Armastus, lordid ja lõbuleedid. Barbara Cartland

kaotama kontrolli hobuste üle. Teraval toonil ütles ta:

      “Teie ei tohi selliseid küsimusi esitada! Teie ei tohi niisugustest naistest rääkidagi! Teie peate viisakalt käituma! Kas te saate aru?”

      “Sellepärast, et teie seda käsite?” küsis Petrina. “Ma ei ole teie jurisdiktsiooni all, nagu te väga hästi teate.”

      “Ma võin keelduda teid edasi sõidutamast,” ähvardas krahv.

      Petrina vaatas muiates ringi.

      Nad olid jõudnud Londonisse viivale maanteele, kus oli piisavalt palju sõidukeid liikumas, mitte üksnes erafaetone, vaid ka postitõldu ja diližansse.

      “Kui mul vähegi aru peas oleks,” ütles krahv, “siis ma paneksin teid siiasamasse maha ja laseksin teil, kurat võtku, oma teed minna!”

      Petrina naeris.

      “Ma ei karda, kui te seda mõtlete. Ma olen nüüd Londonile nii lähedal, et võin istuda postitõlda või üürida diližansi ning sõita kohale.”

      “Ja kus te kavatsete peatuda, kui Londonisse jõuate?”

      “Võõrastemajas.”

      “Ükski viisakas võõrastemaja ei võta teid oma katuse alla.”

      “Mina tean võõrastemaja, mis võtab,” nähvas Petrina vastu. “Rupert rääkis Claire’ile, et ta on seal mõnikord mõne leedilinnukesega viibinud, ma arvan, et nad ei ütle mulle ära.”

      Vikont Coombe’iga on see häda, mõtles krahv vihaselt, et ta latrab oma õele kõik välja.

      “Kas te olete kuulnud Griffin Hotellist Jermyni tänaval?”

      Krahv oli kuulnud ja teadis, et see pole sedasorti koht, kuhu noorel naisel passiks üksinda minna, saati nii noorel ja elukogenematul nagu Petrina.

      “Ma viin teid otseteed teie eestkostja juurde,” ütles krahv valjusti. “Ma räägin talle teie kimbatusest ja võin lubada, et ta vähemalt kuulab mu ära ja loodetavasti käitub mõistlikult.”

      “Võib-olla käitub, kui te olete küllalt tähtis isik,” ütles Petrina hetke pärast. “Ja ma arvan, et oletegi, kuna teil on sellised hobused.”

      “Mis teie eestkostja nimi on?” küsis krahv.

      Petrina ei rutanud vastama ja krahv taipas, et tütarlaps kaalub mõttes järele, kas võib meest usaldada või mitte.

      Mees tundis, et hakkab tütarlapse tõrksuse tõttu kannatust kaotama.

      “Neetud! Ma püüan teid kõigest hingest aidata,” ütles mees. “Iga teine tüdruk oleks mulle tänulik.”

      “Ma olengi teile tänulik, et sõidutasite mu nii kaugele,” kostis Petrina aeglaselt.

      “Miks te siis tõrgute mind usaldamast?”

      “Asi pole selles, ma mõtlen lihtsalt, et te olete nii vana, et olete unustanud, mis tunne on olla noor.”

      Krahv ajas lõua ette.

      Või vana! mõtles ta. Kolmekümne kolmeselt vana! Aga küllap üks kaheksateistkümneaastane laps just nõnda mõtlebki, oletas ta siis. See oli kainestav mõte.

      Krahv vaatas Petrina poole ja märkas vallatut sädet neiu silmis.

      “Te provotseerite mind nimme!” ütles krahv süüdistavalt.

      “Noh, te olete terve tee käitunud üleolevalt ja kõrgilt,” kurtis neiu, “kõneldes minuga ülalt alla, nagu mul endal polekski mõistust peas. Ma võin teile öelda, et mind peetakse äärmiselt intelligentseks.”

      “See, mida te kavatsete, pole põrmugi intelligentne,” nähvas mees.

      “Mulle tundub, et ma käin teile närvidele,” õrritas neiu, “ja see teeb mulle rõõmu.”

      “Miks?”

      “Küllap sellepärast, et te olete nii kõikvõimas, nii immuunne minusuguste harilike inimeste hädade ja murede suhtes. Mul on kange tahtmine teid kividega loopida.”

