Võidusõit armastuse nimel. Barbara Cartland

märkus

      1890. aastal, viis aastat pärast käesoleva romaani ilmumist, tabati kolonelleitnant Sir William Gordon Cumming, Walesi printsi lähedane sõber, Yorkshire’s ühel Tranby Crofti kodusel peol kaardimängupettuselt.

      Teiste külaliste poolt süüdistatuna kirjutas Sir William alla dokumendile, milles ta lubas mitte kunagi enam kaarte mängida, eeldusel, et kõik juuresviibivad härrasmehed “vaikivad” sellest, mida nad arvasid olevat juhtunud.

      Kuid kuulujutud jõudsid Pariisi välja ja Gordon Cumming ähvardas oma algsetele süüdistajatele laimu eest kätte maksta.

      Vaatamata sellele lükkas sõjaväeadministratsioon tagasi tema avalduse erru minna ning käskis tal ilmuda sõjakohtu ette.

      Asjade sellise käigu juures ei palutud tunnistusi andma mitte ainult peol viibinud suursuguseid külalisi, vaid isegi Walesi prints.

      Kuigi Sir William oma süütusele kindlaks jäi ning tema advokaat kogu südamest sellesse uskus, pidas lordist peakohtunik süüaluse vastu tugevalt erapooliku kõne. Otsus kõlas süüdimõistvalt.

      Sõjaväest vallandatuna, klubidest väljaheidetuna, ühiskonna poolt boikoteerituna ütles Gordon Cumming kord oma tütrele:

      “Ma pidasin oma tutvusringkonnast sõpradeks paarikümmend inimest, aga keegi neist ei rääkinud minuga enam sõnagi.”

      Sajandivahetusel lakkasid Gaiety teatri etendused vähehaaval olemast muusikalised burleskid ning muutusid muusikalisteks komöödiateks. Kõiki teisi lõi “Väike lambur Jack” nimiosas Nellie Farreniga ning miss Wadmaniga, kes samuti mängis meherolli.

      Esimene peatükk 1885

      Kui hertsog söögituppa astus, tõusid kaks daami, kes seal hommikust sõid, kiiresti püsti.

      “Tere hommikust, Hermione!” lausus hertsog, lastes silmil hetkeks heakskiitvalt puhata oma tütre roosakasvalgel ilul.

      “Tere hommikust, isa,” vastas leedi Hermione.

      Sõnagi lausumata viskas hertsog pilgu tüdrukule, kes oli tõusnud istmelt, mis asus teisel pool lauda.

      “Tere hommikust, onu Lionel!” ütles tüdruk kiiresti.

      Sellele vastamata tõi hertsog kuuldavale vaid oigesarnase mühatuse ja võttis laua otsas istet.

      Ülemteener kiirustas tema ette asetama hõbekandikut, millel lebas teenijatekambris hoolikalt siledaks lükatud The Timesi värske number.

      Täitnud tassi kuuma kohviga, asetas teener selle härra ette, teine teener aga pakkus nikerdatud hõbevaagnat.

      “Jälle saiakesed?” küsis hertsog. “Kas midagi muud ei ole?”

      “Ube, Teie Hiilgus, peekonit ja mune ning lõhega riisirooga.”

      Hertsog krimpsutas nägu, ning ilmega, et ükski pakutud roogadest talle ei meki, tõstis ette saiakesi, mida talle esimesena pakuti.

      “Sa oled kindlasti väsinud, Lionel,” lausus hertsoginna murelikul toonil, “rong jõudis eile hiljem kui kunagi enne.”

      “Rongiliiklus muutub järjest hullemaks!” sõnas hertsog. “Ma kavatsesin jõuda rongi peale, mis varem väljus, aga see ei osutunud võimalikuks.”

      “Ei osutunud võimalikuks?” küsis hertsoginna.

      “Ma räägin sulle sellest hiljem,” lausus hertsog.

      Ta kõneles toonil, mis andis naisele mõista, et abikaasa ei soovinud enne teenijate lahkumist seda teemat puudutada.

      Hertsogi kõrvale asetati kandik kuuma röstleivaga ning kuldkelluke.

      Siis ülemteener ning teenrid lahkusid, ning kui uks nende taga sulgus, pöördus kolm paari silmi ootavalt lauaotsa poole.

      Hertsog oli hea välimusega mees. Nooruses oli teda väga ilusaks peetud, kuid nüüd leidus tema juustes halli ja tema nägu varjutasid jooned, mis lasid tal paista vanemana, kui ta tegelikult oli.

      Vaatamata sellele käitus ta väärikalt ning temast õhkus tähtsust, mis äratas tähelepanu kõikjal, kuhu ta ka ei ilmunud.

      Oli hästi teada, et kuninganna Victoria, kel oli ilusate meeste vastu nõrkus, kasutas sageli hertsogi teeneid.

