Armastus, lordid ja lõbuleedid. Barbara Cartland

nüüd sa leiad, et ta pole seda ega teist,” ütles Claire. “Oh, Petrina, ma olen sinu peale nii kade! Ma olen ammu igatsenud krahviga tutvuda, aga muidugi on hästi teada, et ta ei kõnele naistega, kes pole abielus.”

      “Minuga peab ta rääkima.”

      Petrina polnud valmis sõbrannale tunnistama, et Stavertoni villasse saabumise päevast saadik polnud tal olnud ühtegi võimalust lossiomanikuga vestelda, ja et ta nägi teda ainult lõunasöögil, kus krahv istus laua teises otsas.

      Saabumise hetkest peale olid Petrina päevad täidetud poodides käimisega.

      Ta leidis, et leskhertsoginna mitte ainult ei nautinud kõige kallimate riidepoodide külastamist Bond Streetil, vaid tal oli ka väga selge arusaamine, kuidas tema hoolealune peab olema riietatud, kui ta tahab beau monde’i tähelepanu äratada.

      Esmalt kahtlustas Petrina, et teda topitakse ehk “noore neiu” kleitidesse, mis jätavad temast tähtsusetu mulje või teevad ta teiste debütantide sarnaseks.

      Aga oma rõõmuks avastas ta kohe, et leskhertsoginna, kes oli ise kunagi pidanud seltskondlikku edu saavutama pigem oma välimuse kui esivanemate tõttu, teadis täpselt, kuidas seltskonnas tähelepanu tõmmata, ilma et hea maitse piire ületataks.

      Petrina leidis, et leskhertsoginna oli see, tänu kellele kujutas juba tema ballisaali astumine sensatsiooni.

      Petrinal polnud aimugi, et tema juuksed võivad hiilata nagu põlev tõrvik, kui nad tema kaunikujulise pea kohale soengusse tõsta. Et õige napi kosmeetika abil võib ta nahk särada pimestavalt valgena ja silmad näida nii suured, et täidavad terve ta väikese näo.

      Vähe sellest, – ja mida ta poleks tihanud kuuldavalt öelda, igavaid vormituid kleite kandes, mida nõbu Adelaide talle valis, – ta ei osanud kujutledagi, kui kaunis figuur peitus nende kleitide all.

      Aga nüüd pani see kaunis figuur end selgesti maksma, põhjuseks prantsuse rätsepa osavate käte looming.

      “Eile olin ma sinu üle väga uhke, mu kallis!” ütles leskhertsoginna pärast seda, kui Petrina oli olnud vaieldamatult menukas hertsoginna Bedfordi ballil.

      “Kõik tänu teile,” vastas Petrina lihtsalt.

      “Riiete eest maksad sa ise, ja sul on ka endal midagi öelda. Ma ei suudaks kunagi taluda seda tüüpi tüdrukuid, kes ainult naeratavad rumaledevalt või on liiga häbelikud, et tõsta pilku kinganinadelt.”

      Petrina naeris.

      “Minu eestkostja sõnutsi pole ma mitte liiga häbelik, vaid liiga ninatark. Ma tean, et ta kardab, mis ma järgmisena võin öelda.”

      Seda öeldes andis neiu endale väga hästi aru, et on üpris ebatõenäoline, et krahv kuuleks, mis ta ütleb.

      Krahv oli neid küll mitmele ballile saatnud, kuid polnud teda kordagi tantsima palunud, ja Petrina oli märganud, et krahvi tantsupartneriteks on just niisugused võluvad elukogenud daamid, nagu ta arvas.

      Claire valgustas teda selles osas.

      “Krahv on juba peaaegu aasta aega armunud leedi Isolda Herberti. Too daam jäi juba sõja ajal leseks, olles ise väga noor. Sellest saadik on ta olnud ballide kuninganna.”

      “Kas sa arvad, et krahv abiellub temaga?” uuris Petrina.

      Claire kehitas õlgu.

      “Kes teab? Iga naine on teda kõvasti püüdnud, kuid öeldakse, et tema armulood ei kesta kaua. Ta leiab, et naised on igavad, niipea kui ta neid lähemalt tundma saab.”

      “Kas seda rääkis su vend Rupert?” küsis Petrina.

      “Oh, Rupertil oli krahvist paljugi rääkida, kui ma küsisin. Krahvi armuke on ahvatlev naine. Minu arust himustas Rupert teda endale, aga talle polnud see taskukohane.”

      “Kes ta on?”

