Armastus, lordid ja lõbuleedid. Barbara Cartland

mehed paistsid olevat teadlikud oma riietest, mis olid niisama hea lõikega ja elegantsed kui need, mida kandis krahv. Kuid krahvi seljas tundusid riided istuvat mugavalt ja loomulikult, mis oli niisama ilmne nagu tema harilik tüdinud näoilme.

      Praegu ei paistnud krahv eriti tülpinud olevat, teravalt vaatas ta Petrina poole, nagu oleks neiu välimusel midagi viga.

      Selle koha pealt ei tundnud Petrina vähimatki muret, sest ta teadis, et tema kahvatukollase nartsissi karva kleit sobis hästi kokku tema juuste helgiga ja väike topaaskaelaehe, mis oli pärit Stavertoni kollektsioonist, oli täiuslikult maitsekas.

      Neiu tegi reveransi ja krahv vastas vormilise kummardusega, enne kui ütles:

      “Võtke istet, Petrina, ma tahan teiega rääkida.”

      “Mis ma siis nüüd teinud olen?”

      “Mul on tunne, et tegelikult tahate öelda, et mida te teinud olete, millele mina jälile olen saanud,” kostis krahv.

      “Te tekitate minus täpselt sellise tunde, nagu oleks mind koolijuhatajanna jutule saadetud,” kurtis Petrina. “Ma võin teile teatada, kui te seda veel ise ei tea, et olen olnud diskreetsuse ja kombekuse eeskuju. Teie vanaema on minuga väga rahul ja teiegi peaksite olema.”

      “Miks te siis kaitsepositsioonil olete?” küsis krahv naeruaimukesega hääles.

      “Mida te teete iga päev?” küsis Petrina impulsiivselt. “Ma tean, et te käite hommikul ratsutamas ja õhtul näeme teid ballil, aga teil paistab olevat palju tegemist.”

      “Nagu ma teile juba ütlesin, enne kui teid siia tõin, mul on äärmiselt hästikorraldatud elu,” vastas krahv, “ja ma ei soovi oma elustiili muuta.”

      “Ma olen lihtsalt uudishimulik,” kostis Petrina, “aga muidugi võtavad kallimad lõbuleedid teilt palju aega.”

      “Ma ütlesin teile, et te ei tohi niisugustest naistest rääkida.”

      “Ma ei pidanud silmas midagi ebasündsat,” kostis Petrina ja ajas silmad pärani. “Ma pidasin silmas leedi Isoldat. Kas te kavatsete temaga abielluda?”

      “Ma ei toonud teid siia mitte selleks, et teiega oma eraelu arutada,” ütles krahv vihaselt. “Õppige ükskord ometi ära, Petrina, et niiviisi ei tohi hoolealune oma eestkostjaga rääkida – ja noor daam üldse mitte kellegagi.”

      Petrina ohkas üpris dramaatiliselt.

      “Nüüd te käitute just nii nagu siis, kui me esimest korda kohtusime,” ütles neiu. “Ma lootsin, et teile valmistab rõõmu, kui eeskujulikult ma olen teie instruktsioone täitnud, kuid seejuures ma mõtlesin, et vähemalt selles osas, mis puudutab teid, võin ma olla mina ise. Paraku näen nüüd, et eksisin.”

      Petrina kõneles haavatud väärikusega ja krahvi huuled kõverdusid peaaegu muigele, kui ta vastas:

      “Sooviksin, et te minu suhtes alati aus ja tõemeelne oleksite, Petrina, aga te teate niisama hästi kui mina, et teatud asjade vastu on keelatud üles näidata uudishimu isegi siis, kui kõnelete minuga.”

      “Ma ei saa aru, miks siis,” kostis Petrina. “Pealegi küsib terve London, kas te abiellute leedi Isoldaga, ja mina tunneksin end väga rumalana, kui ma ühel hommikul ärgates loeksin Gazette`ist sellekohast teadet.”

      “Võin teile kinnitada, et selles suhtes ei pruugi te muretseda,” ütles krahv. “Mul pole vähimatki kavatsust abielluda leedi Isolda ega kellegi teisega, muide.”

