Armastuse laul. Barbara Cartland

teile, et usun seda, kuna see on tõsi. Olen teid otsinud kogu oma elu ja kui arvate, et olles teid leidnud, lasen teid käest, siis eksite väga!“

      „A… aga… me peame…“ püüdis Susi öelda, „ma tahan öelda, et…“

      Taaskord oli raske sõnadesse panna seda, mida ta mõtles. Krahv kattis naise laual lebava käe enda peoga.

      Tajudes naist sellest puudutusest värisevat, lausus mees:

      „Teadke, et abiellume niipea, kui vähegi võimalik!“

      Susi silmad läksid suureks.

      „A… abiellume?“ sosistas ta.

      Siis tõmbas naine oma käe ära ja lausus hoopis teistsugusel toonil:

      „Te peate… unustama, et… nii ütlesite.“

      „Miks?“

      „Sest on midagi, millest pean teile rääkima.“

      „Ma kuulan.“

      Hetkeks tundus, et sõnu ei tule. Lõpuks, mehe pilku vältides ja mittemidagi nägeva pilguga mööda restorani uidates, lausus leedi Sherington:

      „Minu abikaasa… oli väga rikas mees – küllap on Lorraine seda teile maininud. Abiellusin temaga väga noores eas, kusjuures tema oli minust… märkimisväärselt vanem.“

      Naise häälest kumas noot, mis andis krahvile teada, mida selline vanusevahe tähendas. Kuid mees ei seganud vahele ja Susi jätkas:

      „Minu mitte kuigi heal järjel perekond… rõõmustas, et keegi sedavõrd mõjukas ja… jõukas nagu lord Sherington… palus minu kätt. Ta oli minu pere vastu väga lahke ja… suuremeelne – nagu ka minu vastu –, ent kui ta möödunud aastal suri, siis selgus, et tema testament oli mõnevõrra erinev sellest… mida kõik olid oodanud.“

      Nüüd pani Susi käed süles kokku ja hetkeks näis, et ta ei suuda jätkata.

      Siis lausus ta pingutusega:

      „Minu abikaasa… jättis mulle kopsaka sissetuleku, aga… kui abielluksin uuesti, kahaneks summa 200 naelsterlingini aastas!“

      Naise hääl kustus ning Susi oleks tahtnud tõusta ja pageda, enne kui krahv midagi ütleb.

      Leedi Sherington ei julgenud mehele otsa vaadata.

      Susi poleks suutnud näha krahvi muutunud näoilmet, mehe nii tõeliselt tunnistatud armastuse kadumist ja selle tunde väljavahetumist millegi muuga, millegi hirmutavaga.

      Susil oli tunne, et mõistva ja poolehoidva suhtumisega naistesse jätkaks mees komplimentide tegemist, flirtimist ega laseks naisel end avaldatud tõe pärast halvasti tunda.

      Samamoodi aga lahtuks ka ekstaas ja õnnejoovastus kõigest, millest naine oli eales unistanud.

      Pärast hetkelist pausi lausus Susi:

      „Te peate lapsi saama – esimeses abielus te neid ju ei saanud.“

      Krahv naeratas.

      „Ma olen ka sellele mõelnud. Lorraine rääkis, et te abiellusite seitsmeteistkümneselt ja saite kaheksateistkümneselt tütre. Et teie tütar on praegu kaheksateist, siis olete kolmkümmend kuus. Me oleme ühevanused, mu armas.“

      Susi vaatas talle pärani silmadega otsa ja mees jätkas:

      „Olen arvestanud, et saaksime kaks poega, enne kui keelaksin teil rohkem lapsi ilmale tuua.“

      „Kaks… poega?“

      Raske oli neid sõnu välja öelda.

      „Girones’i komme näeb ette, et sünnitatakse poegi, aga kui üks juhtub ka tütar olema, ja veel teie nägu, siis armastan teda kõigest hingest.“

      Susi tõi kuuldavale väikse lämmatatud naerupahvaku, mis oli küll rohkem nuuksumise moodi.

