Mägede jumalanna. Barbara Cartland

teeb mehe naiste suhtes küüniliseks ja kibestunuks.”

      “Kuid… keegi peab veel olema!” hüüdis Thea meelt heites.

      “Mul on kahju, õeke,” sõnas Georgi, “kuid pärast seda, kui olime papaga uuesti kõiki võimalusi arutanud, ei leidnud me kedagi teist.”

      “See on ebaõiglane!” karjus Thea. “Ma ei abiellu temaga! Ma… ma keeldun!”

      Thea oli trotsi täis.

      Ometi teadis ta südamepõhjas, et teist võimalust pole. Ta peab tegema seda, mida temalt oodatakse.

      Thea teadis, et Kostase staatuse tõstmine on isa kinnisidee ja et ta peab sellest visalt kinni. Miski, mida ta isale põhjenduseks ette tooks, ei muudaks tolle otsust.

      “Aita mind, Georgi! Palun… aita mind!”

      “Sooviksin, et saaksin seda teha,” vastas Georgi, “kuid olen sinuga samas olukorras. Järgmisel kuul on mu kahekümne teine sünnipäev ning papa teatas, et järgmisel aastal pean ma abielluma, et kindlustada troonipärija.”

      Thea tõusis.

      “Kõik see… see ajab mul südame pahaks!”

      Thea läks akna juurde ja vaatas kirevate kevadlilledega ülekülvatud hästi hooldatud aeda.

      Kuid aia asemel oli neiu silme ees kuningas Otho nägu.

      Ta nägi mehe valgeid hõredaid juukseid.

      Thea polnud kunagi kujutlenud, hetkekski mõelnud, et tal tuleb kellegi kuningas Otho taolisega abielluda.

      Kuna Georgi käis koolis ja hiljem armees, oli Thea lapsepõlves palju üksi ja luges ohtralt muinasjutte.

      Ta uskus neid. Muinasjutud olid osa ta elust.

      Thea oli unistanud, et ühel päeval tuleb tema ellu pikk ja nägus prints.

      Nad armuvad ja abielluvad.

      Prints mõistab, kui palju Theale selle maanurga ilu ja Kostast ümbritsevad lumemütsidega kaetud mäetipud tähendavad.

      Kui väga ta hoolib orus voolavast hõbedaselt sillerdavast jõest, mis mõlemal pool laiuvaid aasu niisutab.

      Kohalik maarahvas oli vaene, kuid neil oli alati küllaga puu- ja juurvilju ning selle kandi naised olid tuntud oma kauni naha poolest.

      Põhjas piirnes Kostas Ungariga.

      Sajandite jooksul olid naaberrahvad segunenud, mistõttu paljudel siinsetel naistel olid ungarlastele iseloomulikud punased juuksed.

      Ka Thea oli punapea, kuid ta juustel puudus Austrias nii tavaline pruunikas helk.

      Need olid segu punasest ja kuldsest ning päikesepaistel tundus, nagu ümbritseksid ta pead tantsisklevad leegid.

      Loomulikult olid Thea silmad rohelised.

      Kui neiu oli endast väljas, lõid need sädelema ja tumenesid.Theal polnud aimugi, et vend teda vaatab.

      Georgi mõtles, et viimase aastaga on õest saanud silmipimestav iludus.

      Vanemaks saades võib ta veel ilusamaks muutuda.

      Kahju, et talle pole ühtki sobivamat abikaasat kui kuningas Otho, kuid parata polnud midagi.

      Ausalt öeldes oli Georgi niigi andnud oma parima.

      Ta oli isale vastu vaielnud niikaua, kui kuningas oli ägestunud ja öelnud: “Ära räägi rumalusi! Kostas pole nii suur riik, et võiksime arvestada suurriikide monarhidega!”

      Ja karmil häälel lisanud: “Thea kaasavarast ei piisa, et neis huvi äratada.”

      Georgi teadis, et raha oli isa hell koht. Tal polnud iial nii palju raha, kui vaja.

      Suuremalt osalt oli see tingitud eelmise kuninga suurtest ambitsioonidest.

      Palee renoveerimiseks ja ümbritseva maastiku ümberkujundamiseks olid kulunud hiigelsummad.