      Krahv märkas Petrina silmis võidurõõmsat pilku ja ütles kerge kahetsusega:

      “Nüüd te vist arvate, et õngitsesite minust välja väärtuslikku informatsiooni.”

      “Noh, küllap te teate, et inimesed tunnevad teie vastu suurt uudishimu,” ütles Petrina, “ja teie olete palju huvitavam jutuaine kui vana ja vastik, paks, punase näoga regent.”

      “Oma tulevasest monarhist ei sünni niiviisi rääkida,” ütles krahv etteheitvalt.

      Petrina naeris.

      “Nüüd te olete jälle koolijuhataja! “Jah, söör, ei söör, enam ei tee, söör!” Miks te mind kutsuda lasksite?”

      “Ma pean teile teatama, et lord Rowlock palus teie kätt. Ma teatasin talle, et ma ei anna nõusolekut sellisele abieluliidule, ja vähe sellest, ta ei tohi edaspidi teiega mingil viisil suhelda, aga kui ta seda teeb, tuleb teil talle seda öelda.”

      “Lord Rowlock? Minu arust on ta päris huvitav,” kostis Petrina.

      “Ta on kõige hullemat sorti varandusejahtija,” vastas krahv. “Ta on juba aastaid katsunud abielluda iga noore naisega, kellel tema teada on raha. See, et ta niisuguse ettepanekuga minu juurde tuli, näitab, et tal kruvid peas logisevad.”

      “Mul pole vähimatki soovi temaga abielluda,” ütles Petrina. “Aga ta on palju huvitavam kui kõik nood kollanokad, keda mulle plaane pidavad mammad tutvustavad.”

      “Ma olen teile juhtnöörid andnud, Petrina,” ütles krahv. “Kui Rowlock teid kõnetab, ärge tehke temast väljagi; ja kui ta teid rahule ei jäta, tuleb tal tegemist minuga.”

      “Mida te siis teete?” uudishimutses Petrina.

      “Meil pole vähimatki vajadust üksikasjadesse sukelduda,” kostis krahv külmalt, “kuid võin teile kinnitada, et ükskõik millist meetodit ma ka ei kasutaks Rowlockist lahtisaamiseks, see on tõhus meetod.”

      “Kas te võitlete temaga duellil?” päris Petrina. “See oleks tõepoolest erutav! Mulle meeldiks, et te minu pärast kellegagi kahevõitlust peaksite!”

      “Duellid on keelatud ega ole enam moes,” ütles krahv rangelt.

      “Ei ole tõsi!” pareeris Petrina. “Alles möödunud nädalal pidasid kaks Ruperti sõpra Green Parkis duelli. Rupert oli sekundandiks.”

      “Mind ei huvita, kuidas käituvad Coombe’i vanused noormehed, kellel pole midagi paremat teha,” ütles krahv kõrgil toonil. “Mida ma teile öelda tahan, Petrina, on see: te ei arva lord Rowlocki enam oma tuttavate hulka.”

      “Ma kaalun seda,” kostis Petrina provotseerivalt.

      “Te teete, nagu ma käsin, või ma saadan teid Harrogate’i.”

      “Kui te seda teete, siis ma karjun valjul häälel terve tee tolle vastiku kuurordi poole ja maksan karikaturistile, et ta teeks teist pilkepilte ja kirjutaks paskvilli sellest, kui julmalt te käitute oma vaese kaitsetu hoolealusega!”

      “Te pole ei vaene ega kaitsetu,” ütles krahv, “ja kuni te elate minu majas, Petrina, teete nii, nagu mina käsin.”

      “Võib-olla peaksin ma rajama oma majapidamise,” ütles Petrina sulnil toonil.

      Krahv vaatas talle raevukalt otsa ja ütles, suuri vaevu ennast valitsedes:

      “Te püüate mind ainult provotseerida. Jumal küll, pidi mulle ka nii vastik jõmpsikas kaela sadama! Kas te hakkate ükskord korralikult käituma? Kui ei, siis teen nii, et kahetsete, et te üldse sündinud olete!”