Mägede jumalanna. Barbara Cartland

ja kamm pidid sadulataskutesse ära mahtuma.

      Jäi veel väike kott, mis sisaldas seepi, hambaharja, nuustikut ja käterätti.

      Thea mähkis selle ümber šifoonsalli.

      Seejärel mõtles ta uuesti läbi, kas on veel midagi, mida ta vajab.

      Jätnud valmispakitud kompsud toolile, heitis ta voodisse.

      Ta ei oodanudki, et uni tuleb.

      Kuid ta oli väsinud ja jäi magama peaaegu kohe, kui pea patja puudutas.

* * *

      Thea ärkas ehmudes.

      Neiu peast käis läbi mõte, et ta on sisse maganud ja põgenemine on luhtunud.

      Siis meenus talle, et enne uinumist oli ta tähti vaadanud ja jätnud kardinad ette tõmbamata.

      Teda oli äratanud koiduvalgus.

      Esimene päikesekiir valgustas nõrgalt silmapiiri.

      Kuid kõrgel taevas sirasid tähed veel endise eredusega.

      Thea teadis, et ei lähe kaua, kui nad kahvatuvad ja kaovad.

      Enne seda peab ta juba teel olema.

      Printsess vaatas kella ja nägi, et see on paar minutit neli läbi.

      Riietumine käis kähku. Ta pani selga ühe oma ilusama ratsakostüümi, mis oli ta silmadega ühte värvi.

      Ratsakostüümid, mida oli esmakordselt demonstreerinud Austria keisrinna ja Ungari kuninganna Elisabeth, olid viimane moeröögatus, kuid Thea ema need ei huvitanud.

      Theale olid need aga nagu taeva kingitus, sest sobisid ta harjumustega.

      Kostüüm koosnes pikast seelikust, õhukesest musliinpluusist ja pihasse töödeldud jakist.

      Seeliku all kandis Thea kahte pitsitatud äärega alusseelikut.

      Kostüümi täiendasid pahkluuni ulatuvad saapad ja kõrge kübar, mille ümber oli mähitud gaasloor, mis galopeerides kaugele lehvis.

      Täna hommikul polnud Thea siiski oma välimusest huvitunud.

      Tal oli kiiresti vaja riidesse saada.

      Seejärel kammis neiu oma pikad juuksed soengusse ja kinnitas juuksenõeltega.

      Kübara otsustas ta maha jätta.

      Kui ta pargis ratsutamas käis, oli ta alati paljapäi.

      Mõnikord oli ema tütart noominud: “Ole ometi hoolikam, kallis. Päikesest põlenud nägu ei sobi su juuste värviga.”

      Theal oli õnne olnud.

      Ristihaldjas oli andnud talle valge naha, millele päike peale ei hakanud.

      “Teie nahk on nagu magnoolia!” oli keegi Theale kunagi öelnud ja neiu teadis, et see on tõsi.

      Ta nahk näis ähmaselt läbi kumavat nagu pärl.

      Paraku polnud palees kedagi, kes oleks söandanud talle sellist komplimenti teha.

      Niisiis polnud Theal aimugi, kui kaunis ta tegelikult on.

      Erutatuna särasid ta silmad nagu kehastunud Kevadel.

      Thea pani taskuräti taskusse ja veel kaks varuks kotti.

      Hetkeks jäi ta seisma ja kaalus kirja kirjutamist. Siis jõudis ta järeldusele, et see oleks viga.

      Parem on lihtsalt kaduda. Tal pole vaja teha midagi muud, kui hiljukesi palee läbida.

      Kui Martha avastab, et ta pole oma magamistoas, arvab too, et ta on ratsutama läinud.

      Thea kahtles, kas keegi isegi märkab, et ta hommikusöögile ei ilmu.

      Isa ilmselt arvab, et ta jääb hiljaks ja teenreid hommikussöögilauas pole.

      Palees mõtlevad kõik, et ta tuli ja läks jälle.

      Enne lõunat teatatakse võib-olla ta emale, kes on hiline tõusja, et printsess pole palees.

