Armastuse laul. Barbara Cartland

kõik on Jeanil veres,“ kostis Lorraine d’Aubergue, „ja osa tema võlujõust, mis naisi magnetina ligi tõmbab.“

      „Ma mõistan…“ ütles Susi hetk hiljem kõhklevalt, „et olen olnud väga rumal… et teda üldse kuulasin.“

      „Non! Non! Sa ei pea end sedaviisi tundma!“ hüüatas hertsoginna. „Muidugi pead sa teda kuulama, muidugi pead sa tema seltskonda nautima! Terves Pariisis pole teist nii kütkestavat ja seltskondlikku meest. Ma räägin sulle kõike seda üksnes sinu olukorra pärast.“

      „Ma… mõistan,“ ütles Susi tasase häälega. „Aitäh, et… mind valgustasid.“

      Hertsoginna ohkas.

      „Kui vastik on olla tujurikkuja! Aga kui sa rääkisid mulle oma abikaasa testamendis sulle seatud tingimustest, mõistsin, et sul ei ole võimalik prantslasega abielluda.“

      Lorraine d’Aubergue pidas väikese pausi, enne kui sõnas:

      „Mitte et ma hetkekski Jeani ausates kavatsustes kahtleksin, isegi kui sa säilitaksid oma praeguse jõukuse. Kui tema kord abiellub, siis vana riigikorra naisega ja muidugi piisavalt noorega, kes kingiks talle lapsi.“

      Hertsoginna jätkas pärast sügavat ohet:

      „Lapsi, kes oleksid pidanud tal juba ammuilma olema, kui tal poleks olnud ebanormaalne naine, kelle koht on kloostris.“

      „Miks ta siis üldse mehele läks!“ hüüdis leedi Sherington.

      „Sest Jeani isa ihkas rikast miniat, kes suudaks lossi ülal pidada, ning Marie Thérèse’i perekond ihaldas Girone’i krahvinna tiitliga kaasnevat mõjukust.“

      „Ma… ma olin ilmselt unustanud, et prantslastel ongi enamasti korraldatud abielud.“

      „Muidugi mõista!“ vastas hertsoginna. „Selline korraldus on väga arukas ja enamikul juhtudel töötab imehästi. Asi on lihtsalt selles, et vaesel Jeanil ei vedanud. Või oli kuri haldjas tema ristsetel otsustanud, et tema elu ei pea olema üksnes lust ja lillepidu.“

      „Näib, nagu oleks haldjas ta ära neednud!“

      „Seda ta ilmselt tegigi,“ nõustus hertsoginna. „Jeanil oli kütkestav välimus, sarm, intelligentsus, Provence’i vürstideni tagasiulatuv perekonnasaaga – ja abikaasa, kes hakkas teda vihkama hetkest, mil mehe käevangus altari ette kõndis!“

      „Kas see… on tõesti tõsi?“ küsis Susi leebelt. „Mul on Jeanist nii kahju.“

      „Ka minul on temast kahju,“ kostis Lorraine d’Aubergue. „Aga ära unusta, mu kõige kallim Susi, et Jean abiellub õige pea uuesti. Seekord rikka ja noore naisega, kes teda jumaldab ja kes, olles Girone’i krahvinna, teeskleb, et ei näe kõiki neid naisi, kes pikas rodus järgnevad neile, kel on õnnestunud Jeani südant liigutada ajast, mil mees oli piisavalt vana teadvustamaks, et tal selline asi üldse rinnus on.“

      Kell kaminasimsil lõi täistundi ja hertsoginna karjatas kohkunult.

      „Ma jään hiljaks! Hertsog saab mu peale kurjaks! Lubasin ta teel lõunasöögile peale võtta.“

      Lorraine d’Aubergue tõusis siidkleidi kahinal toolilt, pani käed ümber Susi ja suudles teda.

      „Andesta, kalleim, kui olen su tänase päeva päikesesära varjutanud, aga ma pean sinu eest hoolitsema. Kuigi ma olen sinust noorem, tunnen end hoopis palju vanemana ja hulga targemana, kui see just väga upsakalt ei kõla.“

      „Ma tean, et sa soovid vaid head,“ kostis Susi malbel toonil, „ja ma olen väga… väga tänulik sulle sinu… poolehoiu eest.“

      Hertsoginna suudles Susit veel kord ja kiirustas seejärel toast välja, heites ahastava pilgu kellale kaminasimsil, otsekui lootes, et oli ennist valesti vaadanud.

      Kui uks tema järel sulgus, tõusis Susi Sherington taas püsti, et vaadata aeda.

