Armunud kummitus. Barbara Cartland

napilt.

      Leedi Sydel naeris.

      “Sel juhul leiad end kindlasti mingist lagunevast vanast mõisast, kus on eriti ebamugav ja vihm sajab katkisest katusest pähe.”

      “Kahtlemata meeldiks sulle, kui see nii oleks.”

      “Parem tule koos minuga Windsori lossi.”

      Naise hääl oli väga mahe ja veetlev, kuid krahv haigutas ning naine ütles rutuga:

      “Tema Majesteet ootab sind teisipäeval õhtusöögile.”

      “Olen talle öelnud, et lähen temaga õhtust sööma neljapäeval, pärast seda, kui võidan Kuldkarika.”

      “Oled endas väga kindel!”

      “Olen oma hobuses kindel, ja see on peaaegu sama.”

      “See ei tule sulle kasuks, Valient, et saavutad alati soovitu, ükskõik kas asi on hobustes või naistes.”

      Krahv näis veidi mõtisklevat. Siis vastas ta küüniliselt:

      “Arvatavasti on viimaste puhul väljavaated paremad.”

      “Ma vihkan sind!” karjatas leedi Sydel. “Ja kui sa mõtled Charis Plymworthi peale, vannun, et kratsin tal silmad peast!”

      Krahv ei vastanud ning viivu pärast lausus leedi Sydel:

      “Arvatavasti ma tean, miks sa teisipäeva õhtul lossi ei tule. Sa sööd õhtust John Dysartiga ja Charis Plymworth peatub tema pool.”

      “Kui sa tead mu plaane, miks sa siis peale käid, et võtaksin vastu teise küllakutse?” päris krahv.

      “Ma ei suuda uskuda, et oled nii reeturlik, nii vastikult julm minu vastu!”

      Krahv kergitas kulmu ja võttis lonksu brändit, enne kui sõnas:

      “Mu kallis Sydel, ma pole eales ühegi naise põllepaelte küljes rippunud, ja tehkem kohe praegu ja edaspidisekski selgeks, et ma ei kavatse sinu omade küljes rippuda!”

      “Aga ma ju armastan sind, Valient! Oleme teineteisele nii palju tähendanud ja ma uskusin, et sinagi armastad mind.”

      Naise hääl katkes väga liigutaval viisil, kuid krahv tõusis püsti ning pani klaasi kaminasimsile.

      “Stseenid tüütavad mind, Sydel, nagu sa hästi tead. Jätan nüüd hüvasti ja loodan sind näha Ascotis kuninglikus loožis.”

      Krahv kummardus naise kätt suudlema, kuid too avas mehele oma embuse.

      “Suudle mind, Valient, suudle mind! Ma ei suuda su lahkumist taluda, ma tahan sind! Ma tahan sind meeletult! Ma pigem tapan su kui lasen sul teist naist armastada!”

      Krahv silmitses naist, tolle kirest lõõmavaid silmi, kuklasse visatud pead ja kutsuvalt poolalasti kaarjat keha.

      “Oled väga ilus, Sydel,” lausus ta toonil, mis ei lasknud sõnadel kõlada komplimendina, “kuid vahel muutuvad su kiindumusavaldused tüütuks! Kohtume võiduajamistel.”

      Ta sammus kiirustamata ukse poole ning väljus toast tagasi vaatamata.

      Üksipäini jäänud leedi Sydel karjatas puhtast ärritusest. Seejärel tagus ta rusikatega siidpatja lamamistoolil, kuni viskus väsinult selili ja põrnitses ahastades pea kohal kõrguvat maalitud lage.

      Miks oli ta alati pärast krahvi lahkumist pettunud ja peaaegu meeleheitel?

      Naine ütles endale, et oli tegelikult mehega üpris rumalalt käitunud. Praeguseks, pärast lugematuid armukesi, oleks ta pidanud juba teadma, et kui mehed on armatsemisest küllastunud, tahavad nad rahustamist ja meelitamist – mitte osalemist milleski säärases nagu äsja aset leidnud vaidlus.

      Kuid naise piiritu armukadedus sundis teda etlema stseene ja mossitama, mis oli küll teised mehed põlvili surunud, kuid ei mõjunud krahvile üldse.

      “Susi teda söögu!” hüüatas ta valjusti. “Miks on tema eriline?”

      Naine teadis vastust väga hästi: mees lihtsalt oli eriline!

      Seetõttu oli ta lubanud endale, et paneb mehe endasse sama orjalikult armuma, kui ta ise oli.