      Ja mitte ainult – hulk raha oli kulunud ka Kostase väikese armee varustamiseks kirevtoredate univormide ja kaasaegsete püssidega, mida iial ei kasutatud.

      Georgi teadis, et kui just mägedest kulda või jõest pärle ei leita – mis oli ülimalt ebatõenäoline – peab perekond elu lõpuni piskuga läbi ajama ja püüdma kuidagi ots otsaga kokku tulla.

      Ta teadis, et isa otsib talle kaasaks rikast printsessi.

      Polnud tähtis, kas too on paks või peenike, ilus või inetu – luges ainult kaasavara suurus.

      Mõte sellisele abikaasale kihutas Georgi Pariisi.

      Sealsed kurtisaanid olid küll kallid, kuid oskasid unustust pakkuda.

      Georgi mõtles tagasi eelmisele Pariisi-reisile ja meenutas, kui meeldivaks see visiit oli osutunud.

      Ta tundis mitmeid filles de joie’sid, kes ta avasüli vastu võtavad.

      Ja mitte ainult seepärast, et ta on prints ja maksab hästi.

      Georgi oli nägus noormees ja Kostase meestel oli kirglike armastajate kuulsus.

      Peale tõsiasja, et Kostase mehed olid head ratsutajad, oli see üks neid oskusi, mille nad oma ungarlastest esivanematelt olid pärinud.

      Georgi tõusis ja läks õe juurde.

      Pannud käed ümber sõsara õlgade, ütles ta: “Pea püsti, õeke! Kui oleme mõlemad abielus, leiutan mingi põhjuse, mis võimaldaks sul minuga koos Pariisi ja võib-olla isegi Inglismaale tulla.”

      Thea kuulas vaikides ja Georgi lisas: “Abielunaisele on kaugelt rohkem lubatud kui noorele neiule.”

      “Tahan sinuga praegu kaasa minna.”

      “Sooviksin, et saaksin su kaasa võtta,” vastas Georgi, “kuid arvatavasti oleksid kohale jõudes šokeeritud. Ja see on midagi, mis mu põhimõtetega absoluutselt kokku ei käi.”

      Thea taipas, mida vend silmas pidas.

      Veidi aja pärast küsis ta vaikselt: “Mis sa arvad, kas papa võtab sinu äraolekul midagi ette?”

      “Võimaluse korral püüan teda veenda, et ta seda ei teeks,” lubas Georgi. “Samal ajal ei taha ma anda papale ettekäänet mu reisi tühistamiseks.”

      Thea ohkas.

      “Jah, loomulikult.”

      “Soovitan sul vabadust nautida,” jätkas vend, “kuni veel saad. Tunne rõõmu üle tarade hüppamisest ja kiirest ratsutamisest, sest kui sul kaaslane sabas tilpneb, ei tule see enam kõne allagi.”

      Thea ahmis õhku.

      “Tahad öelda, et kui olen abielus… pean ratsutamas käima mõne surmigava seltsidaami või kindraladjutandi saatel?”

      Georgi ei vastanud, kuid Thea teadis vastust isegi.

      Loomulikult valvatakse kuningannat paremini kui ühtki vangi.

      Kuna palees oli teenijatest nappus, lubati Theal pargis üksi ratsutamas käia, kuid seda ainult siis, kui ta müüride vahelt välja ei lähe.

      Üksi olles sai Thea mõelda ja Merkuuriga rääkida ilma, et keegi teda pealt kuulaks.

      Thea taipas õudusega, et kui ta kord juba kuninganna on, on ta üksildastel ratsasõitudel lõpp.

      “Kõik oleks teisiti,” mõtles ta, “kui minu kõrval ratsutaks keegi, keda ma armastan. Keegi, kellega ma saan rääkida.”

      Unistustes oli ta abikaasaks alati muinasjutuprints, kes muuhulgas oli ka suurepärane ratsutaja.

      Thea unistustes kihutasid nad tuuletiivul kaunite tuliste ratsude seljas ja keegi ei saanud neid kätte.

      Külg külje kõrval ratsutavad nad tundmatu silmapiiri poole.

      Mõeldes kuningas Othole oli Thea enam kui kindel, et mees pole suurem asi ratsutaja. Vähemasti mitte silmapaistvalt hea.

      Samuti oli ta kindel, et kuningas Otho peab täht-tähelt protokollireeglitest kinni.

      Printsess