Armastuse laul. Barbara Cartland

sõbrad teda kadestasid, ning ikka ja jälle kuulda, milline erakordne ja vaimustav abielu teda ootab.

      Kord juba abielus olles kohtas Susi väga vähe endavanuseid mehi ja naisi.

      Õhtusöökidele kutsutud olid lord Sheringtoni eakaaslased, kes käisid ka Sheringtoni pargis faasanijahil ja kes omakorda kutsusid lordi ja Susit vastuvõttudele Yorkshire’i ja Šotimaale ning Derby- või Ascoti-taolistele võiduajamistele.

      Ehkki mehed tegid noorele leedi Sheringtonile komplimente, kutsusid teda „armsaks väiksekeseks“ ja head ööd soovides pigistasid tema kätt, kohtlesid nende naised teda ikka nagu koolilast.

      Pärast Trina sündi hakkas lord Sherington lakkamatult pojast rääkima, kuid just siis tekkisid mehel tõsised tervisehädad.

      Esmalt tuli bronhiit, mis muutis lord Sheringtoni talvekuudel peaaegu invaliidiks, siis aga artriit, mis ei lasknud mehel enam harjumuspäraselt spordiga tegelda.

      Susist sai pahura ja sageli vastiku invaliidi põetaja. Kuid kõige hullem oli see, et mis tahes meelelahutused jäid hoopis minevikku.

      Just siis avastas Susi, et ainuke paik, kuhu mehe kaebleva ja tigeda hääle eest pageda, oli lastetuba, kus sai koos Trinaga mängida ja naerda.

      Kui lapse vanus juba vähegi lubas, viis leedi Sherington tütre eemale lapsehoidja etteheitva pilgu alt, et uitada metsas ja sõita ponikaarikuga, ilma tallipoisita.

      Aastatega tuli veel tuhat muud asja, mida oli tore üheskoos teha. Et mõlemad olid noored, suutsid nad üheskoos naerda ja tühjast-tähjast lobiseda, kui polnud kedagi juures näpuga vibutamas ja Susit korralikkusele manitsemas.

      Armastusest polnud Susi mõeldagi julgenud, kuni alles nüüd paari päeva eest – või oli see paari sajandi eest, kui ta kohtas esmakordselt Jean de Girone’i.

      „Mis imelik mõju tal küll mulle on?“ küsis Susi endalt.

      Leedi Sherington vaatas, kuidas mees rongisalongi mugavas tugitoolis tema vastas istus, nii armastusväärne ja samas nii isandlik.

      Nende pilgud kohtusid ja Susi tundis, kuidas juba tuttav värin teda läbistas, kui iga närvirakk mehele reageeris ja ta igatses krahvi läheduse järele mehe käte vahel – teguviis, mille ise leidis olevat laiduväärt.

      Tundes häbelikkust, vaatas Susi salongi teise otsa, kus Trina ajakirja luges.

      „Miks sa nii kaugel istud, Trina?“ küsis Susi. „Tule ja räägi krahviga.“

      „Mul on siin ka üsna hea olla,“ vastas Trina, „Ma luban olla kõige diskreetsem saatjadaam!“

      „Ma ei soovi, et sa midagi taolist oleksid!“ ütles Susi peaaegu pahaselt, „ja sa ei tohiks selliseid asju öelda!“

      „Miks mitte, kui see on tõsi?“

      Trina süvenes jällegi ajakirja vaatamisse ja krahv, naeratus silmis, tähendas:

      „Su tütrel on taktitunnet.“

      „Aga ma tahan, et te teineteist tundma õpiksite.“

      „Selleks on hulgaliselt aega, kuid praegu tahan ma sinuga vestelda.“

      „Millest?“

      Krahv istus Susi kõrvale, otsekui olemaks kindel, et Trina neid ei kuule.

      „Kas sa oled talle meist rääkinud?“ küsis mees.

      Susi ei vastanud ja mees ootas. Naine tundis, et krahv sundis teda vastama oma tahtega, soovis naine seda või mitte.

      „Mitte… just otseselt,“ kostis leedi Sherington viimaks, „aga ta… arvas ära.“

      „Ainult juhm inimene ei märkaks, et ma sind armastan,“ ütles krahv, „ja et sina armastad mind.“

      Susi tegi väikese tõrjuva liigutuse ja veidi aja pärast krahv küsis:

      „Sa ei ole ümber mõelnud, Susi, ega ju? Mulle tundus eile õhtul, nagu meie vahele oleks tekkinud sein. Ma ei teadnud päris kindlalt, mis see on, aga ma tundsin, et see on olemas.“

      „Ma olen… sulle öelnud, et sinu… ettepanek… on võimatu.“

      „Me ei hakka seda uuesti arutama,“ ütles krahv. „Ära mõtle enam minu peale, vaid mõtle endale. Ma tean, milline su elu on tänaseni olnud. Mul on kavas seda muuta, täielikult.“

      Susi mõtles, kui nii oleks võimalik, oleks see kõige vaimustavam asi, mis võib temaga eales juhtuda, kuid ta sisendas endale, et peab olema tugev ja päästma mehe tema enda käest.

      Kui krahv abielluks Trinaga, saaks Susi vähemalt meest näha ja tema häält kuulda.

      Kusagil kaugel teadvusesopis oli küll küsimus, kas sellest piisab, kuid Susi keeldus sellele mõtlemast.

      Trina ühes oma hiigelkaasavara ja noorusega oli täpselt see, keda Jean naiseks vajas, ja keda vajas ka Girone’i loss.

      Siis, otsekui krahv oleks naise mõtteid lugenud, hakkas mees oma lossist jutustama.

      „Ma mõtlesin terve öö, kui põnev on sulle näidata kohta, kus ma üles kasvasin ja kus etendati nii palju Provence’i ajalugu.“

      Krahv rääkis nüüd valjemini ja ka Trina asus kuulama.

      „Kas teie loss on väga vana?“ uuris tüdruk.

      „Osa sellest ehitati juba roomlaste ajal,“ vastas krahv, „aga kõige rohkem pakuvad teile kindlasti lõbu minu vanavanavanavanaisa tehtud pentsikud uuendused.“

      „Kes tema oli?“

      „Ta oli krahv Bernhard, üks Provence’i legende, ekstsentrik, mees, kes kunagi unustusehõlma ei vaju, põhiliselt talle omistatud maagiliste võimete tõttu.“

      „Maagiliste!“ hüüatas Trina. „Mis mõttes?“

      Krahv naeratas.

      „Kui te olete juba mõnda aega Provence’is viibinud, siis avastate, et mõnest inimesest räägitakse kui fada’st.“

      „Kes need on?“ päris Trina.

      „Nad on tõepoolest visionäärid, maalikunstnikud, poeedid, nõiutud, kes usuvad haldjaid, kes näevad puu lehestikus jumalaema ja kes võivad tulevikku ennustada.“

      „Nagu fey’d Šotimaal,“ märkis Trina.

      „Täpselt nii!“ nõustus krahv, „ja tegelikult pärinebki sõna fada fata’st, mis tähistab haldjat.“

      „Teie esiisa oligi selline?“

      „Nii usuti. Aga mina arvan, et tegelikult oli ta veidi silmakirjalik.“

      „Miks?“ küsis Trina.

      Neiu oli oma kohalt tulnud teiste juurde istuma, nagu Susi oli tahtnud, ja kuulas õhinal krahvi juttu.