      Hertsoginnal oli olnud õigus, kui ta ütles, et oli päikesesärale varju heitnud. Nüüd oli justkui midagi kadunud, miski, mis varem oli olemas.

      „Lorraine’il on õigus… mul tuleb mõistlik olla,“ manitses Susi iseennast.

      Samas teadis leedi Sherington, et polnud veel kunagi oma elus tundnud seda, mida noil viimastel päevadel krahv Girone’i seltsis.

      Hetkest, mil neid teineteisele tutvustati ja ta mehe tumedaid väljendusrikkaid silmi nägi, tundis Susi, kuidas ta hinges toimus midagi kummalist.

      Tunne muutus tugevamaks õhtu jooksul, mil nad tantsisid ja vesteldes istusid, kusjuures sõnad tundusid täiesti liigsed olevat, sest nad mõistsid teineteist nendetagi.

      “Asi on ilmselt selles, et olen lihtsalt eluvõõras maatüdruk, sest ma mitte ainult ei võtnud ta juttu puhta kullana, vaid pidasin teda ka täiesti eriliseks – väga, väga erinevaks kõikidest teistest meestest siin ilmas.“

      Otsekui oleks pelgalt krahvist mõtlemisest piisanud tema esile manamiseks, avanes salongi uks ja teener teatas:

      „Härra Girone’i krahv, Madame!“

      Hoolimata otsusekindlusest olla mõistlik ja hoolimata hertsoginna jutust, tundis Susi Sherington, kuidas süda rinnus hüppas ning kontrollimatu erutus läbistas kogu keha, kui ta pöördus.

      Hetkeks seisis krahv teda üle salongi vaadates. Seejärel, kui teener oli enda järel ukse sulgenud, liikus ta Susi poole, ilmselge heameel nägu valgustamas.

      Jean oli nägusaim ja ligitõmbavaim kõigist nähtud meestest ja tema silmade väljendusrikkus oli sedavõrd kütkestav, et Susi mitte ainult ei suutnud oma pilku temalt ära pöörata, vaid jäi ka lummatult paigale, kui mees lähemale astus.

      Susi sirutas masinlikult käe välja. Kui krahv selle võttis ja naine mehe huuli oma pehmel nahal tundis, läbistas teda värin.

      „On see tõesti võimalik, et te olete veel kaunim kui meie viimasel kohtumisel?“ küsis krahv sügaval häälel. „Te olete nii võluv, et ma ei suuda uskuda, et olete päriselt olemas, mitte osa unenäost, mida nägin kogu öö.“

      Pingutusega vabastas Susi käe.

      „Teist on väga… kena mind… sedasi Bois’sse lõunasöögile kutsuda,“ ütles leedi Sherington pingutatud toonil, „kuid… arvan, et ehk… on see kutse, mida ma poleks pidanud vastu võtma.“

      Krahv silmitses vaikides naise nägu.

      „Mis on juhtunud?“

      „Ei midagi… Ma lihtsalt mõtlesin, et…“

      „Keegi on teiega rääkinud,“ ütles ta. „Kui me eile õhtul lahku läksime, olite meie tänasest väikesest väljasõidust sama elevil kui mina.“

      Susi ei vastanud. Nüüd ta enam mehele otsa ei vaadanud. Krahv libistas pilgu üle naise sirge väikese nina ja huulekaare, enne kui küsis leebelt:

      „Kas te olete tõesti minu suhtes meelt muutnud? Või püüate nüüd, kui on juba hilja, liiga hilja, mõistlik olla?“

      Just seda sõna oli kasutanud ka Lorraine ja kui Susi suu vastamiseks avas, puhkes krahv tasakesi naerma.

      „Seda ma arvasin,“ sõnas ta. „Lorraine on teile sündsuseteemalise loengu pidanud, ja mõistagi ühtlasi ka minu eest hoiatanud.“

      „Lorraine… armastab mind,“ ütles Susi kärmelt, tundes, et peab hertsoginna kaitseks välja astuma.

      „Mina ka.“

      Susi ahmis õhku. Meest sedasi rääkimas kuuldes oli võimatu mitte tajuda, kuidas mingi kummaline hoovus üle ta keha uhtus, pannes iga närvi mehe lummusest värisema.

      „Jah, ma armastan teid!“ ütles krahv, „me mõlemad teame, mida eile õhtul tundsime. Ent ma ütlesin endale, et on veel liiga vara tundeid sõnadesse panna. Kuna teie, mu armsaim, olete nii rikkumata ja puhas, ei taha ma teid tagant kiirustada.“

      Susi liigutas huuli, kuid ei suutnud ühtegi sõna kuuldavale