Mägede jumalanna. Barbara Cartland

oli kindel, et ilmselt hakkab sedasama leierdama ka ta abikaasa.

      Sõnad on peaaegu samad, ainult printsessi asemel on kuninganna.

      “Kuninganna ei tohi teha midagi, mida ta teha tahab.”

      Nagu õe mõtteid lugedes kallistas Georgi teda ja sõnas: “Pean nüüd minema. Saadan papat paraadil, mis on täpselt samasugune nagu eelmisel nädalal, mis millegi poolest ei erinenud üle-eelmisel nädalal toimunust.”

      “Kuid homme oled sa vaba?” küsis Thea.

      “Tänan jumalat pisku eest, mis ta meile annab,” vastas Georgi. “Isegi kui tema annid on väga väikesed ja lühiajalised.”

      Öelnud seda, Georgi lahkus. Thea ei järgnenud talle.

      Ta vaatas mitte midagi nägeval pilgul aknast välja ja viimane kui üks ta ihurakk näis õudusest kisendavat.

      Viimaks läks Thea muusikatuppa, kus õpetaja teda juba ootas. Neiu oli väga kahvatu.

      Niipea, kui printsess oli saanud kaheksateistkümneaastaseks, lasti guvernant lahti.

      Ometi jäid paar õpetajat ta haridust täiendama. Nood ei elanud palees, vaid käisid siin ainult tunde andmas.

      Thea lemmikõpetaja oli vana professor, kes andis talle muusikatunde.

      Enne erruminekut oli too Euroopas laialdaselt tuntud.

      Kuninganna oli olnud piisavalt tark taipamaks, et just sellist õpetajat on tütrele vaja.

      Professor õpetas Thead väljendama oma tundeid mängus ja omaloodud kompositsioonides.

      Thea püüdis muusikasse valada ümbritsevat ilu, mis pani ta südame kiiremalt põksuma.

      Neiu kuulas tähelepanelikult linnulaulu ja püüdis klaveril edasi anda kogu seda rõõmu, mida see kätkes.

      Thea tulles istus professor klaveri taga ning mängis unistavat ja romantilist valssi.

      See pani Thea taas mõtlema muinasjutuprintsile, keda ta ühel päeval oli lootnud kohata.

      Mõte kuningas Othole tõi ta karmi reaalsusse tagasi.

      Professor tervitas printsessi ja neiu istus klaveri taha.

      Thea mängust hakkas kostma õudust, ahastust ja lootusetust, mis teda ees näis ootavat.

* * *

      Õhtupoolikul toodi Theale kutse isa juurde.

      Kuninga soovi edastas ülemkindraladjutant, kes oli kuningat palju aastaid teeninud.

      Mees tuli elutoas istuva Thea juurde ja ütles: “Teie kuninglik kõrgus, tema majesteet käskis mul teile edasi öelda, et ootab teid oma kabinetis.”

      Thea oli raamatut lugenud. Kutset saades tundus talle, et viimnepäev on kätte jõudnud.

      Ta oli palvetanud, et isa lükkaks selle jutuajamise edasi vähemalt seniks, kuni Georgi on Pariisist naasnud.

      Ta oli kirglikult klammerdunud venna lubaduse külge, et palub isal seda teha.

      Nüüd oli Theale selge, et kuna kuningas oli tuntud kärsituse poolest, tahab ta asjaga kiiresti ühele poole saada.

      “Enne kui taipan, kus ma olen,” mõtles printsess, “kõnnin juba abielunaisena kirikust välja.”

      Thea kaalus võimalust kindraladjutandiga kuningale sõna saata, et on väga väsinud ja tunneb end liiga halvasti, et isa juurde tulla.

      Samas teadis ta, et kui ta seda teeb, ei lubata teda homme ratsutama.

      Merkuur ootas teda ja printsessil käis peast läbi mõte, et hobune on ainus, kes teda mõistab.

      “Pean teie kuninglikule kõrgusele veel edasi andma teate prints Georgilt,” ütles kindraladjutant. “Teie vend palus edasi öelda, et viimasel hetkel muutis ta oma kavatsusi ja sõitis ära juba täna õhtul.”

      “Tahate öelda, et ta on juba läinud?” küsis Thea üllatunult.