      „Kuidas te… saate niimoodi kõnelda? Kuidas… te küll… saate kõike sedasi planeerida?“

      „Mu kullakallis, ma ütlesin, et armastan teid.“

      „Aga prantslased ju nii ei abiellu, Lorraine ütles…“

      „Unustage Lorraine ja kuulake mind,“ segas krahv vahele. „Kuulute mulle ja miski ega keegi ei saa takistada meie abielu. Kuna nii palju aega on kaotsi läinud teineteist otsides, saab see toimuma õige pea. Kirjutasin juba koju vanaemale, et saabume paari päeva pärast tema juurde.“

      „Kuidas me saame… ma tahan öelda…“

      Susi hääl katkes äkitselt. Siis ta hüüatas:

      „Trina! Te unustasite Trina!“

      „Ei, ei unustanud,“ sõnas krahv. „muidugi võib ka tema meiega kaasa tulla. Ma mõistan, et tulite Pariisi, et teda koolist ära võtta.“

      „Aga mida Trina küll teist… ja minust arvaks?“

      „Kui Trina on ligilähedaseltki sama armas ja vaimustav nagu tema ema, tahab ta, et oleksite õnnelik,“ kostis krahv, „arvan, mu aare, et me mõlemad teame, et minuga leiate õnne, mida pole seni oma elus kohanud.“

      Nii see on, mõtles Susi erutatult. Samas tundis ta, justkui hõljuks kõik tema ümber ning et ta pole võimeline selgelt mõtlema. Et krahv oli kõik ise otsustanud ja Susil endal ei paistnud olevat sõnaõigust selles, mida ta peaks tegema või mida mitte, tundus kõik nüüd vältimatu ja samas isegi hirmutav.

      Kui Susi oli Pariisi Lorraine’i juurde saabunud, oli Trina kloostrist äravõtmine selle sammu õigustuseks olnud.

      Samas andis leedi Sherington endale aru, et tegelikult tahtis ta elada senisest sootuks teistsugust elu, ent hetkekski polnud ta kujutanud ette, et võiks leida uue abikaasa.

      Vaimusilmas nägi Susi end pigem endiselt elamas Sheringtoni härrastemajas Hampshire’is ja igalt seinalt enda peale alla põrnitsevate Sheringtoni esivanematega tõtt vahtimas ning jätkamas oma rolli „leedi Heldekäelisena“, kuni Trina kord abiellub ja Susi ise kolib Doweri majja.

      Et lord Sheringtonil polnud poegi ega seega ka tiitlipärijat, pidid testamendi järgi maja ja valdused minema Trina kätesse, lisaklausliga, mis sätestas, et juhul, kui Trina mehe tiitel pole suursugusem kui Sheringtonidel, peab tulevane väimees nimele lisama sidekriipsuga ka nende nime – Sherington.

      See oli just sedasorti keerukas ja ülespuhutud idee, mille võis ainult tema abikaasa välja haududa, oli Susi mõelnud, seejärel enda ebalojaalsuse pärast häbi tundes.

      Kogu testament koosnes juhistest, mida inimesed peavad tegema ja mida mitte, legaatidest sugulastele ja erruläinud teenritele, kingitustest vanadele sõpradele ning kaunis suuremeelsetest annetustest heategevusele ja organisatsioonidele, millest lord Sherington oli huvitunud.

      Ainus karmilt koheldu oli siinjuures Susi ise. Kui advokaat oli testamenti lugenud, tundus lord Sheringtoni seatud tingimus Susi pärandiosa säilimisest vaid juhul, kui ta uuesti ei abiellu, täiesti mõeldamatuna.

      Susi teadis, et sellise nõude taga polnud mitte kadedus võimalike tulevaste abikaasade suhtes, vaid tema noorus.

      Nende abielu viimased kümme aastat oli mees olnud artriidiga ratastooli aheldatud ja peaaegu vihkas abikaasat, kes sai kõndida, ratsutada ja kui olukord nõudis, siis ka tantsida.

      Käidi jahiballidel, sest mees oli krahvkonna administratsiooniülem. Susi oli teadnud, et kui tema positsiooni tõttu mehed temaga viisakusest tantsisid, saatis tantsupõrandal naist abikaasa pilk, kusjuures mitte imetlev, nagu mõne noormehe puhul, vaid vihane ja pahur.

      Koduteel oli lord Sherington aga eriti ebameeldiv olnud, nagu ka järgnevail päevil, kuni mehel lõpuks ununes, et pidi vaatama tantsivat naist, samas kui ise ei suutnud jalulegi tõusta.

      Tegemist oli just sellise pahameele ja kadedusega, mis sundis meest otsustama, et asjad võiksid kulgeda nii, et naine ei abiellugi uuesti, kuni saab nii vanaks, et ei soovigi enam uut meest enda ellu.

      Testamendi ettelugemisel Susi peaaegu kuulis meest punkthaaval välja toomas hüvesid, mis kaasnevad