      “Tema nimi on Yvonne Vouvray. Ta on laulja Vauxhall Gardens’is.”

      “Ma tahaksin teda kuulda,” ütles Petrina.

      “Vaevalt leskhertsoginna sind Vauxhalli lubab!” vastas Claire. “Seda paika peetakse debütantidele täiesti kohatuks. Aga võib-olla saaksime mina ja Rupert sind ühel õhtul sisse smugeldada ja keegi ei saa sellest teada.”

      “Palun proovi!” palus Petrina.

      Petrina oli äärmiselt uudishimulik ja tahtis näha, kuidas näeb välja krahvi armuke. Kuna ta oli näinud leedi Isodat, arvas ta, et armukesel on tumedad juuksed.

      Blondide juuste ja siniste silmade mood, mida esindas Devonshire’i hertsoginna, oli moest ära, nüüd oli brünettide suurmood, eriti, kui nad nägid välja nagu leedi Isolda.

      Leedi Isolda pigimusti juukseid, mis meenutasid Petrinale krahvi hobuseid, tema nooljaid kulme ja silmi, mis olid peaaegu purpurse varjundiga, raamisid rohked rubiinid, smaragdid või opaalid, mida ta õhtul kandis, ja kleidid, mis esindasid tervet vikerkaart.

      “Millest sa mõtled?” oli Claire Petrinalt küsinud, kui ta eile tuli teed jooma.

      Nad olid omaette, sest leskhertsoginna, kes oli veetnud mitu tundi poodides, oli läinud oma tuppa puhkama, ja tütarlapsed jõid teed väikeses salongis, mida Petrina pidas kõige armsamaks ruumiks terves majas.

      “Tõtt öelda ma mõtlesin leedi Isoldast,” vastas Petrina sõbranna küsimusele.

      “Sa tutvusid temaga eile õhtul.”

      “Kust sa tead?”

      “Ma nägin, kuidas sa ballile saabusid, ja tema oli sinu seltskonnas.”

      “Ta ulatas mulle kaks külma sõrme ja vaatas alla oma aristokraatliku nina kõrguselt.”

      “Sedagi ainult sellepärast, et sa peatud Stavertoni villas,” ütles Claire. “Mina olen temaga pool tosinat korda kohtunud, aga ta ei suvatse mind siiamaani ära tunda.”

      Petrina naeris.

      “Ta on ennast täis nagu minu eestkostjagi. Võib-olla sellepärast ta krahvile meeldibki.”

      Claire vaatas üle õla selja taha, nagu võiks keegi pealt kuulata, ja lausus sosinal:

      “Rupert ütleb, et klubides nimetatakse teda ematiigriks!”

      “Ematiigriks! Miks?”

      “Sellepärast, et ta on nii äge ja kirglik.”

      “Mulle ta küll selline ei tundu.”

      “See ongi tema kavalus. Ta paistab pealt külm ja põlastav, aga seda seni, kui jääb kahekesi mehega, kes talle meeldib.”

      “Ja kuna talle meeldib… krahv,” sosistas Petrina.

      “Rupert ütleb, et praegu veetakse kihla selle peale, et krahv abiellub temaga. Kõik räägivad nende vahekorrast ja varem või hiljem on krahv sunnitud abielluma.”

      “See näib olevat üsna masendav viis abiellu jõuda.”

      Claire naeris.

      “Ma ütlesin sulle, kui sa tahad mõnda meest, siis sa pead ta käed raudu panema ja altari ette tirima. Nad kõik tõrguvad abikaasaks saamast.”

      Claire nägi Petrina silmade ilmet ja naeris.

      “Sina oled teistsugune, nagu sa väga hästi tead. Sina oled rikas pärijanna. Rupert ütleb, et kõik kavalerid räägivad sinu võludest, mille hulka kuulub ka sinu pangaarve.”

      “Seda ma arvasin,” vastas Petrina.

      Petrina jalutas Stavertoni villasse leskhertsoginna kannul, kes liikus aeglaselt, kuna ta üht jalga vaevas reumatism.

      Majordoomus kummardas neile oma tavalisel alandlikul viisil ja kui leskhertsoginna hakkas trepist üles minema, pöördus ta Petrina poole:

      “Tema lordlik kõrgus soovib teiega kõnelda oma kabinetis, preili.”

      Petrina tajus äkilist erutusevärinat. Ta oli kaks nädalat Stavertoni villas viibinud, ja see oli esimene kord, kus krahv