja näinud, et Crusader on suurepärases vormis, jõudis ta teenijaskond mõisa ning majordoomus juhtis liikumist nagu kindral vägesid.

      Kuna külaliste saabumiseni polnud midagi teha, jalutas krahv aeda, et seista ja vaadata rododendroneid, õitsvaid põõsaid ja puid, mida ta lapsena oli kutsunud kuldseks vihmaks.

      Krahvile näis, nagu ta oleks astunud minevikku ning sattunud maale, kus elasid gnoomid ja haldjad, lohed ja rüütlid.

      Väikese