Armunud kummitus. Barbara Cartland

kuni naine on elus, pole see võimalik, ja ma võin sulle kinnitada, et krahv pöörab oma seotuse enda kasuks.”

      Gerard naeris pisut kibestunult.

      “Kui ta jätab mõne naise nutva ja murtud südamega maha, ei saa too kuidagi krahvi süüdistada, teades algusest peale, et abielu pole võimalik.”

      “Ma võin seda… mõista,” ütles Demelza.

      “Ei mõista sa midagi!” nähvas vend, “ja ma ei lase sul krahviga kohtuda, jutul lõpp! Sa lahkud siit täna õhtul ja rohkem me ei vaidle.”

      “Aga kuhu ma lähen? Ma ei saa ju ometi Northumberlandi tädi Elizabethi juurde sõita, kui mind keegi ei saada, ja kui ma Nattie kaasa võtan, olen kindel, et Betsy keeldub tööd tegemast!”

      “Oh issand, sa teed asja mõttetult raskeks!” hüüdis Gerard.

      “Üldsegi mitte, kullake, kuid peame tõsiasjadele otsa vaatama. Sa tead sama hästi kui minagi, et maja seisab püsti minu najal, et mina teen sulle süüa, kui sa siin oled, vaatan, et linad oleksid olemas, toad avatud ja tolm pühitud.”

      “Siis maksa kellelegi selle töö eest, kuni sa ära oled!” vastas vend ärritatult.

      “Kellele?” küsis Demelza. “Kõik vähegi vabamad ja tervemad naised on juba hõivatud võiduajamiste publiku teenindamisega.”

      See oli nii ümberlükkamatu tõde, et Gerard ei leidnud vastust.

      “Ja veelgi enam,” jätkas Demelza viivu pärast, “ma ei saa lubada võõrastel teenritel rikkuda neid väheseid ilusaid asju, mis meil veel alles, nagu ehtsa pitsiga linu, mida ema alati kasutas, ja padjapüüre, mida ta nii kaunilt tikkis.”

      Vend tahtis midagi öelda, kui neiu hüüatas tasakesi.

      “Välja mõtlesin! Ma tean, mida ma võin teha! Terve… probleem on lahendatud.”

      “Kuhu sa lähed?”

      “Preestrite tuppa!”

      “Preestrite tuppa?” kordas vend.

      “Ma kolin sinna magama,” ütles Demelza. “Keegi ei tea, et ma olen majas, ja kui sa võiduajamistele lähed, teen kõik korda ja panen asjad su naasmiseks valmis.”

      Gerard silmitses teda mõtlikult. Siis lausus ta aeglaselt:

      “See ei meeldi mulle. See on liiga ohtlik.”

      “Ohtlik?” uuris Demelza.

      Mees polnud selgitamiseks valmis, kuid äkitselt nägi ta õde uues valguses ja justkui esimest korda.

      Gerard oli temaga nii harjunud, et polnud siiani taibanudki, kui kena neiu õieti oli, sest õe ilu erines Londonis kohatud naiste omast.

      Demelza väikeses ovaalses näos ja suurtes kannikesekarva silmades oli midagi väga noort ja peaaegu lapselikku.

      Langstonitele oli omane, et nende silmad näisid teatud valguses lillad.

      Gerard oli esivanematesse, kuid üllataval kombel päris Demelza küll isa silmad, kuid hoopis ema juuksed. Need olid nii kahvatut kuldset värvi, et paistsid vahel hõbedastena.

      See oli kummaline ühend, kuid samas nii kütkestav ja ebatavaline, et köitnuks iga meest.

      Demelza oli vennast neli aastat noorem, kuid Gerard mõtles temast kui lapsest, kuigi neiu hoolitses ta eest lausa emalikul moel.

      Nüüd ütles mees endale, et peab õde kaitsma, eriti krahv Trevarnoni suguse mehe eest.

      “Miks sa mind põrnitsed?” küsis Demelza.

      Vend naeratas ning see muutis ta ligitõmbavaks ja poisilikuks.

      “Ma mõtlesin, et korralikus rõivastuses oleksid sa St. Jamesi klubis kuulus.”

      “Loodetavasti mitte!” hüüatas Demelza. “Ema ütles alati, et see on vulgaarne, kui daamidest räägitakse klubides. See tähendavat, et nad polegi tegelikult… daamid!”