      “Siis on küll kahju, et teie käsikohver märki ei tabanud,” vastas krahv. “Ma oleksin teadvusetult maas lamanud ja teid oleks kallaletungikatse eest arreteeritud.”

      Petrina naeratas krahvile pilkavalt.

      “Ma poleks ootama jäänud, kuni mind arreteeritakse. Oleksin ära jooksnud.”

      “See on midagi, mis paistab olevat teie tugev külg.”

      “Noh, esimene katse ei läinud sugugi aia taha, eks? Siin ma nüüd olen, sõidan tõllas Londoni poole, neli toredat hobust ees, ja minu kõrval…”

      Neiu vakatas ja pööras pead, et meest vaadata.

      Alles nüüd märkas ta mehe lumivalget keerukalt seotud kaelasidet, kõrget kraed, mille nurgad ulatusid lõuani, suurepärast halli diagonaalriidest reisikuube ja tihedalt istuvaid kollaseid põlvpükse ning tumedatel juustel nurgeti seisvat kõrge põhjaga kübarat.

      “Ma tean, kes te olete,” hüüatas tütarlaps. “Te olete jõukas spordiharrastaja! Olen alati lootnud mõnd niisugust kohata.”

      “Selmet minust rääkida,” ütles krahv, “ootan ma, et te ütleksite mulle kõigepealt oma eestkostja nime, ja seepeale oma nime.”

      “Hea küll, ma riskin,” kostis Petrina. “Kui peaks juhtuma kõige hullem, võin ma alati jalga lasta, nii et te mind ei leia.”

      “See oleks raske, kui teist räägiks terve linn, nagu te kavatsete.”

      Neiu kihistas naeru.

      “Te olete üpris löögivalmis! Mulle meeldib, kui te niiviisi vastu nähvate.”

      Kuna krahv oli tuntud oma teravmeelsuse ja löögivalmiduse poolest ja tema vaimukaid ütlusi korrati klubis, kui ta mõne lendu oli lasknud, pani see lihtsameelne kommentaar teda vaid küüniliselt huuli kõverdama, kuid ta ei lausunud midagi, ainult ootas.

      “Väga hea,” ohkas Petrina. “Minu kohutavalt õela, elajaliku eestkostja nimi on krahv Staverton.”

      “Seda oleks võinud oodata!” mõtles krahv.

      Näitas nii, nagu oleksid sündmused kuhjunud just seda silmas pidades.

      Aeglaselt, otsekui vastutahtsi tulid sõnad mehe huulilt:

      “Siis on teie nimi Lyndon, ja teie isa oli Õnneseen Lyndon!”

      “Kust teie seda teate?”

      Petrina silmad olid imestusest pärani.

      “Sellepärast, et mul on õnnetus olla teie eestkostja!”

      “Seda ma ei usu! See on võimatu! Kõigepealt ei ole te selleks küllalt vana!”

      “Hetke eest ütlesite, et olen liiga vana!”

      “Mina mõtlesin, et te olete rauk, teil on valged juuksed ja käite kepiga!”

      “Mul on kahju, et valmistasin teile pettumuse.”

      “Aga kui teie olete minu eestkostja, mis te olete siis minu rahaga teinud?”

      “Kinnitan teile, et niipalju kui mina tean, seisab see puutumata,” kostis krahv.

      “Aga siis… miks te minu vastu nii kohutavalt ennast üleval olete pidanud?”

      “Ausalt öelda, olin ma teie olemasolu unustanud,” kostis krahv.

      Ta tundis, kuidas Petrina tõmbus jäigaks nagu oleks teda solvatud, ja jätkas:

      “Lugu oli nii, et ma viibisin välismaal, kui teie isa suri, ja kui ma tagasi tulin, oli mul palju isiklikke asju ajada, sest ma olin just pärinud oma isa tiitli ja mõisad. Kardan, et minu omad probleemid lükkasid teie omad kõrvale. “

      “Aga te pidite ju oma advokaadile ütlema, et ma pean koolivaheajaks Harrogate’i nõbu Adelaide’i juurde sõitma.”

      “Ma käskisin advokaadil toimida oma parima äranägemise