      Kuningannat see endast välja ei vii, sest ta arvab, et tütar on ratsutamas.

      Enne õhtuoodet ei tekita tema puudumine kelleski kahtlust.

      “Ja selleks ajaks,” mõtles Thea rahulolevalt, “olen ma paleest miilide kaugusel.”

      Kaks pampu käes, piilus neiu koridori. Kedagi polnud näha.

      Kikivarvul kiirustas ta aeda viivast trepist alla.

      See oli trepp, mida Thea ja Georgi kasutasid, kui ei tahtnud vanemate silma alla sattuda.

      Vanemad oleksid andnud neile mõne ülesande, mida lapsed täita ei tahtnud.

      Thea jõudis aeda viiva ukseni ja keeras selle lahti.

      Välja astudes võttis teda vastu värske, puhas ja lõhnav kevadõhk. Nagu vaim libises Thea läbi aia.

      Talli juurde jõudes leidis ta noorukese tallipoisi heinasülemil magamas.

      Puudutades noormehe käsivart, ajas Thea ta üles.

      “Vabandage, teie kuninglik kõrgus, jäin just magama!”

      “Pole midagi,” naeratas Thea. “Olen varajane, sest mul ei tulnud und. Palun sadulda Merkuur.”

      “Kohe, teie kuninglik kõrgus,” ütles nooruk ja kiirustas Merkuuri latrisse.

      Thead nähes Merkuur nuhutas ja neiu rääkis rahustavalt kogu aja, mil hobust saduldati.

      Tallipoiss viis hobuse õue ja Thea ronis sadulasse.

      Merkuur oli treenitud liikumatult paigal seisma, kuni perenaine on korralikult end sadulas sisse seadnud.

      Sadulas istet võtnud, ütles Thea talle ohje ulatavale tallipoisile: “Kas oleksid nii kena ja kinnitaksid selle Merkuuri sadula külge?”

      Printsess ulatas noorukile salli seotud pambu ja too sidus selle rihmaga sadulaharja külge.

      Samal ajal torkas Thea kärmelt väiksema pambu sadulataskusse.

      Thea teadis, et nooruk pambu üle ei imesta.

      Kui väljas sadas või oli külm, võttis printsess sageli mantli kaasa.

      Tallipoiss polnud küll eriti tark, kuid nähes, et printsessil on midagi suuremat kaasas, oleks ta hakanud imestama.

      Thea ootas, kuni poiss pampu seob. Merkuur näitas kõrvu lingutades ja pead vehkides kärsitust üles.

      Kui poiss oli lõpetanud, ütles Thea: “Tänan väga.”

      “Head ratsutamist, teie kuninglik kõrgus,” vastas poiss oma otsmikutukka puudutades.

      Thea ratsutas minema, püüdes kõigest väest mitte kiirustada.

      Alles siis, kui palee oli pargipuude taha kadunud, sundis ta Merkuuri kiiremale sammule.

      Oli ainult üks võimalus lahkuda pargist, ilma et ta ratsutaks läbi värava, mille ees on vahipost.

      Soldatid valvasid palee kõiki peaväravaid.

      Kuigi Thea kahtlustas, et öösiti nad end töökohuse täitmisega liialt ei vaeva, otsustas ta mitte riskida.

      Pargil oli veel üks väike värav, mida kasutasid farmerid, kes tõid paleesse põllumajandussaadusi ja kariloomi.

      Kuna see oli nii tähtsusetu, ei valvatud seda kunagi.

      Kuigi öösiti pidi see lukustatama, kahtles Thea, et seda alati tehakse.

      Tal polnud mingit tahtmist sadulast maha tulla, et selles veenduda.

      Värav oli küllalt madal ja seda ümbritsev maapind liivane.

      Merkuur hüppas sellest puhtalt üle.

      Nüüd oli Thea väljaspool müüre, mis olid teda ümbritsenud niikaua, kui ta mäletas.

      Ta oli sageli orus ratsutamas käinud, kuid mitte kunagi üksi.

      “Kui põgenemisest isegi asja ei saa,” mõtles ta, “on see vähemalt uudne kogemus.”

      Thea