      “Nojah, aga sinuga seda ei juhtu, seega langeb see mure ära,” teatas Gerard äkitselt autoriteetsel häälel. “Kui ma luban sul Preestrite toas elada, kas sa vannud mulle, et ei tule salakäikudest välja nii kaua, kui Trevarnon või tema külalised majas on?”

      Mees vakatas ja jätkas:

      “Ma mõtlen seda tõsiselt, Demelza. Sa annad mulle oma ausõna, või lähed koos Nattiega Northumberlandi.”

      “Muidugi ma luban seda,” sõnas Demelza vaigistavalt. “Sa ei arva ometi, et tahan kohtuda selliste meestega nagu krahv või su teised elumeestest sõbrad? Kuigi su jutud neist on köitvad, ei kiida ma neid inimesi ega nende tegusid heaks!”

      Gerard naeris.

      “Õnneks ei tea sa viimastest midagi! Hästi, ma usaldan sind. Võib-olla teen valesti, kuid ma mõistan, et kogu majapidamine sõltub sinust.”

      “See on kõige kenam asi, mida sa mulle öelnud oled,” naeratas Demelza. “Kuid Gerard, kuna sa saad nii palju raha, kas sa annad sellest osa mulle palkadeks ja söögiks, kui sind ennast siin pole?”

      “Jah, muidugi ma teen seda,” vastas vend. “Olen olnud lontrus, kuid loomulikult jagame häid aegu, nagu oleme jaganud ka halbu.”

      “Tänan sind, kallis, teadsin, et sa mõistad, ja mulle ei meeldi kohalikele kaupmeestele võlgu olla.”

      Rääkides suudles neiu venda põsele ja too lausus:

      “Ma pole Trevarnoni tšekki veel rahaks vahetanud, kuid siin on sulle hakatuseks gini või kaks.”

      Mees õngitses taskust mõned kuldmündid ja surus need õele pihku ning Demelza suudles teda veel kord.

      “Nüüd pean minema ja kõik valmis sättima,” ütles neiu. “Aega on väga vähe, kui härrasmehed juba homme saabuvad, ja sul tasuks minna talli ning öelda Abbotile, et ta teaks hobuseid oodata. Latrid on korras, välja arvatud kolm viimast, kus katuses on augud ja vihm läbi tuleb.”

      “Pole sedamoodi, et hakkaks sadama,” sõnas Gerard. “Siia ratsutada oli hirmus palav ning mina ja Rollo mõlemad olime rampväsinud, kui me Windsorisse jõudsime.”

      “Sa ratsutasid terve tee Rolloga? Oh Gerard, kuidas sa ometi võisid?”

      “Lasin tal veidi puhata, kui ma pisut keha kinnitasin ning sõitsin viimased viis miili väga ettevaatlikult,” vastas vend. “Ma tulin otseteed pidi, mis lühendas maad, nagu sa tead. Ma ei saa Londonis endale lubada pidada rohkem kui ühte hobust korraga.”

      “Jah, ma tean seda, kuid tee oli tema jaoks liiga pikk.”

      “Minu jaoks samuti!” vastas Gerard. “Oletatavasti vanni ei saa?”

      “Muidugi saab, kui sul külma vee vastu midagi pole.”

      “See kuluks ära.”

      “Lähen ja panen selle sulle valmis,” lausus Demelza, “ent veinipudeli pead ise endale tooma. Keldris on väga napid varud, kuid arvatavasti võtab kõrgeauline lord oma isikliku veini kaasa.”

      Gerard naeratas laialt.

      “Tal tekib väga suur janu, kui peab meie varudest elama.”

      Demelza jõudis ukse juurde.

      “Sa pole veel öelnud, mitu inimest seltskonnas on.”

      “Minuga koos kuus!”

      “Ja kas sa jääd õhtusöögile?”

      Gerard raputas eitavalt pead.

      “Lähen Winkfieldi Dysartile külla ja teatan talle, et krahv peatub siin. Nad söövad koos õhtust teisipäeval pärast Graftoni võiduajamiste loteriid, kusjuures Yorki hertsog on veendunud, et võidab selle, sest talle sattus Trance.”

      “Oletatavasti Trance’iga ta võidabki,” ütles Demelza mõtlikult. “Kas panused ta peale on suured?”

      “Tuhandetes!” vastas vend.

      Mehe