      Samal ajal näis, et tal oli õnnestunud saada mees enda armukeseks ainult siis, kui see tollele sobis, ja polnud sugugi kindel, et mees oli temasse rohkem armunud kui kümnetesse naistesse enne teda.

      Leedi Sydel oli algselt olnud veendunud, et tema puhul on kõik teisiti.

      Kas polnud ta siis kõrgseltskonna tunnustatumaid kaunitare? Kas polnud ta välimust ja köitvust ülistanud iga seelikukütt ja elumees? Kas polnud tõsiasi see, et tarvitsenuks naisel vaid nipsu lüüa ja ta jalge ette langenuks ükskõik milline talle meeldima hakanud mees?

      Samas teadis ta, et krahv oli tal vaieldamatult käest lipsanud.

      Naine mõistis, et isegi armatsemise ajal ei kuulunud mehe meel ja eriti süda, kui tal see ikka oli, talle. Nüüd mõtles ta meelt heites, et leedi Plymworthi ilmumisest saadik polnud mees enam niisamagi tähelepanelik kui varem.

      “Ma vihkan seda naist! Taevas, kuidas ma teda vihkan!” karjatas leedi Sydel.

      Piisas vaid mõtlemisest Charis Plymworthi peale, naise tumepunastele juustele ja rohelistele pilusilmadele ning ta tundis mõrvahimu.

      “Ma tapan selle naise ja ma tapan krahvi!” ütles ta endamisi, rääkides metsikusega, mis andis märku, et naine oli ühe säärase ägeda raevuhoo piirimail, mis kohutasid ta kodakondseid ja vahel ka teda ennast.

      Lamamistoolil lamaskledes püüdis ta end kujutleda terava noaga Charis Plymworthi salapäraselt näolt naeratust eemaldamas ja seejärel krahvi ründamas.

      Naine mõtiskles, mida ta tunneks, kui mees ta jalge ees surnult lebaks, veri südamesse löödud haavast immitsemas.

      Seejärel lausus ta endale, et elu ilma meheta oleks talumatu, ja et kuidagi, mingisugusel viisil peab ta oma armukese alles hoidma.

      “Charis Plymworth ei saa teda endale!”

      Naise hääl näis buduaari seintelt vastu kajavat ning segunevat eksootiliste parfüümidega, mida ta alati kasutas, ja tuberooside lõhnaga – ta ümbritses end nendega ajast, mil keegi oli talle kord öelnud, et need lilled eritasid kire lõhna.

      Naine tõusis lamamistoolilt ning kõndis teisele poole tuba, kullatud raamiga peegli juurde.

      Ta seisis selle ees ja vaatas oma kurvikat keha, mida mehed olid alati kirjeldanud kui Kreeka jumalannale kuuluvat: kaela ümarat valget sammast, silmis ja huulil üha viivitlevat kirge.

      “Krahv erutab mind nii nagu ei ükski varasem mees,” sõnas naine endamisi. “Ma ei saa temast ilma jääda. Ma ei kavatse temast ilma jääda!”

      Krahv juhtis oma faetoni kõrgelt istmelt hobuseid ja mõtiskles, miks muutusid naised pärast ebaharilikult kirglikku armatsemist alati kas vaimselt või füüsiliselt ohjeldamatuks.

      See näis neis vallandavat midagi säärast, mida nad muul ajal kontrolli all hoidsid.

      Mees otsustas, et oli juba tüdinenud Sydeli klammerduvast omandihimust ja peaaegu hullumeelsest armukadedusest.

      “Olin rumal, et temaga üldse tegemist tegin,” mõtles ta.

      Mees otsustas, et Ascotist Londonisse naastes ei külasta ta enam naist tolle majas Bruton Streetil, kus keelepeksjate mürgiseil sõnuil olid trepiastmed naise lugematute armukeste sisse ja välja voorimisest peaaegu olematuks kulunud.

      “Ta on kaunis,” ütles ta endale, “kuid see pole kõige olulisem.”

      Teades ütluse banaalsust, muigas mees seda öeldes, ja küsis seejärel endalt, mida ta õieti naises otsis.

      Ta elus oli olnud nii palju naisi, kuid mees oli alati väga lühikese ajaga neist tüdinenud, just nii, nagu ta oli nüüd tüdinenud Sydel Blackfordist.

      Kuid Charis Plymworth ootas teda. Nende viimasel kohtumisel oli naine seda selgesti teada andnud, ja nad kohtuvad teisipäeva õhtul lord Dysarti juures õhtusöögil.

      Sellel