Uhke printsess. Barbara Cartland

Kuhu on neil siit lahkudes minna?”

      “Ma olen kuulnud,” vastas Magda häält tasandades, “et nad kolisid vaid Sárose maadele, kus prints neile kaitset pakkus.”

      “Pole siis ime, et papa ta peale viha kannab,” märkis Ilona.

      Ta kujutas ette, et miski ei ajaks isa rohkem marru, kui mustlased, kes hakkavad talle vastu, jäädes Dabrozkasse mehe kaitse alla, keda ta oma vaenlaseks pidas.

      “Inimesed ei ole siin õnnelikud, m’mselle,” ütles Magda. “Me oleme tulnud kurbuse ja pisarate maale.”

      Ilona ei vastanud. Ta oli ise sedasama mõelnud.

      Kui ta end pärast vannis käimist kuivatas ja riietuma hakkas, mõtles ta, kas isaga oleks võimalik sel teemal rääkida.

      Kuningas ei taha ju ometi valitseda maad, kust naer on kadunud?

      Ilonal oli siiski tunne, et tal pole piisavalt julgust öelda isale midagi, mis teda vihastada võis.

      Kuningas oli olnud ebatavaliselt sõbralik selle lühikese aja jooksul, mil Ilona palees tagasi oli, kuigi ta oli torisenud Ilonat Pariisist koju eskortinud riigimeeste peale, et neil reisiks liiga palju aega oli kulunud.

      Viivituse põhjuseks oli asjaolu, et Ilona ei saanud Pariisist lahkuda, enne kui oli endale uued rõivad muretsenud.

      Mõistes, et tal ei olnud muud valikut, kui kodumaale naasta, oli Ilona välisministrilt küsinud:

      “Millal me teie soovi kohaselt lahkuma peame, monsieur?”

      Ilonal oli raske mehe poole teisiti pöörduda. Viimase kaheksa aastaga oli ta niivõrd harjunud ütlema madame või monsieur kõigile, keda kõnetas, et see tuli tal automaatselt huulile.

      Sama lugu oli Magdaga. Ilona oli kindel, et teenijannale ei tuleks kunagi pähe kutsuda teda teisiti, kui “m’mselle Ilona”.

      “Me soovime lahkuda otsekohe, teie kuninglik kõrgus,” oli välisminister vastanud. “Kuid on üks asi, mida ma pean mainima.”

      “Mis see on?” küsis Ilona.

      “Tema Majesteet ei sooviks teid musta riietatuna näha!”

      “Aga Tema Majesteet ju ei tea ka, et mu ema on surnud ja ma leinan,” kostis Ilona.

      “Minu sügavaim kaastunne,” vastas välisminister. “Kuid sellest hoolimata on mu kohuseks teile tungivalt toonitada, et teil on võimatu saabuda Dabrozkasse riietuses, mida hetkel kannate.”

      “Aga miks, monsieur? Kas te seletaksite sellise avalduse põhjust?” päris Ilona uudishimulikult.

      “Tema Majesteet otsustas, et liiga palju aega raisatakse matustele ja haudade eest hoolitsemisele,” vastas välisminister.

      “Liiga palju aega?” hüüatas Ilona.

      “Jah, teie kuninglik kõrgus. Seetõttu sulges ta kalmistud ja kui surnu on maha maetud, ei tohi ta sugulased teda enam külastada.”

      “Ma ei ole veel kunagi midagi nii absurdset kuulnud!” teatas Ilona.

      “See on Tema Majesteedi määrus: ükski dabrozkalane ei tohi musta kandes leinamärki ilmutada. Ja surnute eest palvetajad on kirikust välja heidetud.”

      Ilona istus täielikus vaikuses.

      Ta oli kuuldust šokeeritud. Samas, oma tundeid liiga jõuliselt väljendades, peaks ta ema seda üliemotsionaalsuseks.

      Kuigi Ilona tundis emast suurt puudust, oli ta kindel, et ema ei ole surnud.

      Rohkem kui korra oli ta üksi olles tundnud ema lähedalolekut ja teadis, et ema armastus ümbritseb teda endiselt.

      “Mul on vähe riideid,” ütles ta valjusti. “Ja uuemad on kõik musta värvi. See vähene raha, mis meil emaga Pariisi piiramise ajal oli, kulus toidu ostmisele.”

      “Tema Majesteet volitas meid enne lahkumist ostma kõike, mida te soovite,” ütles välisminister. “Seepärast soovitan teie kuninglikul kõrgusel varustada end kõige vajalikuga.”