      “Tema kuninglikul kõrgusel õnnestus viimasel minutil ekspressrongile jõuda. Ta palus minul teile oma hüvastijätusõnad edasi öelda.”

      Ilma, et keegi oleks seda talle öelnud, teadis Thea, mis oli juhtunud.

      Georgi oli palunud isal õe mehelepanekuga seni viivitada, kuni ta on Pariisist tagasi.

      Kuna kuningas oli keeldunud, oli Georgi jalga lasknud.

      Thea teadis, et vennale stseenid ei meeldi, eriti veel need, kus teised talle etteheiteid teevad.

      Niisiis oli ta läinud kergema vastupanu teed. Thea ei süüdistanud teda selles.

      Ta teadis, et vend on paratamatusega leppinud.

      Georgi ei saanud midagi teha ja ta teadis seda.

      Thea pani aeglaselt raamatu käest ja tõusis.

      “Öelge, palun, tema majesteedile, et olen paari minuti pärast tema juures,” ütles ta.

      Kindraladjutant kummardas ja lahkus.

      Thea seisis hiilgava, amoreid kujutava kullatud raamis seinapeegli ette.

      Oma peegelpilti vaadates küsis ta valjult:

      “Peeglike, peeglike seina peal, ütle mulle, mida tegema pean!”

      Thea peaaegu lootis, et peegel talle vastab, kuid ainus, mida ta seal nägi, oli ta enda peegelpilt.

      Sirge nina ja roheliste silmadega väike ovaalne nägu.

      Loojuv päike pani ta juuksed kuldselt hõõguma.

      Pooleldi oige, pooleldi nuuksega pööras Thea peeglile selja, läks ukse juurde ja suundus allkorrusele.

      Kuningas oli end oma kabinetis mugavalt sisse seadnud.

      Erinevalt palee põhiosa kullatud ja polsterdatud mööblist olid kuninglikus kabinetis suured mugavad nahktugitoolid.

      Sohva oli pehme nagu udusulgedest madratsiga voodi ja laial, ühetasapinnalise plaadiga kirjutuslaual oli mugav kirjutada.

      Kabineti seintel rippusid kõigi kuninglike esivanemate portreed.

      Pildiraamid olid nikerdatud ja kullatud ning nende ülaosa kaunistas kroon.

      Kabinetis olid ka mõned hiina vaasid, sest kuningas hindas neid.

      Viimases kui ühes oli kimp lillasid ja valgeid sireleid.

      Thea oli sageli mõelnud, et see ruum annab täiuslikult edasi isa iseloomu eri tahke.

      Kuid alati langes ta pilk vältimatult kamina kohal rippuvatele kullatud ja säravate värvidega võõbatud kuninglikele insiigniatele.

      Kuna kamin oli otse kirjutuslaua vastas, olid need laua taga istuval kuningal kogu aeg silme ees.

      Thea mõtles, et insiigniad meenutavad isale iga päev, iga tund ja iga minut tema riigimehekohustusi.

      Thea tulles seisis kuningas seljaga kamina ja insiigniate poole.

      “Tere õhtust, kallis!” ütles ta. “Mul on terve päev kiire olnud, kuid nüüd tahan sinuga rääkida.”

      Thea suudles isa põsele ja istus sohvale.

      Teades, mis järgneb, pigistas ta tugevalt süllepandud käsi.

      “Oled nüüd kaheksateistkümneaastane,” alustas kuningas, “ja meil on aeg mõelda su tulevikule.”

      “Olen niigi õnnelik, papa.”

      “Ka mina olen õnnelik, kui sa minuga oled,” lausus kuningas. “Samas ei tohi unustada, et su ema oli kaheksateistkümneaastane, kui minuga abiellus.”

      Thea oli juba valmis lisama, et ta abiellus mehega, kes oli temast ainult viis aastat vanem, kuid taipas siis, et andes isale märku, et teab juba kuningas Othost, reedaks ta Georgi.

      “Olen mõelnud, kellega abielludes,” jätkas kuningas, “võiksid sa meie armsale kodumaale kõige rohkem kasu tuua.”

      Kuningas vaikis, oodates, et tütar midagi ütleb, kuid kuna