      Ja ehkki see eeldas sagedast Londonis käimist, oli hertsog meelitatud, et Tema Majesteet tihti temalt nõu küsis ning lugematutel kohtuistungitel tema kohalolu nõudis.

      Hertsoginnat ei olnud aastad samamoodi hellitanud nagu tema meest. Kui hertsog temaga abiellus, oli ta olnud kena heledapäine tüdruk, nüüd nägi ta välja mõnevõrra luitunud, aga see ei vähendanud sugugi tema isiku tähtsust.

      Tema juuresolek mõjus võõrastele kohmetukstegevalt, mille tõttu suurem osa Langstone’ide lossis peetavatest pidudest olid jäigalt ranged ning raskeks katsumuseks neile, kes seal esimest korda viibisid.

      Leedi Hermione Lang oli oma isa uhkus. Ta oli erakordselt kaunis, veatu inglise jumega, heledate kullaläikeliste juuste ning kahvatusiniste rästamuna karva silmadega.

      Oli siiski kaheldav, kas ta oleks saanud sedavõrd ohtra tähelepanu ning kiiduavalduste osaliseks, kui ta oleks olnud sündinud sotsiaalse hierarhia tühisemasse ossa.

      Kuna ta oli hertsogi tütar, lisas positsiooni hiilgus ta välimusele aura, mis lasi neiut nii neile, kes temaga tegelikus elus kokku puutusid, kui neile, kes tema kohta seltskonnaajakirjadest lugesid, paista kaunimana kui ta ehk tegelikult oli.

      Teine noor neiu hommikusöögilaua ääres oli hoopis teistsugune.

      Alita Lang oli hertsogi vennatütar.

      Ta elas oma onunaise ja onu juures armu pärast ega ilmunud kunagi majarahva hulka, välja arvatud juhtudel, kui perekond omaette oli.

      Kui leedi Hermione oli riietatud viimase moe järgi, eest drapeeritud ja keerulise tikandiga, seljaosas turnüüriga kleiti, oli Alita kleit hoopis teistsugune.

      Inetut pruuni tooni igasuguste kaunistusteta ilmselgelt oskamatu käega valmistatud rüü muutis tema jume kahkjaks ning oli ehk põhjuseks, miks tema onu teda nii põlglikult vaatas ja siis pilgu kiiresti eemale pööras.

      Oli hästi tuntud tõsiasi, et hertsogil oli ilusate naiste jaoks silma.

      Hertsoginna võis meenutada sügavalt õnnetuid aegu, mil ta mees oli langenud mõne temast aastaid noorema südametemurdja võrku. Hertsoginnat oli siis ballidel välditud ning isegi omaenda võõrastetoas ignoreeritud.

      Viisiga, kuidas sugulased teda kohtlesid, oli aga Alita nii harjunud, et see talle enam haiget ei teinud.

      Justkui oleks nende suhtumine tema välimusse ta endagi selle suhtes ükskõikseks muutnud, oli ta oma juuksed kuklasse hooletusse sõlme sidunud.

      Ta ei teinud katsetki takistada salke juuksenõelte vangistusest vabanemast ning mõlemal pool ta nägu rippusid lohakad salgud.

      Silmad, millega ta nüüd oma onule pilgu heitis, olid hallid ning näisid sobivat juustega, mis olid ebaharilikku värvi. Keegi oli neid kunagi kirjeldanud kui “tuhka”.

      “Sa oled tuhkblond,” oli üks guvernantidest öelnud.

      Kuid see oli kaugel minevikus, kui tema välimusel oli veel olnud oluline tähtsus mitte ainult tema ema ja isa, vaid ka ta enda silmis.

      Nüüd vaevus ta hommikul tõustes harva pilku peeglisse heitma, ning kui ta seda ümber riietudes tegigi, siis pigem selleks, et kontrollida, ega ta välimus sedavõrd lohakas ei ole, et tädi noomivat märkust ära teenida.

      “Ma tahtsin teile öelda,” lausus hertsog nüüd aeglase suurejoonelisusega, mis tema kodakondsetele sageli närvidele käis, “et Yeovil, kes oli vaese D’Arcy eestkostja, pidas mind klubis kinni ja rääkis Marshfieldi mõisa ning valduste müügist.”

      “Kas see on müüdud?” hüüatas hertsoginna. “Miks keegi mulle sellest midagi maininud ei ole?”

      “Ma räägin sulle praegu, mu kallis,” sõnas hertsog.

      “Ma küsisin härra Batesi käest alles nädal tagasi, kas võimalikust ostjast on midagi kuulda olnud,” jätkas hertsoginna kaeblikul toonil, “ning ta kinnitas mulle, et maja on selleks liiga suur, et selle vastu suurt huvi võidaks tunda. “Eestkostjad loodavad leida miljonäri!” ütles ta mulle.”

      “Ja