      Ilona tänas meest viisakalt, kuid ta silmis oli kerge elevuse sära.

      Milline naine suudaks pärast aastatepikkust kitsikust ja kokkuhoidu panna vastu võimalusele ilma igasuguste piiranguteta osta meelepäraseid moodsaid, hoolikalt viimistletud rõivaid, mille poolest Pariis kuulus oli?

      Nad alustasid koos Magdaga järgmisel varahommikul ja külastasid kõiki silmapaistvaid moeloojaid, kes siiani olid Ilona jaoks vaid nimed olnud.

      Pariisis oldud aastate jooksul oleks Ilonal olnud võimatu mitte märgata ekstravagantsust, luksust ja eksootilist hiilgust, mis Louis Napoleoni valitsemisajal lokkas.

      Keisrinna Eugénie oli moodi mitmel erineval moel suunanud. Ta kandis esimest krinoliini, mis oli meessugu hämmastanud ja tüssanud ning tellis Lyonist sametit ja Normandiast pitsi.

      Tänu keisrinnale said tööd tuhanded töölised siidi- puuvilla- ja sulekaubanduses, lisaks said innustust juveliirid, kübarategijad, hõbesepad ja kaupmehed.

      Isegi nunnakloostris rääkisid tüdrukud grandioossetest pidudest, mis Tuileries’ palees ja igas Pariisi uhkes härrastemajas aset leidsid.

      Kui Ilona Bois’sse sõitis, oleks ta pidanud olema pime, et mitte näha daame, kes küll kindlasti aristokraadid ei olnud, kuid keda vedasid kõige ilusamad ja kallimad hobused ning kes oma kostüümide ning väärisehetega nägid välja nagu sädelevad paradiisilinnud!

      “Sellised naised on häbitud!” oli Magda kuulutanud.

      Kuid Ilona oli neid ilusateks ja värvikateks pidanud.

      Kuna Ilona tundis, et ta isa võlgnes talle midagi kõigi nende segaste aastate, puuduse ja kannatuste eest, mida nad piiramise ajal pidid emaga taluma, ostis ta endale kokku terve kaasavara.

      Seal oli kleite igaks puhuks, nii õhtuks, hommikuks kui ka igaks muuks võimalikuks juhtumiks.

      Seal oli pehme villase riide või karusnahaga ääristatud üleriideid, mida kaunistasid tsekiinid ja kuldtikandid.

      Lisaks sulgede, lillede ja paeltega varustatud kübaraid ning kokkusobivaid väikesi ehtsa pitsiga ääristatud päikesevarjusid.

      Ta oli ostnud kingi, kindaid ja käekotte, siidsukki ja aluspesu, mis oli nii peenest siidist, et neid võis hõlpsasti läbi sõrmuse tõmmata.

      See kõik oli pakkunud sellist naudingut ja elevust, mida ta eales oodata ei osanud. Kui Ilona lõpuks peeglisse vaatas, oli tal raske end ära tunda.

      Kunagi varem ei olnud ta märganud oma emalt päritud tumedate kuldpruunide juuste ilu.

      Ta ei olnud kunagi tähele pannud, kui valge on ta nahk ja et teatud valguses on ta silmadel selge roheline varjund.

      Ta sale piht ja kumerad rinnad ei olnud esile tulnud odavast materjalist kleitides, mis olid ainsad, mida ema talle lubada sai.

      Ilona oli näinud imetlust välisministri ja teiste teda raudteejaama saatma tulnud härrasmeeste silmades.

      Väikese maja eesruumi täitsid hiiglasuured riietest pungil reisikohvrid, kuid Ilona ütles, et need on ainult osa tema pagasist ja ülejäänud saadetakse hiljem järele.

      Ilona teadis, et välisminister oli kergelt šokeeritud nähes kopsakat arvete hunnikut, mida Ilona talle esitas.

      Kuid Ilona ütles endale, et kui ta pidi tagasi pöörduma oma kuninglikku seisusesse, peab ta vähemalt printsessile kohaselt riides olema.

      Ta julges endale vaevu tunnistada, et uued rõivad andsid talle enesekindlust.

      Ilonal oli tunne, et vaesena ja viletsa välimusega isa kaitse alla tagasi saabudes, oleks see kuningale kutse teda jalge alla tallata, panna teda end alandlikuna tundma ja kuningat senisest veelgi rohkem kartma.

      “Ma ei lase tal aru saada, et olen hirmul,” ütles Ilona endale sada korda, kui rong teda Pariisist eemale uuele elule vastu viis.

      Ilona oli nüüd juba küllalt vana, et mõista, milliseid